Sõnale tuttav leiti 123 luuletust
Aastaajad Unustuses
Nad marsivad järjekorras
sinna kuhu nende meister vaja
kohal on tuttav või võõras
sellel tseromoonial kostab sarve kaja;
vaarao läheb nüüd teise ilma
ja tal vaja saatjaks igavesti hingi
hääled kutsuvad alamaid allilma
praost joonistab kõrbeliiva püha ringi;
kummardagem! Ta möödub kullatud alusel
temale truud lähevad pimedasse kaasa
lõõmab päike pühalikult sellel üritusel
alamad ja rahvas on tasa;
sügav trepp püramiidi
uks tagant nüüd sulgub
Tema nimi hauakambrisse viidi
Anubis värske vere järgi ulub;
kui päikeselaev tuleb
pärisilm jätab tei .....
Laomees Lagunov
Saage tuttavaks Lagunoviga
täna tal esimene päev töötada laos
aga juba kasti tõstes oli viga
küllap teate, mis juhtub selles loos;
parameedik Võrno kohale helistati
kutsus küürakil töömehe kaasa
3 päeva hiljem tagasi lasti
võtnud initsatiivi ikka kaasa;
omale pähe kukutas tsemendikasti
näitlejad ei suutnud naeru peita
see õnnetus on hullem arvatavasti
aga Eesti mees initsatiivi ei eita;
nüüd töönädala raisanud
Lagunov veereb sisse ratastooliga
olla masohist on ta eriala
sest, nüüd tõmbas happe pähe ämbriga;
aga ei - LAGUNOV ta nimeks !!!
ei t .....
Kallis naisuke
Hommik,kallis naisuke
keetsin kohvi sinule
Vara askeldasin juba
kohvilõhna täis on tuba
Ise küpsetasin koogi,
mis mul kord sa õpetand
Sinu lemmiklilli täna
toon sul suure sülemiga
Las ma täna teen kõik ise
oled tragi olnud mul
Juustesse seon paelakese
tean, see meeldib sulle küll
Kardinate vahelt piilub
hommikune päiksekiir
Mulle tuttav on see tunne
kogu aeg sa olnud siin
Tuul tasakesi lükkab lahti akna
õrn oled olnud kogu aeg
Sinu vastu armastus ei iial lakka
auravat kohvi nüüd rüüpama hakka!
Põrge
tänaval astun
pöörangul 90 kraadi
tormasin sul sülle
nii ootamatult äkki
toimub põrge
kahte suunda
ehmatusest ei tundnud ära
ohtlikud pilgud
nagu tähesõjas
nii mõndagi sai pihta ja
läbis elusat ja tihket
ei langenud keegi
oleme elus ja
sulgeda pole lihtne
ust mis avatud
kutsumata külaline
nüüd juba tuttav
esimese puudutuse
tekitatud maavärin
raputas relvituks
ainult sina ja mina
sulasime kokku.
Jõululauakõne
Elus ei tulegi midagi rohkem
kui armastus.
Järgmised jõulud, järgmine hommik
ja rahustav öö.
Järgmine õpipäev, vaheaeg,
vahepeal mure ja rõõmud...
Järgmised plaanid,
järgmine püha ja
asine töö.
Elus ei olegi midagi rohkem
kui armastus.
Tunne - või mõte, või taju või
mõnikord südamesoov.
Kallistus, sõnum, või kõne
või kohtumishetk...
Millal saab üheks ja kokku
su maailm,
tervikuks pool.
Elus ei olegi,
tulegi
midagi rohkem kui armastus.
Sina ja mina - ja meie
ja teie ja nemad...
Kõige armsamad tuttavad,
naabrid ja sõbrad,
vanavanemad, p .....
Õigluse Sõdalane
Adrenaliin, süda pummeldab rinnus,
astub sammu, kõigel vana viis,
ei mingit kindlust, Ei mingit siirust,
enne kui elu lained vastu karisid pildund,
siis kas naeris nuttis või hoopis kiljus,
kõik oli hirmus, tald all joosta litsus,
ei miski õigesti omal kohal peas istund,
soovis siis sõprust au ja kiitust, soovis,
et asjad poleks valu suunda minnud,
kuigi see kõik on mis pani kokku korjama kildu,
isegi kui täiesti segaselt peksnud, vestnud,
kogu südamest, kõik peatükid selgeks tehtud,
seesmisest poeedist, lugedes hooliklat iga sõna,
ikka toimib, koostis on hõrk vanaem .....
Teie
Luupainajatest saanud hommik,
Valgusega kadunud kõik tondid,
Tuttav mateeria võtmas vormi,
Sama tuba, üksi samas voodis,
Sumiseb telefon- keegi tuju tõsta proovib,
See keegi ainus kes vist hoolind,
isegi pärast seda kui kõik paljaks koorin,
häbelikult näitan talle mida loon siin,
Jälgin mõtte koostist, midagi soovin?
Enne ju küll ükski teist ei toimind,
Süüdistusi vaid loopind, nõnda poolik,
kui kõnelen-sa ei kuule valu mu toonis,
valimas, oma mõtte lalinas, meeldivaid pooli,
Hoiatasin, et vanadus karistab,
kui närtsind lille keegi ei noppind,
Selle igale üh .....
Mustast tindist nõretuv kontuur
Kaugel, nii kaugelt, mälestus tundest,
seistes siin külmal uksel, räsitud tuulest,
ootus, lootus, et viimaks ta kuuleks,
viimaks ta tuleks,ta nimi õrnalt mu huultel,
olles teel kohta mis piinab vaid hinge,
endiselt lõõmamas hoidmas mu kirge,
aastad mööduvad, siiski miski ei muutunud,
kõik endine ikka siin, kui su esimene puudutus,
Sirge see selg südamel mis on ammu murdunud,
Olin viimne kelm, tunnen end jultunult,
Mu õhetavast näost võid lugeda, et mul on häbi,
Kahetsus närib mu päevi, seni kuni need päevad..
saamas on läbi,silman pimedas taevas üksikuid tähti,
.....
Kes ma olen?
Profülaktika mõttes ma otsisin ennast.
vaatasin kõikjalt kuhu ulatus silm.
Ei olnud ei märkmikus laual, ega seifis mu seinal,
otsisin nii, et väikseks jäi ilm.
Tunne. Nagu oleks teises maailmas käinud,
ning vale mälufail oleks alles mu peas.
Korraks peeglist möödudes miskit tuttavalt näis.
Lähemalt uurides polnud ka seal.
Mida ma nüüd teen, kui ma ei tea kes ma olen?
Äkki oodatakse minust miskit rohkemat veel.
Tegelikult suhteliselt ükskõik, ma elan kuis tahan,
sest elumõtte otsimine on liiga pseudo probleem.
Jõulukuu
Hämardumas õhtutaevas,
valge lumi katmas maad.
Kaunis linnatule kumas,
peatselt ilmub tuttav saan.
See ju jõulumees, kes muu
oodatud ta jõulukuul.
Kes on olnud tubli, kraps
kingitusegi saab naks.
Küll on jõuluõhtu tore,
rõõmu, lusti nii mis kole.
Kahjuks õhtu läheb ruttu,
juba aeg on minna tuttu.
Külla tuleb teine mees-
Mati see, kel uneliiv on koti sees.
Seda meile silma puistab,
unemaale viib, ei luiska.
Unes näeme valgeid jõule,
pidusööke, jõulusalme.
Õnneks aasta pärast uus-
jõulukuu on tulekul.
Trotüüli Vöö
Kiirelt lähenen; kui tuul järsult ägenen;
silmadest une; ikka veel pikkalt tulles;
tulevik on tume; minevikul tuttav jume;
purustab kuulme; oimu kohta terav surve;
ülbel ja uhkel; nuttev see munder;
mis mureneb; kildudeks puruneb;
nagu igasugused valedel rajatud suhted;
Ei lihtsalt itsitan; apaatne ja munandeid pigistav;
ajud ära kiiritand;rehvi lasen suitsema vilinal;
vere plekk seinal mu initsiaal:
imbetsill mida sa seal itsitad?
ilge reptiil; laused lõppevad sisinal;
otse kolpa sihtimas; tabamus prahi ära koristab;
-seinal mu initsiaal; vaikida ja tõtt mitte rääkid .....
Vana Räpane Värdjas [2]
sõnad pähe tikuvad;korrektsuses;olen siin perfektsuses;lendu teel;keeldudes;
Uskumast;jutustan;vaid sellest muunduvast;julgustan,neid kes on unustand;
kuidas olla vaba,voolata nagu vesi,läbi iga pisemagi ava;kavas vaid tava mis jagab;
hetke mõtted;ei ole ma paha,lõhken,lihtsalt haru harva,vastu karva pole midagi;
ja ega ma tegelt ma suurt oma välja ütlemistest ei arva;kõige eest pean vastutust kandma;
saan oma palga,varem või hiljem;lasen lihtsalt tihkelt,õide sellel lillel,võite kujutada pilte;
sülgan lihtsalt kiirelt;armastada pühendudes kribada neid silpe;silme ees manat .....
kuidas mõista
kuidas mõista eluteid
mida me pole ise käinud
kuidas kuivatada möödujate
pisaraid mida ei ole näinud.
süda on ajapikku valgunud
täis pettumuste ja valu raskust
hingenälg lootuse järgi -
pole siiani kustunud.
kuidas mõista neid
kes ekselnud võõrastel
jälgedel -
võõrastel mõtetel...
-
millal viimaks jõuaks
viimnegi meist tagasi
tuttavatele radadele
tuttavadele eludele.
enese kingadesse.
metsamajake
põgeneme eemale nädalavahetuseks linnakärast
kaugele vihmastest ja sombustest sügisilmadest
pakime kohvrid... sõidame kaugele siit ära
pimeduses helkimas vaid autotulede silmad.
pool tunnikest jäänud kui tuleb keerata
tuttav on see liivast auklik teerajake
rohtu kasvanud läbi metsa looklev rada
üle künka.. juba paistab armas majake.
avades ukse tungib ninna hubane lõhn
nurgas seisab väikene kollane pliit
soojaks muutub seda küttes toas õhk
prõksub südantliigutavalt elus tuli.
valmistad tassi aurava piparmünditee
voodisse kerra teki alla poed pärast
ka .....
sametine vaip
Valge kohev sametine vaip
on matnud enda alla
lapsepõlve tänavad
ja tuttavate majad.
Park roostetatud kiikudega
mida täitis laste kisa
jäänud vaid nukralt vait
saabunud uued ajad -
teistsugusem generatsioon.
Kõik olnuks nagu ammu
mil põske näpistav külm
polnud takistuseks
olla õues pimedani.
Vanade tuttavate korterid
neid täidab vaid igatsuse tühjus
nostalgiliste meenutuste lõhn
sisemues mängib mustvalge film -
parimatest kaadritest montaaž.
Väikestest saanud suured sammud
peatudes bussipeatuses kus
üheotsa pilet viis mind siit
peale kella .....
minevik
Kaotasin ajataju viivuks
silmi avades enam ei
teadnud kas viirastuses
või ilmsi manas mu ette
end see luupainajast seik.
Ees pikk allee tuttav
tee kus mind ootamas
kodutänav.
Valge samet on katmas
maad.
Pikaks veninud jalajäljed
mis lohistanud siia see
tume kogu kes sama
kaugel minust kui igavik -
pöörab aeglaselt minu poole
moondunud näoga ta siis.
Äkitselt tunnen ära -
see on mu enda minevik.
Hingedepäev
Käes jälle see päev,
mil kadunud hingi ma näen.
Vaid küünalde leek,
see rõõmu mul teeb.
On teine november,
on hingedepäev.
Mu pilgus on tusk,
kuid südames usk.
Kus elu, kus surm,
vaid hingede urm-
keerleb pimedas öös,
kell vaikselt tunde lööb.
On hingede aeg
ja välja kui läed,
sa tuttavaid näed-
kuid kus on te käed?