Sõnale tulevik leiti 221 luuletust (pop)
Mu Eestimaa
Mu jalge all kivine maapind
Mu juukseid paitab meretuul
Ning südames kõlab üks laul
See näitab mulle teed kui minna tahan
See tõukab mind edasi kui kardan tulevikku
See on see miski mida näed mu silmis
Koos selle lauluga
Seisan ma kivisel rannal
Ja annan oma südame sulle
Mu Eestimaa
Lõpp
Meie suhe oli määratud hukule
nagu pole elu loodud nukule.
Oli ilus see aeg, mis meile antud
ja me saime ka selle vaevuse kantud.
Sinu armastusest ei piisanud.
See oli põhjalikult mind piinanud.
Rikkusid sa mu tuleviku teisega
ja seega saabus lõpp "meiega".
Neist koosveedetud hetkedest jäävad mäletsused
on unustatud kõik mittevajalikud jälestused.
Tundsin sinu vastu sõprust vaid,
kuid sina tead, et minu armastust tunda said.
Ei soovi, et teaksid - ei tundnud ma midagi.
Soovin sinu jaoks teha vähekest sedagi.
Ei hooli, kui arvad minust paha .....
Neiu astumas ellu
Palju õnne sünnipäevaks punapõskne, vaikne plika,
jäägu su mõteisse tarkus ja südamesse romantika.
Olgu alati su põsed kastetud ladvaõuna rõõsas,
las edukiired mänglevad su rajal, kui seisad elu õnne lõõsas.
Kui elu kurnab küüru või kulutab su käsi,
ära pead longu lase, ära iial väsi.
Tea, et sõbrad on su ümber, su kõrval alati,
isegi, kui saatus valib su peatuspaigaks palati.
Praegu oled sa kaitstud, kui pesamuna,
tea, et elus võid sa puruneda rõhutuna.
Hoidku alati püsti, libedal teel, sind positiivsed mõtted,
olgu hellad su vastu tahte j .....
Sõnatus
Sõnatus on parim heli.
Helitus on helgeim toon.
Mõttetus on armsaim veli.
Hetked õigeim ajajoon.
Lõpmatus on sirgeim tee.
Tegematus õilsaim tegu.
Egotus on kauneim kee.
Olemine tõeseim nägu.
Praegune on parim elu.
Möödunul on kõrgeim kroon.
Tulevik on kõigi lelu.
Ise mängureeglid loon.
/Mari*Uri/
Elu
Mis on meie mõte,
mis on meie missioon,
kui vajalik on lõke?
Kas tulevik on me visioon?
Kas me vajame teisi,
või piisab ka endast.
Tahad kodu või reisi,
või pilte iseendast?
Äkki elu on minevik,
kuid nägevus on tulevik,
sest tegelt puudub olevik,
see on Võsu alevik.
Kas sa lihtsalt töötad,
ei mõtle elu peale.
Paar koni ära suitsetad,
naeratad sellepeale.
Aga vaata taevasse ja mõtle
me pole siin ainukesed,
niiet võta kätte ja ütle,
et sinus peitub universum.
SEE ongi ELU - Charlie Chaplin
Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, et olen igas olukorras
õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea –
sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
et ma üritan peale suruda oma soove,
kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
ja see inimene ei ole selleks valmis,
isegi kui see inimene olin mina ise.
Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt .....
Isamaale
Küll olid võõra võimu all,
Sa, Eesti, mitmeid sajandeid.
Sa tasa ja targu talitan'd,
Ja oma rahva säilitan'd.
Sa hoidsid kodumullast kinni
Ja hoidsid oma peresid.
Sind võõrad tuuled kõigutan'd,
Kuid nemad Sind ka viljastan'd.
Sa sõja maha pidasid
Ja iseseisvaks sirgusid,
See maksis Sulle elusid.
Kuid varsti Sa kõik kaot'sid.
Ja siis Nõukogu võimu all
Sa olid aastakümneid veel.
Ent siis said vabaks relvata,
End vabastasid lauluga.
Ei seda kauaks jätkunud.
Kui Sinu piirid lahti said,
Siis ärimehed Põhjamaal
Su majanduse üle võtsid.
Kui võimule sai .....
Armastusest
Armastus on olevik, Armastus on tulevik
Armastuste - armastus - alati on murelik
armasta kasvõi korra, sest sa oled lihtsurelik
see on kõigi saatus siin.
Ära peta,ära luiska
kui täna armastad
siis homme ära minema sa tuiska
sest kui lähed - jätad mind
ma olen valmis minema - kehast lahkub hing.
Kunagi ma mõistan, et kõik siin oli asja eest
et sina oled just see, kes tiris mind välja põhjatust veest
he -he
Kunagi ma mõstan, et kõik annab meile
kogemusi,teadmisi,oskusi
anna andeks, et üldse kunagi kohkusin
sest nüüd olen õnnelik, mul on mis ma .....
Andesta, et pidasin sind liiga nooreks!
Andesta, et pidasin Sind liiga nooreks
Ütlesin, et meie vahel haigutavad aastad
Sinuga ma olin julm ja enda vastu toores
Nüüd ma mõistan, aga liiga hilja on ehk naasta
Andesta, et tulin ainult siis kui minul vaja
Ütlesin, et lähedus toob tulevikus valu
Nüüd ei tule Sina.Ja mu tühi süda kajab
Igatsen Su sõstrasilmi, tagasi neid palun
Andesta, et meie päikse saatsin ennatlikult looja
Kinnitasin -üksilduses öö on hoopis parem
Nüüd Sa vist ei jaga mulle ihu-, hingesooja
Kui vaid ometi ma oleks seda kõike mõistnud varem
Andesta, et lihtsalt numbris nägin pelet .....
Ühel hetkel ma tunnen jälle!
Kaugus- on masendav ja alati olemas.
Teadmatus- vihkamise alus.
Väärtusetus- tundmiseks iga sekund.
Unustamatus- möödumatu minevik.
Pettumus- tonnine raskus me hingel.
Valu- täitmas me südant ja mõistust.
Kurbus- kõige eelneva põhjus.
Tühjus- kui me vahel ei tunne.
Igatsus- konkureerib pettumusega.
Mõttetus- algava päeva mõte.
Armastus- täitmaks meeletut tühjust.
Emotsioonitus- algava depreka tunnus.
Mõõtmatus- kellegile ei anta ju rohkem.
Pimedus- tuleviku ootus.
Soojus- jäine sulatus.
Hingetus- kildudeks purunenud maailm.
Armastamatus- kui ma tunnen jälle! .....
Särts - särts, raha põleb
Eesti energia saatis kirja
näib, et minust tehakse orja
sest üle 300 € arvet mul juba
ja mööblist tühi on tuba;
mille kirbuturul maha müüsin
püksil rihma kokku tõmbasin
et elektriarvet tasuda
mitte, et külmas ja pimedas istuda;
käinud toitu vähe ostmas
ja edaspidi purki sittumas
olen siis pigem näljas
kui külma küüsis paljas;
aitüma Suur Ema, Kaja Kallas
see eit nõiapotti hinnatõusu valas
käib riigikogus hookus- pookus
mu raha on ei tea kus;
särts - särts, raha põleb
arengumaa tiitel Eestile tuleb
kui see on tuleviku viis
laskem end maha, sii .....
Tõeline sõber
Pigem kõnniksin sinuga pimedas,
kui üksi heledas.
Kas me olemegi kokku loodud,
või mul lihtsalt vedas?
Sa tulid minu juurde,
kui teised läksid.
Sa ütlesid mulle,
et sinu juurde jääksin.
Kõik teed sinuga läbikäinud,
elu algust ja lõppu näinud.
Kui sul kordki kunagi raske,
küll ma sind edasi kannan
las ma täidan ise su käske,
käin läbi linnad, kannan maske,
aga palun, mu sõbral elada laske!
Meis kõigis
Meis kõigis on natuke tõde,
kuid valed on suuremad,
ja tunded mis segased, on kustuvad..
Meis kõigis on süda,
mis lööb vaid ühele
kuid mis saab siis kui pole seda ühte??
Meis kõigis on tunded,
need kasvavad me sees
ja lasevad paista õnnel, mis ei kesta..
Meis kõigis on armastus,
me kõik armastame kedagi
kuid kas see inimene ka meid armastab??
Meis kõigis voolab veri
ta tee on üks ja sama,
kuid lõpuks väsib me süda, kannatamast...
Meis kõigis on kurbust
kas see oli minevikust või tulevikust,
ta kummitab meid ega hääbu..
Meis .....
Aastaid kaugel ...
Eemal kodumaa ja tema rannad,
sulle kallid, hinges keda kannad.
Siis igatsuse väele , alla annad,
ei võõrsil hoia, ka taevamannad.
Kodus tagasi , kui uuesti sünnid,
möödas mured , igatsus sunnid.
Oma rahvaga , tulevikku kõnnid,
olgu rõõmu , või kurbuse tunnid.
Kahe vahel
P***e võib köik saata,
pime paistab tulevik...
Seisan ilma hingeta ja vaatan,
et ei seda enam tule vist...
Kus oleks mõnus, kus oleks hea?
Kus poleks ei crime'i ega katku?
Kas on kohta sellist, kes teab?
Sest isegi inglid teevad pattu...
Mida peaksime tegema mina, sina või tema?
Või igaüks, kes sihitult tänaval kõnnib?
Mida SAAB teha laps, kes kunagi ei sünni???
Miks võtavad küsimata tema elu isa ja ema?
Miks liiguvad minu mõtted süngeid radu pidi?
Kuhu olen ma kaotanud iseenda?
Ma ju ometi teiste ellu rõõmu tooma pidin...
Nüüd ainult neile koormaks kanda .....
Siiani veel loodan!
Pole olemas minevikuta tulevikku
pole olemas päeva mil ma ei saadaks sind Vi**u
pole olemas hetke mil ma sind ei igatseks
Pole olemas päeva mil ma su pärast ei muretseks
Iga minut, iga sekund mu süda tilgub verd
ma olen kade isegi kui su kõrval on mõni "vend"
mu sees on valu ja peas on vaikus
ei mingi ravim ei ravi mu haigust
on hetki mil ma tahaks sind saata pikalt
aga anna andeks ma hoolin sinust nagu väike plika
sa oled täitmatu unistus mu elus
sest ma tean, et päriseks ma sind ei saa selles elus
sa ei ole ega saagi olema minu
aga ma olen algusest saadik ol .....
Parim osa meist
Parim osa meist
on meie lastes –
nende kerges
rõõmsas
hoogsas jala-astes,
nende kirkais
helgeis
puhtais särasilmis
töise argipäeva tõsielufilmis.
Parim osa meist
on meie kätes –
meie kallistustes
teretades,
jättes…
On me pihkudes,
mis silitavad pead,
loovad elu armastamisväärset,
head.
Parim osa meist
on meie sees –
olgu minevik me taga,
tulev ees…
See särab teemantina uhkelt meie rinnas
selles südames,
mis kõige kauni pinnas!
/Mari*Uri/