Sõnale tule leiti 2660 luuletust
Tule, tule lumekene...
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel kaua viibida,
ole minu helbekene,
sula südamel.
Tule, tule lumekene,
puudel helkima,
võta nutupilvekene,
lumeks muuda ta.
Tule, tule lumekene,
luigelaul on teel,
puista lund mu igatsusse,
ehi minu meelt.
Tule, tule lumekene,
ära muuda meelt,
kingi valgeid lumehelbeid,
silmal ilu tee.
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel
kaua viibida...
Tule kallim!
Tule kallim,
lähme koos kuldset sügist nautima!
Võtame seda päeva kui viimast,
venitame kuldset sügispäeva pikemaks.
Pakun välja käidud teed ja metsarajad,
kus varjul ammused ajad.
Kuulama ja otsima käo kukkumise kaja,
mis nüüdki õrnalt kõrvus kajab.
Tule kallim, veel ei ole hilja
tuju uueks luua ja ka kõigest hingest hüüda:
"Ilus oled,
armastame sind kuldne sügis!"
Sõbrake, tule külla minule!
Sõbrake, tule külla minule,
võta kaasa naisuke!
Pakun looduskaunist kohta,
koos lapsepõlve mälestusi meenutame.
Vaatame, kuis sirgunud on kuusepuud,
mida kord me istutasime,
joome mahla kasepuust,
pilli teeme pajukoorest.
Käime metsarajad läbi,
telgime kaunis looduses,
meenutame helgeid päevi
lapsepõlve ilusatest aegadest.
Teeme suitsusauna,
vihume saunalava tuliseks,
viskame kopaga leili ja nalja,
ajame hingest mured välja.
Sina sõber elad linnas,
mina elan maal,
aga südames Sind ikka kannan
ja külla ootan igal aal'.
Sõbrake hea!
Suvi pakub maal pa .....
Tule, tule suvekene
Tule, tule suvekene
sõua üle maa ja vee,
jõua ruttu päevakesse,
muuda rõõmsaks meel.
Tule, tule suvekene,
poe mu südame,
lükka ära hallid pilved,
päike pai teeb.
Tule, tule suvekene,
las hääbub tusameel,
mängi pilli hingekeeltel,
üks luuletus las tulla veel.
Tule, tule suvekene,
aknast sisse poe,
tule täna kindlasti...
Milline kohtingurõõm vast see!
Tule ja jää kohtumine
Hommik sütitas põlema lõkkes
veidi vettinud hõredad raod.
Päikselt jõudu sai lõhkuda tõkked,
peagi valitses tuline kaos.
Kuumus püüdjana heidutas õhku,
tormas laiali pilvebarjäär.
Külma rahu mere poolt õhkus
kui põrkusid tuli ja jää.
Rüsi stoilisus, leekide rõõm-
duell oli kirglik ja pikk.
Lõpuks ühtisid jäisus ja lõõm-
sealt sai alguse KÄRESTIK.
ema tule mulle selles valus appi
Kartulipõllul
meel rõõmustub
mugulaid korvist mulda pannes
maa heldus
endiselt et päevas jätkub
sõrmed surud märga sooja mulda
see tunne kätes
tõuseb soonipidi veres üles
ööselgi ärgates tunned
kuidas niiskes mullas
hargnevad idudest juured
tõusevad päikese kätte
lehed mis saavad suureks
20.05.
*
tsüklist „Poiisiga“
Su suudlusjanus suu
puhkemata õunarinnad
on jäänud teise ilma
kuhu vaatama ei küüni
enam silmad
ei tea ma midagi
Su õitsemise
õitevahus imest
vaid suu veel mäletab
Su kõrvetavat nime
ööl mõnel unetul
mälu aha .....
Palun tule tagasi
Ühel hetkel me sureme kõik,
Sa ütleksid,
Et mul oli seda õppetundi vaja,
et ma õpiksin elama ja olema veel rohkem hetkes...
ja lõpetaks minevikus sorkimise...
Sa ei surnud selleks, et kedagi õnnetuks muuta,
see juhtus kogemata,
Sa ei mõelnud nii,
Aga teispoolsus tundus nii ahvatlev,
ma kujutan ette,
kerge ja violetjas ja Sa korra mõtlesid,
et suiguks unne, miks mitte..
Prooviks, see on ju põnev...
Ja niidike elu ja surma vahel katkes...
Side kehaga katkes...
Ja Sa läksid lendu nagu õhupall lapse käes...
Ma loodan, et Sa tuled tagasi...
Veel on aega, tule tulbiaeda!
Veel on aega tulbiaeda minna,
kaunis Kirna mõisa kutsub täna sinna.
Vaatama, nautima tulpide ilu,
päikesesäras ja puude vilus.
Kirna mõisa pargis vohab tulbimeri
ja kirevad on tulbiõitest mosaiikide read.
See kõik on kui üks lummav lillevõlumaa,
lillelõhn uimastsvalt magus,
paneb ringi käima pea.
Nii suur on lilleaia võlu,
seal tõeline muinasmaa!
Ja kaunite tulpide sekka,
äragi võid eksida sa.
Tule sinagi ruttu
ja osa sest võlumaast saa!
Tulpe saad võtta kaasa
ja kinkida sõbrale ka!
Tule tagasi mu kodulind!
Tule tagasi mu kodulind,
kuulen, kuidas Ukraina hüüab mind!
Nii valus on ilma Sinuta,
ei ole siin ilu ilma eluta!
Tule tagasi mu kodulind,
kuulen, kuidas Ukraina hüüab mind!
Valus on olla ilma Sinuta,
kurbus tapab, süda tahab lõhkeda.
Tule tagasi minu kodulind,
kuulen, kuidas Ukraina hüüab mind!
Ei ole päikest selget säramas
ja sünged pilved taevas sõuavad.
Kus oled Sa mu kodulind!
Nii raskelt hingab Su kodumaa pind!
Tule, tule suveke!
Tule, tule suveke,
tule lõoke!
Mulle meeldib kesake,
kesal lõo pesake.
Tule, tule suveke,
valmi marjake!
Mulle meeldib maasikas,
ta suu punane.
Tule, tule suveke,
õitse lilleke!
Mulle meeldib ülane
ta valgusküllane.
Tule, tule suveke,
puhke pungake!
Mulle meeldib leheke,
ta õrn ja haprake.
Tule, tule suveke,
hõiska keeleke!
Mulle meeldib emakeel
ja tema kõlake.
Tule, tule suveke,
varsti sügis teel!
Nukker on ta meeleke,
pisarad ta teel.
Tule Kadriorgu täna!
Tule Kadriorgu täna,
päeva veetma minuga!
Jäta mured seljataha,
lähme ilu nautima!
Tule Kadriorgu täna,
päeva veetma minuga!
Võta kaasa rõõmus tuju,
hetkeks valu kustuta!
Tule Kadriorgu täna,
tule ühes sõbraga!
Koos seal olla on nii kena,
hingel rahu leiab ka!
Tule Kadriorgu täna,
päeva veetma minuga!
Kaasa võtan oma sõbra,
väikse koerakutsika.
Tule, tule tuulekene
Tule, tule tuulekene,
puhu ära murekene,
puhu mure laia laande,
kuusikusse tihedasse.
Tule, tule tuulekene,
kanna valu kaugemale,
peida valu tihnikusse,
mata sambla sügavusse.
Tule, tule tuulekene,
pisarad vii pilvedesse,
pilvedesse sinistesse,
musta mulla põuedesse.
Tule, tule tuulekene,
too mul rahu südamesse,
südamesse ainukesse,
taas siis rõõmu tunnen jälle.
Tule välja kevade
Tule välja kevade,
aeg on nüüd sul tulla.
Sula ära lumeke,
ei jaksa enam olla.
Vulise kiira-käära ojake,
päästa lillekesed valla,
nad niigi kauaks jäänud on
paksu lume alla.
Sära, sära päikene,
ära kustu eal,
oled energiaküllane,
ei selleta me saaks.
Siruta välja end pungake,
iga oksa peal.
Muru,muru kullake,
näita rohelist pead.
Tule, tule laululind,
tule nüüd tagasi.
Varem võib tulla ka pääsulind,
sest süda tunneb nii.