Sõnale tume leiti 275 luuletust
Öö
Öö saabumas koidiku eel,,
teda katmas on udune loor,
õrnalt kaisutab kastesel teel,
päikseloojangu Sinule toob.
Öövaikuses vahel on helid -
on naeru, on kilkeid öises ilus,
mis kestmas veel hetkedes seni
kuni vaibumas öökülmas vilus.
Öös kõnnime, Sina ja mina,
suvesoojus veel saatmas on meid,
kuigi pimedussse mattume täna,
koiduvalguses leida meid võib.
- Tarmo Selter -
2023
Tuhk
Kes on need inimesed? Kes eraldatult hoiavad meie terved meeled?
Millest tulevad need meelepetted, mis toidavad vaid enesekeskset?
Vaikne paistab epitsenter, kuigi raju segaduse kaos ümber selle keerlend,
Igal toonil igal real nii pehmel, usaldamata muud kui südant tasakaalu keskel,
arme põletavaid leeke vältimata, põgenemisteed pole, päev tuleb,
mis meid kõiki matmas, see planeet mu hauaks, suur vaim mu kuus jalga,
kui taevast tuld sajab alla, lõpp või uue algus, saab meist tuhk
või meie tulevik ongi valgus, tähtede keskel valguskiirena ekslend,
igi-kestev mis kirjutab neid .....
Kohtumine
Tule naerata Sa veelgi mulle,
süütad leegid minu südames,
lastes kauneid hetki minna tuulde,
leides üksteist meie sõnades.
Tule kallista ja hoia ümber
oma käsi nagu mina Sul,
nõnda sädelemas meie tunded
nagu eluarmastuse kuld.
Tule suudle mind Sa veelgi korra,
meie huuled huulte embuses,
tahaks Sinu juurde varsti tulla,
küll kohtume teispoolsuses...
- Tarmo Selter -
2023
Teadmised
meie hingel on tegelikult teadmine,
kes me oleme
ammu enne seda, kui oskame endale nimetust anda
kas oleme manifestorid, generaatorid,
projektorid või reflektorid
kõik on enne teada
kuidas suhestume oma profiiliga
tingimuste kütkes, on küsimus
kuidas rändame seda rännakut
läbi elu
otsides küsimustele vastuseid
ja leides vastuseid, et täiendada oma küsimusi
usk ei ole seotud
tähtis on see, mis kõnetab
mis paneb ennast endana tundma,
mis paneb ennast Koju jõudnuna tundma
Armastust täis kevad, suvi
Päike sinitaevas lõõmab,
lilli täis on metsatee,
rohetavad puud ja põõsad,
suveimed poolel teel.
Kevad suvesse jäljed jätnud,
neid jälgipidi suvi käib,
kaunilt puhkevad pungad õide,
mis veel puhkemata jäid.
Armastus kõik puhkend õide
kaunil kevadel,
suvekuumad tunded kaua
püsivad südamel.
Kevad, lehvitan nüüd sulle,
mulle sinagi,
küllap kohtume me jälle,
seniks hüvasti
Taevasse
Elu muutumas taevasel merel,
päike tõuseb ja loojub koos kuuga,
olles päeval ja öösel nii ere,
hetkes varje ja valgust saab luua.
Ajad kadumas, taevas see jääb,
vahel selge, siis pilvedest tume,
ükskord palavas äikestki näeb,
siis väravad valla on lumel.
Elu peatumas taevasel rajal,
maist elu seal vähegi on,
rändlindudel lennata vaja,
vahel pilvedes saatmas neid torm.
Ikka taevasse vaatan ja mõtlen,
kuidas elada vabana on,
loodus pilvedes edasi tõtleb,
ükskord hävitab, teinekord loob.
- Tarmo Selter -
2023
Ex infernis
Üleilmne silm on väljamõeldis
vana maailma kõikvõimas vägi
see iseasi oma vaatepildis
mida iga rahvas nägi;
on hõime, mis välja surnud
räägib mõõk ja püss rahu eest
võõraid ja väikeseid keeli kadunud
iga mandri seest;
mis taevast alla vaatavad
on suurriikide sateliidid
need jäglivad ja vastutavad
planeeti valitsevad eliidid;
must on mantlis vikatiga naine
siia tuleb ja sind kägistab
katk ja plahvatuslaine
inimese loodud torm hukutab;
on lihtne vabadusse uskuda
kui mingi hääl sinu elu ei keela
aga saatanat võib detailides leiduda
kui ei leia, sii .....
Helge õpetaja
Õpetajal oli õigus.
Puhastada laused prügist.
Need kirjanduslikud liialdused ei anna midagi juurde,
kui nendes pole sisu.
Olen elu lõpuni tänulik Sulle selle juhatuse eest,
et juhatasid mind oma kirjanduse õpetajani,
kelle kaudu sai mulle selgeks nii eetilisus kui ka moraal.
Ta lubas mind nutma ajada, ma alguses kahtlesin,
kuid ma nutsin, kui kirjand oli liiga halb.
Ma olin nii ambitsioonikas, et olin nõus võtma eratunde,
(ma pole kunagi pöördunud võimalusest õppida topelt)
siiani vahel mõtlen ta peale ja tuleb meelde helgus ja suursugusus.
Ma ei teadnud veel siis, .....
Kui valu ajab valu taga
mul oli seda pausi vaja
meenutamaks endale
et pisarad on võimalikud
et agoonia on võimalik
et kurbusest öösiti patja nutmine
ja paistes silmadega ärkamine
on võimalik
need kogused alla surutud tundeid,
mis tonnide viisi
on emotsioonide laos nii ära paigututud
et nendesse ei vaadataks
tulevad ülesse
kolm ööd on möödunud nutuvines
keha on pideval pisarate stardil
et ometi hakkaks taas tööle
saaks selle kehast välja
saaks vabaneda
ja sealt meie haigused alguse saavadki
me ei vaata enam endaga tõtt
sest aega ei ole
ega ei ole ka tahtmist
ebameeldiv kiir .....
Karjatas
Mu südames karjatas
mäekingul midagi keegi kes hea
kas minu südamelambaid
või midagi sellist et kätte sain
mina ei tea
Olin oodanud ammu et tuleb
ta süütab mu vääritud küünlad
Mäng on nii ilus et hetke ei kõhkle
viipan ning vajutan pöidlad
Kaevume üksteise silmisse üksteise ihusse
üksteise hinge kui mõisa peakaevu
Me veri me elu me bakterid haigused
üheks tõttavad saama tutvudes vaevu
Elu on suurem kui sina ja mina
me teame et kohtume hetkeks vaid lahkudes
sinu kehast jäänd jälg minu asemel- soojus
veel kaua mu südames hõõgub
kindlasti jahtudes .....
Nagu november
Ilm on nii hall
sombune, rõske ja sünge
ümbrust katab tume vall
kevade nägu on toodud õnge;
ma olen vast ainus töll
kes ootab tagasi lund
algab uus valge möll
näen sellest und;
et maad suudleb valge kiht
mil praegu kevadet ikka pole
vaja eelmise aastaaja siht
sest praegu ilm õues liiga kole;
ja tahaks Soomaale hiljem minna
ainult hiljem saan 5. aastaaega
paadiseiklust oodata sinna
kuna praegu pole olnud aega
Hullus, ehk?
hull olla on ok
aga haiglad on inimesi täis
ja meil puudub kõrgklassi
vaimse tervise kliinik
sellest on kahju
meil puudub üldse abi
peale iseenda
ja need, kes koolitatud spetsialistideks
nendel pole aega
sest nad taidlevad nende ümber
kes jagavad holistilisemat õpetust
eriti nüüd noored
elu aeg on inimesed käinud tervendajate juures
kui kümme aastat tagasi oli hullus tabuteema
siis tänapäeval inimesed otsivad igale häirele
kohe guugeldades vaste
ja leiavad, arvavad, et mingi keemiliselt
muundatud tablett muudab inimelu oivaliseks
orjaks muudab, muud mit .....
Eile oli lootust
eile oli lootust
päikese käes lõpuks ennast sirutada
nagu lill valguse poole vaadates
täna aga tundetus ajab tundetust taga
kõik on igav, ma olen kohal
samas ei ole ka
huvi puudus
sest ellu jäämine on tähtsam
kui värvikirevad emotsiooni puhmakud
ma peaksin ju olema rahul
ometi on selles mingi omamoodi lõpetatus
mingi amputeerimine, mis on oskus
mitte kohe tunda oma tundeid
vaid minna automaatpiloodile
tundetusse
robotlikku maailmakäsitlusse
ja siis mõelda, et huvitav miks küll ometi
ma olen nii tundetu
ja siis sa haarad mingi vitamiini järgi
ja loodad, et jus .....
Armasta ennast
ma vaatasin oma armastust
ja olin jätnud ennast vaeslapse, kasulapse rolli
ma ei olnud ei ema ega ka isa
ei enda sisemisele lapsele ega ka endale omas vanuses
ma olin lihtsalt keegi, kes toimetas selle nimel
et kriisist päästa teisi
nagu tookord seal pommivarjendis
eesmärgiks oli lapse ellujäämine
mitte see, kuidas mina pääsen
inimestena meil on sund ja soov päästa endast nõrgemaid
olla toeks neile, kes iseenda eest otsuseid langetada ei saa
või veel ei oska
ja siis me istume nendega ja lohutame neid
isegi kui oleme ise veel suures shokis ja
endalgi oleks abi vaja
.....