Sõnale tunne leiti 1913 luuletust
Rahu tunne
Kas oled tundnud rahu enda ümber,
pilke mõtlike saatnud kauguste?
Kas oled rääkind sellest,
millest mõtlend,
kui rahu tundsid,
pilke mõtlike saatsid kauguste?
Kas oli sul ka kergem tunne,
kergem lahti lasta muredest?
Rahu rohkem võiks ehk tunda,
enda ümber ja südames.
Imelik tunne mu sees
Mis imelik tunne mu sees,
mis rõhub rõõmu
ja kurvaks mind teeb.
Lilled ja lillebuketidki
ei muuda mu meelt,
mis on küll see,
mis nii kurvaks teeb?
Näen inimesi rõõmsaid,
mul nendest hea meel,
kuid sisimas kurb tunne,..
Mis tuleb, mis alles ees.
See imelik tunne mu sees,
mis rõhub rõõmu
ja kurvaks mind teeb.
Tunne
Tunne hommikust kargust põsel,
päikese paitust palgeil,
lausu sõnu, mis ühele tõde,
teisele jälle teeb haiget.
Lase tuulel paitada pead,
niisutada vihmal oma nägu,
ole ise, tee teistele head,
ära põhjusta asjata valu.
Hoia teisi, kes hoiavad Sind,
vasta samaga neile, kes mitte,
nii ühele päikest toob hing,
kui teine alles vaatab enda sisse.
- Tarmo Selter -
2022
Sügav tunne
Nüüd südamega kinni,
ma oma isamaas,
kus kasvanud- ja suureks sirgunud...
Mu juured Eestmaal.
See tunne on nii sügav,
ses tundes elan ma
ja lahti sellest tundest,
ma iialgi ei saa.
Ma vahel hirmu tunnen,
et jalge-alt kaob maa,
kui selles ilmas suures,
sööb suurem väiksema.
Kuid siiski lootus elab
ja püsib Eestmaa.
See tunne on nii sügav,
ses tundes elan ma.
Ãœks ammu unustatud tunne
Ãœks ammu unustatud tunne,
see tunne jälle
kerkib seest.
Maailm justkui
vajub unne
mu teadvus kistud
ribadeks.
Sadu teravaid nõelu
torgivad mu elupuud.
Ma mäletan su õelust
mind jälgib ärev kuu.
Ulg mind saadab tasa
pimedus mind irvitab.
Kuniks iseend ma avan
kätleb kurbus minuga.
Mis ka lootsin leida siit
leidmata võiks jäädagi.
Kõik unustusse vajuks -
seda ööd ma enam ei talu.
Kiigub vana roostes värav,
vana kuuse silmis lein.
Rohtunud ammu meie rada
mõni valu on nagu vein.
Vaatan pilvedega tõtt veel
ja tallan rada igavest.
Kes teab, mi .....
Tunne on hinges
Täna on tunne mul hinges,
et kuskile minema pean.
Kuhu? Ma seda ei küsi.
Ja milleks? ma seda ei tea.
See tunne on tugevam minust.
Ning kõigest, mis seisab mul ees.
See tunne on mõteldes sinust,
Kes ootab seal pimedal teel.
Sind silmates teadsin ma kohe,
et selleks ma olengi siin.
Sinu järgi ma tulnud ju olen
ning kaasa su endaga viin.
Aga oleks ma ainult siis teadnud,
et elu nii muutuda võib.
Sulle silma vaadates tundub,
et ära me ümbert kaob kõik.
Sinu embus mind vaikima sunnib.
Nõnda kuulen su südame häält.
Las kaduda minutid, tunnid.
Tahaks kõik ,et .....
Tunne Hetkeks
Tunne Hetkeks, et sinuga olen siin
pole arme ega valesid
pole aega ega saatust
Tunne Hetkeks, et sinu hinges pole piin
ma sureksin, et uuesti elada vaid
olen väsinud eest pagemast ja jooksmast
ma sureksin, et uuesti naeratada vaid
kui valesid jaksaks kustutada vaid
mu ehitatud müürid andesta
su südamesse tehtud haavad unusta
veel üks kord kaasa tule minuga
veel üks kord luba olla sinuga
Tunne Hetkeks, et pole see kes olin
pole pisaraid ei piinasid
pole valu ei haavasid
Tunne Hetkeks, et armastus sinus olen
ma sureksin, et uuesti armastada vaid
olen väsinud kah .....
Kadunud tunne
Ma ei ütle, et armastan sind,
see on kui vabaduse petmine.
Tahan olla julm, üksi jäta mind,
suudlen sind hellalt ja palun siis mine.
Ma ei vaja su truudust,
su sõnad on kui tühine tuul.
Sa tegid kõik katki, mu süda on must,
kadunud on tunne, mis oli nii suur.
Tunne
Ma tundsin kohe,
Et oleme teinud pisikese vea.
Mida kõike me juba
Ãœksteisest ei tea.
Ma ei ole printsess
ega Sina ka lohe,
Kuid me teame, et
Kummalgi kohtumisel naeratuse suule
Kisume kohe.
Meist keegi pole ju veatu
Aeg me ümber iialgi ei peatu.
Milleks istuda vaikselt ja teadmatuses siin,
kuid võiksime asjad selgeks rääkida kohe
See poleks ju piin?
Armastus ei tunne piire
Kaua hellitasin lootust,
siiski tulid Sa vastu ootust,
ilma silmasärata,
hingepauna rõõmuta.
Kaua suutsin vaiki olla,
pisaraid kokku korjata,
tardunud meelel ja kehal
kurbust südame all ohjata.
Elu valusaid hoope jaganud meile,
kahju sest, et polnud kurval ajal lähedal.
Nüüd langesime teineteisel kaenlasse kui sügis suvele
ja kallistustes vaikisime.
Etteheiteid täis külvatud rada,
neid ei olegi ju vaja,
sest kurnatud hinges ja meelepahas
õnn uuesti õitsema lõi.
Oleksin võinud ju teisigi võtta,
Sind hätta jätta ja unustada,
kuid segased tunded lõin kà .....
