Sõnale tuttav leiti 123 luuletust
Õnnesoove
See sünnipäev, sinder, on selline päev,
kus õnnest sul kokku kantakse mäed
ja suurima rõõmuga ulatab käe
ka see, kes sind iga päev näeb.
*****
Olgu sul päikene südames,
tulgu, mis iganes tuleb.
Saatjaks olgu sul eluteel
tuli, mis südames põleb
*****
Ta tuli ja ta silmis naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid ta käes.
Läbi lume nii kahlates tuli
naerdes – su sünnipäev!
*****
Ole õunapuu õite valgus,
mitte lõpp vaid alati algus.
Ole kastanik .....
pühasel pinnal
koduaia tänavas, kastani küünalde all
teenijate hoovimaja, pärna ja vahtrapuu juurte najal
saatuse sōrmuseid sōrmedes sean
möödas on halvad ja taas tunnen head
akendest mööduvad mööduvad hetked
kainuse karikast joobunud retkel
kodu täis kulda, kaaskulgeja tuttav
pühasel pinnal on soovid saand otsa
Rõõmule lahti
Nukrus koob härmalõngadest võrku...
Ega sa ometi sinna ei kuku?
Kevadel jäta küll kurbus sa maha;
Aurab ju muld; uus elu saab koha.
Looduski piisavalt jõudu meil annab;
Teretab päike,meri tahet edasi kannab.
Ees on kõik ootused,soovid ja võidud,
Uued on tuttavad,kaugemad sõidud.
Elu nii ilus kui märgata tahad...
East ma ei räägi --- selle salgame maha!
Jagame mured kõik naljaga pooleks,
Võimatu jätame saatuse hooleks.
Ära jää kaugeks,ära sulge end sahtli,
Ole sa ikka veel rõõmule lahti!
häbita heita maskid ja end avada
sind ihaga joota ja üle valada
lubada puudutust .. nii tuttavat.. võõrast
saada kuumaks sinu kätes hõõguvast lõõmast
anda endale nautimiseks luba
tundsin sind enne su tulekut juba
siivutult sättida su ihule enda käsi
sobimatult küsida,,kas sa ei väsi?,,
vaadata enda ihaga pimedas toas sinu keha
kompida piire.. aeg seisa.. ei jõua kõike teha
liibuda üheks… aimata liikumist…kirgede rütmi
ma ootan.. aeg ära rutta.. sinust ette ma ei tüki
anda ja anduda.. sõlmi kokku ja lahku ajada
saada suuremaks.. kasvad .....
Seenelkäik Siguldas
Minu lõuendiks on mu keha.
Ise teed ning tead
mida sellega teha.
Mõtle, murra pead ☆
Liida-lahuta arvuta.
Tiri parukast pirukaid.
Sa vana Musta Maagia professor.
Oo sõbranna sa lôhnad.
Müstilisust sinust óhkab,
tuttav tunne mõnda aega.
Ajast aega erineb,
åra kallis pead vaeva.
Mari, sind tänan,
Jaana, sind tänan.
Minul tutvustasid põiktãnavaid millel joostes
komistad ning põlved veristad.
Haamrid vőid votta päriseks
kuid kellukesi ära unusta.
Teeme kraavi pervel pervi.
Penetreerime teeservi,
Peavaevamisega kobame pimeduses.
Sellega aega ei vaeva .....
Maagilised uued õpetajad
Sattusin ühte kooli,
kus õpetajaid palju.
Uued ja tundmatud,
kurjad ja leebed.
Tunnis kartsin ma olla,
äkki ei meeldi ma neile.
Nägin, siis ma imet
uue õpetaja maagiat.
Maagia teel tuttavaks sain kooliga,
kukkusin ümber tunnis tooliga.
Õpetaja muretsema hakkas
ja valu siis lakkas.
Olen õpetaja maagiaga rahul,
siis ilmus välja võimas kahur,
mis tulistas maagiat
ja peletas halva.
Kui kord lõpetame kooli,
siis igatsema, jääme sõpru häid.
Õppimine kohustuslik oli
ja nädalapäevad täis.
Ühiskond
Ühiskond
Väiksed külad on hääbumas,
alles on jäänud ainult vanad inimesed
ja vanad lagunevad majad.
Keegi ei hooli nendest küladest,
ainult suurtest linnadest
ja kuulsatest inimestest.
Poliitikud teevad ainult kõike selleks,
et neil ja pagulastel oleks hea elu,
Kuid tavarahvaga nad ei arvesta.
Mõned lapsed ei saa minna täis kõhuga magama
ja uute riietega kooli,
nende jaoks on pisiasjad väga suureks rõõmuks.
Kuid rikaste jaoks on rõõmuks ainult suured asjad,
kui sedagi.
Igapäev on uudistes liiga palju halba,
igapäev on liikulusõnnetusi,
mille tagajärjel h .....
Läheb mööda
Läheb mööda seegi päev
ja seegi öö.
Tehtud saab vaid
kõige pakilisem töö.
Rutt on varastanud kogu meie
aja...
Paari tundi oleks julgelt juurde vaja
öösse, päeva,
sinu-tema vahele...
Muidu jääbki teie suhe vahele -
ja
lipsab põlvkond mööda
nagu koolitund,
mille lõppu oodates näed veidi und...
Pakuks uusi plaane,
värskeid lahendusi,
kokku-lahku löövaid vingeid vahendusi,
aga aja puhul targutus
ei aita,
kui ei sirutu su käsi
ega paita...
Laps ei ole lemmikloom
või tuttav lelu -
ta on erakordne, ainulaadne
elu,
ta on armastus, kes annab
enne .....
Naistepäevaks!
Kaunis aed, kus pattu langemise pärast
Sai armsate trullakate inglite poolt avatud värav
Ja nelja tuule poole läkitati teele - üks paar
Kes tiba hiljem hääletas end reele.
Reel kiskus jutuserva üles kaunis kutsar
Kel nimeks Petsebul ja ta ei olnud tuttav
Nii paar, kes polnud päris ühte verd ja soodu
See tuhmem pool oli kõik võimsa näo järgi loodu.
Kuid teine oli jumalikult kaunis, veetlev, maine
Teda hellitavalt hüüti- esimene Naine!
Aga veel ei olnud päeva ega ööd
Ja mees ei teadnud, mis on üldse tema töö…
Kutsar armas, ülikonnas kallis
peletas k .....
Looduses
Kas kuuled, kas kuuled
ja ma hõikan
ja hõikan
ja järsku, nagu välk selgest taevast, ma mõikan...
Ma lähen, ma lähen
ja ma tulen
ja tulen
ja olen, ning kuuse okstest onni poen.
Ma väsin, ma väsin
ja ma lesin
ja lesin
ja taevaga tõtt ma vahin.
Ma kuulen, ma kuulen
ja ma naudin
ja naudin
ja metsa kohin mu meeltes tuttavalt vurab...
Janek V. 16022016
Tunnel
Tunneli lõpus on valgus
sinna viib vaid üks tee.
Ühe maailma lõpp. Teise algus.
Ülim kiusatus on see.
Mis ootab seal?
Ehk tervis. Või hoopis haigus.
Kes ei proovi, see ei tea.
Tõde raske leida neis paigus.
Ehk rikkus või vaesus.
Kumbki suhteline mõiste.
Ehk uues maailmas pole aegu
vaid Olemine. Ei kaotusi ei võite.
Ma seisan ikka siin lävel.
Seljataga tuttav, ees vaid ere.
Siin ei taha. Siiski veel ei lähe.
Kõhklus meil veres.
Tahan küll ju uut
kuid vanast loobuda ei raatsi.
Anna korra veel suud.
Siis ehk rahu saangi.
Ma astun üle lävepaku
Ma astun üle lävepaku
viipan veel "hääd aega"
ning läinud ma olengi.
Vaatan tulevikku vasikasilmadega -
veel ei tea ma, et näen peagi
saabastega kassi Kuu äärel istumas
ning unenägusid õngitsemas.
Maha on jäänud puupüssid ning
vanunud juustega nukud,
kaasa jalutavad üksnes koltunud lehtedega õpikud
ning teadmised ajavad justkui tulise ahjuroobiga taga.
Taat ja memm lehvitavad mõtteski kaasa -
ka nende silmi on pisarad kratsinud.
Ratsutan tundmatusse
läbi tuttavaks saanud viljapõldude
kaasas suur kandam mälestusi,
mis ometigi on ke .....
Kevadpühadeks koju
Veidi kahju maha jätta oli oma linna
Samas üle pika aja on ka tore minna.
Olla teel ja palju mõelda
Lõpuks jõuda sinna,
Kus hää merelise tuule värskus tungib ninna.
Tee on tuttav, üle mitme jõe mu teekond kulgeb,
Songermaised põllulapid, külakrantsid julged.
Lumest järel ainult riismed,
kraavid aevad üle.
Kujutlen, kuis suvel siis me maa ja vete süles.
Või ehk pigem nende piiril,
pole lõppu-algust.
Keset kuumi päiksekiiri
Ööpäevringset valgust.
-Tiina Nuum-
Ühiskond
Ilusate mõtetelinn oli vist ju tartu ?
aga meie ?
Lähme ära Harku.
sest seal kõik me tuttavad,sõbrad, nagu üks pere.
lähme - lähme - ütleme neil tere
aga enne, läbi Lasna - Stop maardus
tirime naisi linnapealt nagu kalu veest Mart Laagus
puud on raagus
õhtu saabus
nüüd
ma langen taevast nagu lennuk piloodita
kui sa ise täpselt ei tea
ära palun meile soovita
kalamajas esimest korda getsi said sa proovida
peale esimest mahvi
sa kukkusid üle parda, uppusid, oled vardas!
Selg sirgu, ära karda
august välja aitab iseloom
seega võta teekon .....
Rannal
Päikest täis liivasel rannal,
mind embasid armsama käed.
Pead hoides ta tuksuval rinnal
ei loojuvat päikest ma näind.
Nüüd üksi vaatan ma randa,
kas tuttavat kuju ehk näen.
Tuul veeretab laineid seal randa
ning loojuvat päikest vaid näen.
Ma usun, et ükskord sa tuled
ja palud veel siiralt mu kätt.
Kuid, kas siis pole kustunud me tuled
ja sellest saab hüvastijätt.
Lembit Laur
Tere!
Tere,
ma ei tunne sind,
aga tean su lugu…
Nagu oleks algusest
näinud inimsugu.
Tunnen ära kõik su pinnad,
sood ja sügavused –
kui näppudel loen üles
oma nõrk-
ja tugevused…
Nagu ilmaratta peal
tuule suunad, iilid
on mul tuttavad ja
samad maa- ja
meremiilid…
Tahaks suruda su kätt,
kus mul’gi elujoon –
ja soovin, et sa teaks:
mu süda
sinu hääletoon.
/Mari*Uri/
Tänutäht
Mõnikord on tunne mul,
et olen juba läinud...
Sest et nõnda pika tee
olen maha käinud.
Äsja oli juudi juubel,
nelikümmend neli,
õnnitlusi saatsid sõbrad,
tuttavad ja veli...
Kõige rohkem pakub aga
pinget minu pere:
olen andnud neile oma
eluloo ja vere -
nemad mulle unistusi,
lootusi ja usku,
mis ka ainult vaimuna
mu südamest ei kustu!
/Mari*Uri/