Sõnale tunded leiti 591 luuletust
Vahest sügis on see
Vahest tahaks energiat,
mis on ära antud,
taastada kõikvõimsas looduses.
Vahest tahaks lihtsalt olla,
kõikidest eemal viibides.
Vahest vaikselt mõelda neile,
kel siirus silmades
ja soojus südames.
Vahest tunnedki end
teiste seas üksinda,
energiast tühjana ja kurvana.
Vahest sügis on see,
mis mängib meeleoludel ja tunnetel-?
Hing tunneb ja süda teab,
et ongi sügis see.
Kummaline kaunis sügis
Uskumatult soe on sügis,
päikesekiir südamesse trügib,
Iga päev saab ärgata
hea ja rõõmu tundega.
Lõngad korvis nihelevad,
vardaklõbinat ihkavad.
Tänavu minul aega küllalt
on sügistraditsioone rikkuda.
Lihtsalt naudin sooja sügist,
heldusest ei küllalt saa.
Veidi kartust hinge ronib,
et järsku hea kõik otsa saab.
Milline see sügise lõpp küll tuleb,
algus on liialt, liialt hea?
Seniks naudin sügise ilu ja võlu
täiel rinnal ma.
Minu imeline sügis
Püüan vihma trotsida
ja luua päikest hinge,
missest, et taevas kurvastab
ja meel on uduvines.
Mõnes päevas polegi ju naeru,
seal on ka kurbi hetki.
Ikka olen sügise meelevallas ma,
kurbuses ja rõõmus, kullasäras ja mõtteviivus.
Mu külge sügis on liibunud,
tas ilu näen ja head.
Linnud, kes ära on rännanud,
küll tagasi tulevad- ma tean.
Nii valus on
Nii valus ja raske on
Sind oma südame küljest lahti rebida,
kuid pean seda tegema,
sest elavana tuleb mul edasi elada.
Panen mängima Su lemmikmuusika,
siis valu saab seest minema,
voolama pisarate ojana,
veidikeseks ajaks taanduma.
Ma siiski pean tugev olema,
saatusega leppima.
Ei saa mõtteid ülekoormata,
muidu võib langeda,
murekoorma alla vajuda.
Kui kuu on valgustamas ööd
ja tähed säravad,
siis tunnen. kuis mu süda lööb,
oled mul nii lähedal.
Mõtete virr-varr
Räästaalune on vaikseks jäänud,
pesast pääsukesed läinud.
Iga-hommikune vidiit
kaasa läinud siit.
Päike laskub madalale,
tuul üle väljade käib.
Pime aeg hiilib lähemale,
peatab valguse väe.
Siis öö koputab aknale,
valgust kutsub vaatama kuu.
Kuuvalgus annab jõudu mõtetele,
elada on nii kuul.
Suvi ei anna veel alla
Suvi ei anna veel alla,
tikub ikka maale ja linna
ei luba ta sügisel tulla,
tahab veidike veel olla.
Päikene paistab eredalt silma,
kütab soojaks südameid
ei lase öödel pimedaks minna,
pilvevarjud põgenevad eest.
Hea on olla ja hea on minna
kauni suvega käsikäes,
talletada mällu suve hella,
sest sügis on kurblik ja nutuhoos.
Iga kord kui mööda lähed
pööran pilgu maha.
Tean, et Sinu kohal säravad vaid tähed.
Kergelt kannad välja sametise kleidi.
Oled jätnud paljaks
ainult põlved veidi.
Ja kui ongi kõrgel päike
tähele ehk paned
positiivset laengut lahendamas äike.
Vaimusilmas näen kuis supled lillemeres.
Tundeid palju sees on
minu lihtsas “teres”.
Sügis kipub hinge tulema
Vaata selle sügise kuldset ilu,
kuula, kuidas puudelt lehed
kõlinal alla langevad,
tunneta selle sügise võlu avatud silmil,
lase südamesse pugeda.
Lase sügis enda südamesse pugeda
ja hinge hella elama,
siis tunned ennastki elavana.
Lase tunnetel lasta end puudutada,
meeleolul kõigutada,
rahul vaiksel suigutada.
Jah, sügis mõtteis on mul juba,
kuigi suve armastan ma väga.
Ju siis tormile kisub meel,
nõnda on tunne sügise eel.
Armastus ei tunne piire
Kaua hellitasin lootust,
siiski tulid Sa vastu ootust,
ilma silmasärata,
hingepauna rõõmuta.
Kaua suutsin vaiki olla,
pisaraid kokku korjata,
tardunud meelel ja kehal
kurbust südame all ohjata.
Elu valusaid hoope jaganud meile,
kahju sest, et polnud kurval ajal lähedal.
Nüüd langesime teineteisel kaenlasse kui sügis suvele
ja kallistustes vaikisime.
Etteheiteid täis külvatud rada,
neid ei olegi ju vaja,
sest kurnatud hinges ja meelepahas
õnn uuesti õitsema lõi.
Oleksin võinud ju teisigi võtta,
Sind hätta jätta ja unustada,
kuid segased tunded lõin k .....