Sõnale tulp leiti 23 luuletust
Kevade algus
Kevade algus toob tuppa palju valgust.
See on valguse algus, kevade valgus
See on uue õnne algus,
kui tuba täis on valgust.
Rändlinnud tulevad tagasi Lõunamaalt.
Nende seas on ka meie rahvuslind, kes
kannab suitsupääsukese nime.
See pole aga ime, et me kevadel
kahekesi kohtusime.
Kevadel aprillikuus
lähevad ilmad soojaks ja päevad pikemaks.
Kevaditi õitsevad lilled ja nende seas ka minu lemmiklill - tulp.
mina tean veel kevadlilli terve hulk.
Maikuu on tore kuu,
sest siis lähevad ilmad palavaks.
Ilmad on soojad ning tunded on soojad.
Ke .....
Mida?
Tuli kiri, soovitakse head uut aastat
ei pannud aega tähele
et jaanuarit kaheksat
on ja aeg uuele nädalale;
mina mingit soove ei usu
ärkasin alles viinauimast
laua all metanool ei rusu
nii hullusti, mida oodata uuest aastast;
mul pole vaja mingeid sõnu
mida automaatne server saadab
päriselust ei tunne mõnu
soovid facebookist ootusi reedab;
juba enne uut aastat võtsin
kuuse maha ja ahju ajasin
nagu sitt pilpa peal, ma vaatasin
ainult 1 nädal seda püsti hoidsin;
mida - mul külm hakkas
mida - on boheemlase elu
mida - optimism lakkas
mida - töönädal ja pask .....
tuhat luuletust
kui sa umbes tuhat
luuletust oled kirjutanud
avastad ühtäkki et vihm
mis neis ülalt alla sajab
teeb seda päriselt
võilill tee ääres ka värssides
päiksega kogu aeg käib kaasas
õis tema poole õhtuni kooldub
lomp külateel ka käsitsi
kirjutatud ridades
peegeldab pilvi puude oksi
nii järvevees kui sõnades
kullendab suvepäeval ööselgi kupp
sa kinni hoiad sama elu kaelast
mis päikse eest varju otsiv konn
liblika oma teelt õhku ajav sipelgas
ööseks oma õie sulgev tulp karges mais
Lilleõis
Kas tõesti lilledes saab näha seda ilu,
mis on ürgne, olles ajast aega siin,
tärgates ka siis, kui kõikjal vilu
või kuuma kätte oma õied viib.
On peidus igas õies oma lugu,
igas seemnes talletatud silmapilk,
mõni imetleja seda kõike tajub,
teine lihtsalt õie varrelt korjabki.
Olles metsik roos või koduaia tulp,
pole tähtis, millest kasvamas neil juur,
neis varjul hetki, mälestusi terve hulk,
mõni veidi väiksem, teine jälle suur.
- Tarmo Selter -
2023
suvehütis
meel tagasi on
suvehütis kus tuppa
kostab käo kukkumine
ees kevadöösse minek
oled jälle üleni vaid
sina ise hinge
lehtimise imes
*
lausuda hommikul
tulpide avanedes
tere mu armas kallis
oled päeva minemas
valmis ka üleni
pilves halli kus akna all
varisevad pojengid
astrid ootavad vihma
suud lahti sinagi hetki
endasse enam ei ahmi
maiööl
nagu kuristiku serval
seistes vaatasin
õunapuu alla kukkunud
kortsus tulpide õielehti
käsi neid matta tahtis
meel mitte
mitu päeva nii ootasin
kuni õitelumi enda alla
viimaks nad mattis
*
valgus kardinate vahelt
magada ei lase justkui
Linnuteel asuks ase
jaheduse eest peal tekk kare
mida peale ma hakkan
selle kuumava padja
valge juuni õites ilmaruumi
puudel lehtede suureks
saamisega selle otsatu
joobumusega
ei iial sellest loobumisega
kui rõõm on näha
imestunult vaatan
erkpunasena särab
päikse käes kuis peenral
tulp
kuldkollasena rohus
nurmenukk see antakse
siis vist alles päeva kaasa
pärast halli talve
kui meelel rõõm on näha
mets uuesti on erkroheline
kähar see tõuseb viinana pähe
siis kui lehed suureks läinud
puudel kaob lihtsalt pärast
Vanaema
Vanaema silmadesse
toon täna päikesesära,
punaseid tulpe sülemiga,
ta armastab neid väga.
Nii lahke, hea ta olnud mulle
kogu lapsepõlve aja,
kasvult vanaema väike,
kuid sees on soe süda.
Vanaema suul on naerukurrud,
lahkusest räägivad ta silmad head,
kätel elurakke palju,
käed väsinud pole eal.
Vahest vanaema teeb juttu
minu isast, emastki,
heietab pikka jutulõnga,
kuidas elu oli vanasti.
Vahel vanaema unustab end ära,
siis laulab ta nii armsasti,
tal on ilus laulukõla,
meeli köidab alati.
Kallis oled vanaema,
piiritult Sind armastan,
kauneid tu .....
kuuvalgus granaatõunte õitsemise ajal
kui öise tähe kauge valgus
jääb igavesti saatma
Sind mu arm samamoodi
nagu pilvi vihm suveõisi
sumisevad mesilased
vett kallaste vahel kuppudes jõgi
Hispaania palavuses
oliivipuu tuhande aastane vari
mägedest alla tulev
higist lõhnav määgiv lambakari
steppides tulpide õitsemine
sinise taeva all silmapiirini
kuu valgus Türgi mägikülades
granaatõunte õitsemise ajal
hing mida näha aeg-ajalt vajab
Veel on aega, tule tulbiaeda!
Veel on aega tulbiaeda minna,
kaunis Kirna mõisa kutsub täna sinna.
Vaatama, nautima tulpide ilu,
päikesesäras ja puude vilus.
Kirna mõisa pargis vohab tulbimeri
ja kirevad on tulbiõitest mosaiikide read.
See kõik on kui üks lummav lillevõlumaa,
lillelõhn uimastsvalt magus,
paneb ringi käima pea.
Nii suur on lilleaia võlu,
seal tõeline muinasmaa!
Ja kaunite tulpide sekka,
äragi võid eksida sa.
Tule sinagi ruttu
ja osa sest võlumaast saa!
Tulpe saad võtta kaasa
ja kinkida sõbrale ka!
Sada tuhat tulpi
Sada tuhat tulpi
noogutavad päid...
Õied taeva poole püsti
süda õitsel näib
Sada tuhat tulpi,
mis Kiievil kingitud
Nüüd annavad meelerahu...
Hingele, mis kurnatud...
Südamele, mis vaevatud...
Sada tuhat tulpi
noogutavad päid...
Ja Hollandisse tuuled soojad
viivad tänusõnu häid...
Maalimas ise ennast maalimas ise ennast
Ta ärkab hommikul,
ta märkab poolikut,
jätkab loomingut,
määrab toimingud,
pintsli tõmbed lõuendil,
hoolikalt maalimas igat detaili,
pildil mil teda valesti mõisteti,
Maalimas ise ennast maalimas ise ennast,
kusalgi oma keldris peidus maailma servas,
pigment kujutlusest, elamas meie kõigi seas,
igat meie mõtet peas ta teab, jutumärkides,
jooksevad tulpadena read, sellel kosmilisel,
komplekselt keerulisel, samas olles imeliselt lihtne,
vaatleja, mõtlematta, minevikust lahti laskmas,
igal korral kui pintsel uue joone lõuendile kannab,
iga ta raske hingetõmme tuult .....
Sähmakas
Kuulatan; hoides suunata;
jälgides mida ta täna mulle ulatab;
igat sõna nad murda saand;
kuulmata, uurimata asja tuuma ja;
laste kõigel oma soodu minna;
kiirates tindist kirja; viimast vihmast viimas;
silmates piiri mis ammu oli kirjas; igavikulises;
paberitel; tindist imbunud pritsmes;
ja kui sellest lillest vili valmib;
siis kirjutab ta sellest salmi;
millest kallim; ehk polnudki see elu ralli;
seinad klaasist; või papist; stencliga maalin;
seda halli; autoriteetide malli; portfellis;
presidendid; eiran seina kui mõte tekkib;
ega keegi väga mõistnud teda; ta alget;
eg .....
Ekskrement
No mis ma ütlesin;
omas tsoonis; nii et vihiku lehed põlesid;
põdesin, seda sama sündroomi; nüüd toksin nooti;
soovin pasa kvooti; täiendada; häirest vaba,HUII;
nõnda näidend algab; kui kallan välja uue peatüki;
kergelt süttiv; kui tõmban pepu tegema ossi kükki;
maha su müürid; kui sa ellu ei süübind; tülpind näoga;
naeratuste külvi; hüppega püsti ja näpuga näitad;
kes on süüdi; nõnda minu moodi; saata alaarenenud;
tagasi elu kooli, Hoia rooli, ma seon paelu; magavas poosis,
terve pudel nosplis;andmas laengu;sõitmas vastu kaevu;
nii palju viha vaenu; et .....
õhtu hämardudes
tänavad muutuvud inimtühjaks õhtu hämardudes
maad katmas nutvalt üksilduse vaikne vaikus
taevasse igaviku täheks unistuse kaugenedes
tuul akna taga sujuvalt igatsuseks vaibub.
mõttega mõttetult voodil tülpinult lebad
veel ei kustuta nööriga kollase kuu tuld
mälestuste riiulitele tolmuks end elad
leidmata jäänud hinges peidus olev kuld.
süütad rõdul viimase sigareti imelises öös
puhud õhku haihtumiseks pahvaku ringe
sulanduvad uneks probleemid elus ja töös
valged linade vahel uniselt pinged
kaovad olematuks idüllilises südamelöögis
valvab tänagi me .....
puidust tulbid
suvi sulab ja värvuvad lehed
sōpru teele toob jahtunud tuul
tähed sōnadeks, sōnadest lehed
riita laotud on augusti suul
sügis silmis mu armunud sōbal
viibib viivuks veel vōlutud hetk
päike pōleb end, pruunistun tuhaks
puidust tulpidel vahetan vett
August Puts