On saabund talv, õues tuulte kadalipp. Siis saabub põiepõletik ja gripp. Nüüd istun pangel sooja auru peal ja oma vetsuskäimisi ma nean.
Maikuu tunde loob sooja, tuuled puhuvad õrnalt, lilled õitsevad, pakuvad silmailu, emadepäeval on neis eriline võlu.
kui eha valgus märjal asfaldil kumas kaua mus Su hing Su peos olin nii tuulest murtud lill kui värisev lind kuis tahtsin eal teistsugusena poleks päevas enam mind
Tuhatnelja allamäge Tuule vilin kõrvus vägev Tagant hüüti "all on puud!" Milleks surnutele luud?
Tänane ilm oli suisa gurmee, tuuletu eelroog ja päikse dessert. Tegin ma õues väikse turnee kevade ootust sain ääreni täis. tri:nu
Lootsin, et näen sind, kuid muutuste tuules on palju hetki, mis pole me juures… Saadan sul õnned, mis suured ja head – lisagu armastust need lihtsad read! /Mari*Uri/
Sügisesed imelised hetked, mis nii värvilised, imeilusad, kaunid päevad, üksildased retked, lehed tuulemängus keerlevad... - Tarmo Selter - 2023
Pots ja pots kukub õunu puult, kergelt mänglevad lehed tuule suul, vaikne rahu tasa hõljub, magus valu hinges paisub.
Vaata kuidas vahtraleht särab päikses, vihmapiiskadest helk on peal. Tuulesuu vahtralehte mahedalt embab, nii ilus on sügise armastus.
joo tühjaks seegi hetk kus kasel koltub esimene leht järve ääres pillirool räsib mida tuule hoog sind puudutama üleni hakkab suve lahkumise valu lumeni ära see talu
Sa hingad mind mina Sind joovastume südametuksetest olles lõpuks üksteisele lähedal pole vajadust maad kuulata tuulega rääkida
metsa lehtivat maja taga nähes meel värvub heleroheliseks hinges rõõmuks vaja on oh kui vähe rohi oleks maas kasel lehed tuules seda et huultele mind nähes suudled
Soe tuuleke mu juustes sasib juuksed kui linnupesake. Lehispuude vilus siutsub rõõmsalt linnupojuke.
Emakeel ilus on kui kaunis kevade. Emakeel hinge paitab kui mahe tuuleke. Emakeel kõlab kui ööbiku lauluke. Kõik pungad toomepuul puhkevad õitsele.
Tuisutaja tuisuvana leidis, et on järsku vaja luua uued lumehanged, tuua juurde tuuled kanged, enne veel kui kevad see lumest sulatamas veed. - Tarmo Selter - 2023
Leinakask nutab mu akna taga Vaikselt ta koputust kuulen. Pea tõstan kirjatöölt,vaatan,sa magad küllap sa pead seda tuuleks. Sina ei kuule kaskede nuttu, sa ju ei kirjuta luulet...
Sügisel on oma nägu, naeratav ja särav, kauneid hetki iga tegu loomas meile täna, olles kullakarvaline, veidi vihmane, tuulepaitusega veel Sinu sügises. - Tarmo Selter - 2022
Õues kõva tuul, Lehed värvilised juba . Metsas tugev tuule kohin, Lained jõudsalt loksuvad. Lastel seljas vihmakeebid, Kool on algamas . Külmad ilmad seisavad, Peagi ukse ees.
päev raagus madal hall vaid moonid õitsevad edasi Su köögi seinal ees pakane ja talv tusk kuluheinast pilk suvetuules moonid pildil vahel siiski üles leiab neil kaua seisab
