Sõnale tuul leiti 1241 luuletust
Kevad
Sulas lumi,
masendusest saavad üle puud,
rohelus ja soojakraadid,
minu naerusuu.
Ei rivist välja suuda viia
seda tormituul,
ei öine jahedam õhk,
tõmblev alahuul
ja nõme naaber,
las ajab oma jonni väikest.
Kuulan muusikat
ja naudin rõdul päikest.
Kevad hinge rõõmu toob,
tärkab elu-huvi.
Läheb paremaks kõik
ja lõpuks saabub suvi.
Kevade süda
Juba rohetavad aasad,
põllud vabanenud lumekoorma alt,
ojad vulisevad kaasa
linnulaulule, mis pilvis üleval.
Sooja vihma kallab,
päike naeratab,
mesimumm kannuga tõttab,
lilleõis magusalt lõhnab.
Liblikas kollases kleidis,
õhus õrnas lepadriinu kõrtmööda ennast,
ülesse venitab.
Puudeladvus tuul mängib kannelt,
pungad puudel puhkevad,
kasepuu tasakesi mahla
endast välja nõristab.
Lehti väristavad haavapuud,
neil suur on rõõm kevadkuust,
paranevad ka kõik südame haavad,
lehtima löövad soovide puud.
Päike
Üha soojemalt on paitamas päike,
mahe tuul lendab üle puude latvade,
loendamatu hulk linde leidnud pesakse,
tunne hea on täitnud südame.
Tahaksin naeratada sel päikesel kõrgel,
lahkelt silma vaadata,
kuid võimas päike on silmale nii kauge
ei ta vaate vastu keegi saa.
Mutionu
Mullas väike mutionu
ehitamas oma kodu,
süüa otsib siit ja sealt,
käike tuulab juurte pealt.
Vahel veidi tahab õhku,
kergitades oma kõhtu,
surub ennast ülespoole,
murul kerkib mullast hoone.
Mullast onnil pole aknaid,
pole seinu nõnda vahvaid,
pole tube, on vaid uks,
mis päiksele jääb suletuks.
Mutionul palju tööd,
töötab päeval, töötab ööl,
temal kodu peidus mullas,
juurte rüpes, elu kullas.
- Tarmo Selter -
2023
Kevadine
Rohulibledes mängimas tuul,
mis paitamas on õielehti,
öötaevast veel kaunistab kuu,
jääkristallegi mõnikord tehti..
Päike silitab metsa ja merd,
luues kõikjale soojust ja ilu,
puudes voolamas looduse verd,
tärkamas ümbruses elu.
Mullast kasvamas lible nii õrn,
okstel pungad on kevadest pungil,
on vaid mälestus talvest, mis karm,
mida maapind veel alles küll tundis.
Kõik linnud on tagasi jõudnud,
luues ilu meie metsade vahel,
jõevesi, mis vargsi on tõusnud,
kopratammesid vetele laseb.
Hoides hetki, mis meile on omad,
andes tagasi tunded nii head,
olle .....
Hoogu täis on kevade
Pajupõõsa tagant paistab sinitaevas
selge,
ilus kevadhommik on nii
helge,
kastepisar rohututil
helgib,
liblikas oma kollase kleidiga
kelgib.
Kuldse päikese soe süda
armastust kiirgab kõikjale,
turgutab loodust õitsele,
kuumaks kütab rannad ja mereveed.
Õrn õhk kannab linnukeste laulu,
mahe tuul linnupesa hällitab.
Mõnda lindu pole näinud ammu,
nüüd ta oma lauluga mind tervitab.
Küll see kevade on ilus,
köidab meeli rahuga!
Pajupõõsas pajutibud,
jäävad südant paitama.
Tahaksin
Tahaksin linnutiivul lennata
ja sinitaevast kombata.
Tahaksin mullamuti kombel mulda uuristada
ja imelise viljana mullast võrsuda.
Tahaksin rannaliival merekarbina lebada
ja vaikse merekohana merekarbis mühada.
Tahaksin tuulena mööda ilma ringi kolada
ja rahusõnumina kõigi südameteni jõuda.
Tahaksin lihtsalt ilma peale rahu
ei siis mõtted ulpima mahu.
Õnnelikud õnnesoovid.
päikesest särav naeratus suul
kui rõõmust rõkkav rahu.
saatku Sind vaid pärituul,
kuhu halba sekka ei mahu.
seatud sihid olgu või mäed,
mille tippe saad vallutada.
raskusi võites alles tunned ja näed,
kuidas headus võib saatust kallutada.
otsides parimat, leiadki tarkuse,
selle õige, mida eluks on vaja.
hooliva südame, mõistuse ärksuse
pika, õnn .....
Sel kevadel Sa ei tulnudki
Sel kevadel Sa ei tulnudki mu juurde.
Kas tõesti minu armastus läks tuulde?!
Kas liialt õrnalt sosistasid huuled?
Ma siiamsani vaevlen armuvalus suures.
Ei usu ma, et läksid teise juurde,
uut kevadet otsima.
Minu südames on kevad palju suurem,
ilma Sinuta mul hing ei rahu saa.
Valge kirjatuvi ilmutas end unes,
tiiba ripsutas
ja lendas minema...
Mina hingeahastuses suures
ei saanud pisaraid pidama.
Sel kevadel Sa ei jõuagi mu juurde,
kuid kõik kevaded ei ole otsa saand.
Tean, kunagi jõuad minu juurde ühel kevadel-,
seda kindlalt ma tean.
Ikka ei saa metanoolita
On kirik ja kõrts keset küla
Eesti kultuur ju ise
liigub pärast pikka sula
ristirahvas ühest punkti teise;
patused koos jürikuul
Jeesust austada vajas
puhub mahedam tuul
kui me pühakojas;
ja ikka ei saa metanoolita
ossam tossam puskariga
päriseluga muu ei aita
kui kõike jagada alkoholiga;
isegi palvetades pudel süles
oh seda talurahva eetikat
pandud kõrs läbi kaela üles
ning luristatakse samakat;
naised saatnud meid pihtima
papi juurde mehed sõõris
nende mõla hakanud häirima
oleksime nagu koerad nende nööris;
nüüd kaevad kleidikandjad akentest
.....
Krookus ja liblikas
kui pildistasin krookust
kes kasvas keset halli välja
lendas sinna liblikas
kes lubas ennast pildistada
koos lillega
nad vist tundsid mõlemad
kevade puudutust
teineteise soojust
see kollane liblikas
ta lubas sooja suve
ja lubas palju valgust
tõi rõõmu üksinda pesitsevale lillale õiele
ja paitas teda kui tuul
ka liblika eluaeg ei ole pikk
aga krookus
tema istub ju sibulaga seal sees
kus on tema õed ja vennad?
kui kauge on olnud tema tee?
et läbi halli välja
leida oma tee?
alati küsi looduselt luba pildistada
on edvistajaid, on kohmetunuid
kõik ei soovi fo .....
Raamatud
sain jälle portsu raamatuid
ja seedin neid
vaatan nende sisu
ja remarke
nagu vanasti
kelle käekiri
kelle vedamine
kelle kingitus
kellelegi on need raamatud loodud
kellelegi lugemiseks,
aga mõni loeb raamatuid nagu
hingetõmbeid
hävitada raamatuid -
ei suudaks
kuidas saakski?
see, mida üks inimelu on loonud
oma mõtete ja tunnete kaudu kirja pannud
endas selgust otsides
ennast läbi tuulutades
kas selle koht on vanapaberis?
Iga raamatu koht on riiulis
või raamatukogus
või kollektsionääri juures
Parimal korral satuvad need ka kirjanduse õpetajate kà .....
Jalutuskäik
vaatasin täna puid
mis armsalt kevade õrna soojust puude latvades paitasid
kohisedes,
mühisedes,
tuult polnud palju
aga see oli soe tuul
nagu tervituseks
kevade alguseks
vaatasin oja, mis vulises rahulikult jää alt välja
nagu ootaks uut algust
ja edenemist
sooja valgust
ma tundsin seda tunnet,
et aastate möödudes olen ikka see teismeline
kes kõnnib käimata radu
vahepeal kooliõpilased teda piilumas
ehk kas on tuttav nägu?
nagu matkaja, tee tallaja...
tuule tellija...
Inimelu keerdkäigud (osa 1)
Sinu tuules ei saa ma võrsuda
isegi kui Kuu valgustab rada
Sina tahad ja vajad eraklikku rada
ja ma lihtsalt lohisen järgi
nagu vana tuttav lelu
mängukastist
Ma ei tea, miks
ma olen loodud Maa ja Taeva vahendajaks
inimeste abistajaks
vahelüliks mõistmise ja tunnetuse vahel
aitamaks leida inimestel kuldteed
nii elu kui ka surma vahel
Ma vaatan Sind ja Su lõputuid otsinguid
Su soovi olla ja minna ja kaduda eksistensi,
millisel ajal sai Sulle elu nii valusaks,
et ainult siit äramineku soov -
kas läbi tablettide või läbi süvameditatsiooni -
sai Sinu jaoks võimalik .....
Nii kurb on olla südamel
Suurel haljal aasal
lilleke noruspäi
tuul viib liblika kaasa
tühi ja kõle kõik näib
Pilveke päikese katab
lillenupp vett täis
mesimumm lillenupus upub
süda seisma jäi
Vahel ongi kurb olla
üksi ja noruspäi
tahad vihma alla
päikest ei näha või
Ses kevades on muinasjuttu
Nii ilus on täna olla,
sest kevadpäike paitab silma
ja laste rõõmukilked on linnulauluga läbisegi,
soe kevadtuul paigi tegi.
Kaunid metsalilled õitega eputavad,
liblikad kui
baleriinid,
tiivad helendavad,
kastetilgad lehispuudelt
tasa langevad.
Õhk on mitmevärviline
vikerkaare all,
kevad on muinasjutuline,
mõtteil ilusail.
Kirjake
ma alati arvasin
et kirjutatakse kirju pudelisse
ja visatakse see merre
lootuses ja usus, et see jõuab
õige omanikuni
aga
on ka teisi viise
vanasti ma kasutasin postkasti
adressaadita
huvitav, kes need kirjas avas
või ei avanud
või pandi need otse paberhunti
aga
ilusaim idee
mida hiljuti nägin
oli puhuda õhupall täis
siduda külge sinna kiri
ja lasta tuulel kanda
me enam ei saa linnukesi nii koolitada
arvan, et see väljaõpe lõppes juba sajandeid tagasi
aga
millisesse atmosfääri kihti see pallike jõuaks
troposfääri ehk?
Iseendaks jää
Hoia naeratus alati huulil,
silmad säramas päikesena,
nii rahustad tormiseid tuuli,
mis algul tulid äikesena,
püüdes Sind hoida tormi vallas,
Sa siiski jäid iseendaks,
nii elu Sind lainetel kannab
ja päikesena Sa rändad.
- Tarmo Selter -
2023