Sõnale tundus leiti 48 luuletust (pop)
Vanaema
Vanaema
kirstukaanel
kokku lapituna
sukapüksid,
villakleit ja
tinavalupärg...
Mina, kümneaastane,
seal seisin
sõnatuna,
soolasamba asendis,
pisarnõremärg.
Mulle tundus:
kohe-kohe
lõhkeb minu süda,
voolab alla
sõrmedesse
vasakumast käest...
Soovinuksin
miskit sooja
vastu väikest põske
või et oleks
keegi võtnud
vaikselt kinni käest.
Pärast tundus
üsna tihti -
käies haua manu -
vanaema
tegelikult
polegi ju seal...
Siiski laulsin laule talle
uuemaid ja vanu,
rohides
ja rehitsedes
äärekivi peal.
Jõuluõhtul
küünlakumas
jätan laual to .....
Visaduse tee
Rutakalt möödusid aastad
ja sahtlid on konspekte täis.
Korraks heldid, kui tagasi vaatad -
algus raske meil kõigile näis.
Töö, lasteaed, kodu ja kool
virr-varrina segi on ajas.
Hetk tundus, et teen ainult pool,
siiski leidsin end tagasi majas.
Nüüd hinges on rahu ja vaikus
ja pisut ehk tühjusetunne.
Korraks õppejõu hääl meeltes kaikus,
siiski vajun nüüd rahulolu-unne...
Otsingul
Ma vaatasin ette ja vaatasin taha
puu otsa vaatasin ning põõsa taha
surfasin netist ja tsekkisin klubist
otsisin korra ka kesköisest pubist
ühega käest hoidsin ja vaatasin silma
teisega kirusin kehva suvist ilma
mõnega käisin teatris ja istusin kinos
trehvasin rullirajal ja hängisin autos
üks oli liiga noor ja teine liiga vana
mõnel nõme töö, mõnel auto väga jama
kes väljast paistis ilus sellel kole iseloom
kui muidu oli tore, selgus, joob nagu loom
kel kõike tundus olevat sel mõistust jälle vähe
ja päris igaühega ju välja ka ei lähe
nii ma nüüd i .....
kurb lugu
Sündimata lapsele ei jõutud panna nime
Kätel kandmata jäi südame all hoitud arm
Elust, mis veel eile tundus armastuse ime
tänaseks sai õlgadele koorem. Lihtsalt karm
Kuhu saata valus tõde, matta hingest vaev?
Keda ootab magama nüüd väike võrevoodi?
Millal kuivab pisaratest triiki tõusnud kaev?
Kunas päike tundub jälle tõesti päikse moodi?
Pähe kuhjub küsimusi: „Milleks oli tarvis?“
Eilsest naerust tänaseks sai trööstimatu nutt
Ema paitab sündimata lapsest kõhul armi
Kauni lõputa jääb elu ilus muinasjutt.
Heliriin Puistamaa
SAATUS
Kui suudaks sõnadesse vormida mõtted
ja sinuni suunata need
kuidas saaks endalt vastuse kätte
miks lahku läksid me teed?
tiirlen reaalsuse ja unelma piiril
otsides vastuseid enda jaoks
alles tundusid päikesekiired
kõik ühtlaselt mustana
unustades ju kaotan ma enda
meenutades silme ees piir
kuhu tahan minna ja jõuda
et hajuks hinge avalust pidurdav piin
elu armastust võtab ja annab
tihti ta sisse ei näe
lootust endas ma edasi kannan
vabaks lastes oma unistuste väe
saatus ei lasknud mul olla
masenduses ja üksinda teel
ta hoolis ja lasi sul tulla
ja tõelised tunde .....
Muinasjutuline surm
Sel jöulisel tumedal ööl- sa tulid ja suudlesid mind.. su armastust oli igalpool- kui vastu suudlesin sind.
Sel jöulisel tumedal ööl- haarasid mu kätest ja embasid.. sa mulle kui hapnik,mida hingad- taas mind enda poole tömbasid..
Sa surusid mind vastu sulepatja- samas hellalt paitades mu huuli.. mulle tundus justkui sattunud ma hätta- kui tundsin südametukseid suuri..
Mu süda oli kui kivistunud soojus- Ta vaevu vaevu veel jutustas minuga.. ma nägin kuis päike veel loojus- kuid loojus see vist koos sinuga..?
Mulle arusaamatuks jäi köik- Läksid sina vöi läinud ol .....
Hommik
Sirutas laiali tiivad
Õhkugi lükkas end maast
Õhus ent püsis vaid viivu
Põrand kui tervitas taas
See oli hommik ja kõle
Taas tundus maailm tema ees
Marmorist loss rebes liivaks
Liiv aga kõdunes maaks
Maad oma suuga ta riivas
Pühitses palvetlust peast
Ohkas veel korra ja uinus
Ning lõpp, nii magus, tal käes
K6x
Sündinud 93' riimi armastama hakkasin 98nda aasta teine pool,
Kui onu Ain mulle kasseti oli toond,Esimese riimi kirjutasin kui olin kolmteist,
internaadis milleks on ala kool, kütkestab endiselt mind vool,
see kuidas see mu kadunud lapsepõlve uueti loob, see mu ainuke,
vanemlik hool, isa polnd, ema oli valelik hoor, kodust välja kui 15,
ema ja kasuisa ühine soov, jõe kolm, kus iga naaber kas bompz,
või oli neil pshühiootiline neuroos, enamik neist surnuks end tänaseks joond,
seina tagant kostus kopsudesse surev, kõrval majas elas karakter tume,
kangiga mu korterisse sisse mu .....
...
Üks õhtu, uinudes
lasin lennata mõtetel kõigest
kurvana tundus mulle vaikuses
ja hetk miski sai selgeks.
igatsen kõiki
kes tühja kohapealt kallistavad
miks küll ajalugu vaikib?
oeh ei, te ei peagi mind sallima.
kuid seesama õhtu, ei maganud ma üksi
minu kõrval oli keegi, kellest hoolin
kui sellest aru saaksin...
..tema vist ei hooli, ainult headund soovib
armastuse valu sinule
Soovin edaspidi sulle õnne ja armastust,
usun ja tean ju sinu kannatust.
Rabeleda lahti igaveseks su haardest,
kontrollimata enda suurt tahtmatust.
Igal hommikul ehmatan end üles,
lootes end leida su sülest.
Kuid kahjuks on see alati uni,
mis mind sulle mõtlema pani.
Öösel, seisad mu unepildil,
kadunud kõik me kirjutatud sildid.
Neid enam me maailmas pole,
sest kõik tules on süteks põlen'd
Koosveedetud ajad,
mis hästi on meeles.
Nüüdseks meil uued rajad,
kuhu elu meil veeres.
Hingata on valus,
kogun jõudu, et seda vaevaliselt teha.
Õhk on praegu .....
kallis ema
Kallis ema nähes Sinu silmis
kurbust murdub miski mu sees
oled minu jaoks loodud kaitseingliks
see kes mulle elu on kinkind
nii valus on kui Sul silmad vees.
Oma helluse ja armastusega
mida oled jaganud piiritult
pole Sa ära teeninud julmust
valesid ja probleeme mis
praegu Sinu ellu musti pilvi
ning äikest on toonud vaid.
Palun ära vandu kõigele sellele alla
ma luban homne parema endaga toob
Oluline ja tähtis oled mu jaoks
isegi kui tunned et päike kaob -
mõtle minu ja teistele neil hetkedel
lubame särada rohkem kui miljon päiksekiirt
nagu Sina olid seda siis .....
kallile emale
Kui olin veel väike
tundus maailm nii suur mu ees
aga Sa olid minu jaoks lootust andev päike
toetasid ja aitasid mind suureks kasvamisel.
Päeval ja õhtul olid kaua tööl
ometi jätkus Sul aega kõige jaoks
meie laualt kunagi ei puudunud soe söök
süda täis armastust ja mälestusi mis ei kao
kunagi Sinu vastu, tahan tänada kõige eest
sest oled nii palju andnud minu heaolu jaoks.
Tean olid rasked ja unetud ööd
mil valvasid mu und kui olin haige
andesta et Sinuga olen vaidlend
asjade üle mis olid tühised.
Kui sul silmis valust pisarad
siis tea oma sõnadega .....
esimene kodu
Klõpsatab lukk
uks jääb suletuks.
Ajapikku seegi paik
mälestuste hõlma
vajub -
jäävad meenutused vaid.
Ometi oli siin meie
esimene ühine kodu
reaalsuse eest peitu -
pugemiseks varjupaik.
Nende seinte vahel
ühel ilusal õhtul
sõrmuse pistsin
Sul sõrme -
sain oma elu parima
jaatava vastuse.
365 päeva abielu täitus
väikses kahetoalises
korteris mis tundus
just tol hetkeil meile
nii hubane ja kodune.
Klõpsatab lukk
uks jääb suletuks
aga meie südamete
kodu jääb kõikjal
üksteisele avatuks...
Unustatud suveöö
Kargel, vaiksel suveööl ma oma akna avan ja nukra pilguga vaid kuusirpi kõrgel ülal taban. See toob mul meelde, kuidas kuvas see kunagi ka üle meie ühiste retkede, veel seni unustamatute naudinguhetkede.
Kas mäletad ka seda, kui kõlas eemal äike ja meile tundus see vahemaa veel kauge, kuid sina juba tajusid, et torm niipea siiski ei rauge? See olid alati sina, kes tõi minus esile tahte ja jõu, andsid mulle eksistentsi mõtte, täitsid armastusega mu põu.
Nüüdseks möödas need päevad on ammu ja jäädavalt läinud ka sina, mispärast siis väärin elu veel mina? Miks küll .....
Liiga hilja
Mis juhtus? Sa küsid siis minult.
Ma sulle midagi vastata võin.
Tahtsin armastust ainult ma sinult,
aga tahta ju paljugi võib.
Nõnda raske on täna mul olla,
sest lahku on läinud me teed.
Nii raske, et nutt tahab tulla.
Ma mõtlen ju sinule veel.
Kas mina siis olengi süüdi,
et tahtsid sa kedagi teist.
Jah tõesti, ma ladusin müüri.
Aga hoolisid vähem sa meist.
Vigu sai paljugi tehtud,
nii minu, kui sinugi poolt.
Kuid kumbki ei pannud meist plehku.
Ega vajanud, võõrast hoolt.
Kõik mis tundus nii tühine enne,
ei tundu nii tühine nüüd.
Me ju tundsime pal .....
saatusetee kiik
õuel ootas mind alati kiik
lükkasin hoogu üles - alla
lapsena tundus see kuningriik
maailma piirid mu ees olid valla.
mida aeg edasi kitsamaks jäid
lihtsa rõõmu leiud otsingutel
nüüd kannatuste rajal sa käid
tõrvikuga avastamas õnneradadel
uusi kalliskive mida pole näind.
talletad enda elu teemantideks
südames põlenud tuhaks söed
veel punasteks rubiinideks
mu hingest ilu salaja köeb.
üleöö minust sai inimene suur
maas õuel vedeleb armas kiik
maha saetud mälestuste puujuur
saatuse teelahkmel on viik...
Maarjamaa kased
Tuules kõiguvad maarjamaa kased.
Lindude laulud hõikuvad. Kaugustes.
Mööduvale ilusale. Kuid kuidagi tasem.
On täna. Katkendlikuks valus lõikuvad.
Päikegi magab pilvede pehmes rüpes.
On täna. Tema kiirtes külm laiskus.
Kõiges elavas. Müstiline on vaikus.
Loodusest hingub puutumata võlu ürgne.
Loodud loodu. Langevad sellele piisad.
Hingus toodud. Sisse läbi taevase allika.
Maapõuest nad ärkavad. Tärkavad silmapaistvad.
Südametesse helisema haldjalikult lumikellukad.
Tuules õõtsuvad maarjamaa kased.
Nagu unenägu mida nähtud varem.
Ööl mil maailm oli .....
Tühised sõnad
Pole mõeldav loovus;märgates ootust;
Jälgides kooslust; vältides kordust;
Virutaks selle maa pihta nii kõvasti-kõvasti
Et munast ta kooruks; justkui kokkupandav
Kuid siiski mitte moodul; vahest mu vool
Kirjeldab motoorsust; keegi olemast aastaid
Tagasi olin loobund; keelegi peale ei lootnud;
Enesekesksed hetke mõtted; muud mul polnud;
Vähemasti täna: kui jätkan teekonnal kus märkan;
Veel 30+ härga; kes kõik üritavad sinudt paremaks
Jääda; jääta mu libedad rajad; jätkan kui kibedat sajab
Samas halas kasvasin; iga päev rebimas end vabaks;
Maskist; matkind polnud .....