Sõnale tunne leiti 2205 luuletust
Kes küll?
Kes küll minu hinges laulab,
kurvalt ja nii ilusalt?
Kes küll minu südant paitab,
nii soojalt ja nii valusalt?
Kes küll minu pisaraid pühib,
nii õrnalt ja nii magusalt?
Ehk on sügis hinge trügind,
seal mu tundeid puudutab.
Armasta mind kulla sügis,
vastan sulle samaga!
Positiivsus
Kui rõõm on Sinus eneses,
ei seda peita suuda,
ole Sa või kaugustes,
Sa teiste elu muudad.
Olles ikka positiivne
kõige kurva kiuste,
kurbuse Sa kahte poolde
pühid oma teelt veel.
Kurbus tõmbab kurbust ligi,
negatiivsus halba,
kõike seda tõrjudagi
positiivselt saad Sa,
- Tarmo Selter -
2022
Nad lahkuvad
Nad lahkuvad järjest me juurest,
neid nähagi varsti siin pole,
nad lähevad siit, kus on juured,
neil midagi teha ei ole.
Nad lahkuvad sügise poole,
kutsudes teisigi veel,
neid saatmas on kargemad tuuled,
nad lähevad päeval ja ööl.
Nad lahkuvad jälle, et tulla
päikesekiirtega koos,
kui viimane lumi see sulab,
päike soojuse meieni toob.
Nad lahkuvad tegelt´ vaid viivuks,
laia maailma tiivalöök viib,
tehes lõuna pool mõnedki tiirud,
on varsti nad tagasi siin.
- Tarmo Selter -
2022
Ära mine...
ära mine veel
mõtle maailmale
mis meist maha
tühjana jäi.
luba hoida käest
selles lumesajus
süda külmaks
muidu saab.
armastus sinuta -
on õnnetu surm
kõigele mida hoidsime
rasketeks päevadeks...
ära mine veel
pole hilja muutuda
endid endisteks
kellesse unistavalt
hääbuma vajusime.
Elu piir
Vahel tundumas on nii,
et maailm liigub kiiresti,
jättes maha mõne hinge,
kell teeb ikka ajaringe.
Püüad astuda siis taas
suure ilma ääre peal,
hoides kinni ilmamelust,
leides hetki kiirest elust.
Aga siiski on ju nii -
Sinust sõltub elu piir,
proovi enda järgi Sa
oma aega sättida.
- Tarmo Selter -
2022
Suur ja väike
Sa oled väikesena olnud suur,
kuid samas suurena nii väike,
Sinust järgi jäänud ajastu,
võttes vastu, mida elult said veel.
Olles hingelt suur ja ilus,
ei loe, mida näidata Sa tahad,
ühel hetkel ikka peegeldumas Sinus
kõik, mis elu toonud Sulle ajas..
- Tarmo Selter -
2022
Tuuleiilis
Tuuleiilis tunnen ära surma,
närbumise puude lehtedes,
heina sisse kudumas on kollast
külma käsi öös kristallides.
Tuuleiilis seismas raagus oksad,
linnuparved lendamas on ära,
kogu maailm justkui juba ootaks,
vaibumas on metsas linnukära.
Tuuleiilis jälle seisan, vaatan,
kuidas sügis tasapisi tuleb,
lehekullas ennast ära kaotan,
kogun mõtteid, varsti ära lähen.
Tuuleiilis veel ei leida suuda
lootust, mis loob ilma ilusa,
eluring see meie elu muudab,
luues hetked need, mis valusad.
- Tarmo Selter -
2022
Kas Sa tõesti?
Kas Sa tõesti olid Sina ise,
kui aeg see kokku meid kord viis,
leides tunded hetkes imelises
ning siis lahkusime, huulil nukker viis?
Kas Sa tõesti nägid minus seda ühte
selle aja jooksul, kui me ikka koos
langesime hetke, mis nii ehtne,
olles tuules, metsas, vihmas, soos?
Kas Sa tõesti nägid minu silmis seda,
mis lõi õhetama Sinu kauni pale,
kuu see mängib päiksevarjudega
siis kui sume öö meid võtab üle?
Kas Sa tõesti olid Sina ise,
rõõmustades iga hetke sees,
kui me jälle üle aasta kohtusime
selles pikas jaaniaegses öös?
- Tarmo Selter -
2022