Sõnale tuvi leiti 57 luuletust (pop)
Pisike puu
On kasvamas kuskil üks pisike puu,
ta rohetav võra on habras ja noor,
veel nõrk on ta tüvi ja lühike juur,
nii pehme ja sile ta õhuke koor
kuid temagi loodab, et ükskord on suur.
On kasvamas kuskil üks väikene puu
ja kardab see puuke veel raju ja tuult.
On kasvamas kuskil üks pisike puu
ning vajab see puu sinu sõprust ja hoolt.
Ema töö
Rohkem aega pole mul
olla allpool nulli,
päästerõngaaukudes
hoida õhumulli...
Elupuu see tahab hoidmist,
päevalilled tuge,
tibud-tuvid hüva toitmist,
kahvlid paariks nuge…
Suured mured väikseks seadmist
läbi pika päeva,
väiksed soovid suureks teadmist…
Kuni tuttu lä'eva.
/Mari*Uri/
Läbi tormi!
Üle ilusate mere lainete,
tuleb üks armas viisike.
Läbi tumedate tormi pilvede ilusate,
tuleb üks ilus unistuste kiireke.
Läbi nende võimsate lainete,
tuleb meelde üks meloodia ainus.
Läbi nende pilvede tumedate,
tuleb meelde üks ainus mälestus.
Läbi nende palju teotavatte lainete,
tuleb tasa ja vaikselt üks lootus.
Läbi udu ja pilvede tormiste,
tuleb tasa ja õrnalt õnne ootus.
Üle eriliste ja tormiliste lainete,
tuleb see tunne ainus.
Läbi äikese ja vihma piiskade,
tuleb kõik hell tagasi hinge vaimus.
Üle erilise lainetava mere,
tiirlevad imearm .....
Talve-etüüd
Nüüd puud on üleni valged.
Lumi on tuisanud
igale tüvele,
igale ladvale,
igale oksale,
igale okkale,
igale lehepungale,
igale õiepungale.
Mitte ühtegi kohta
pole jäänud paljaks
peale mu enese pilgu.
Kui valged, kui valged
on nüüd puud.
Kuidas mustavad mu pilgud.
Valge rahutuvi
Ma suitsetasin, sest
ei tundnud sind.
Nüüd vaatan eemalt tühja tikutoosi.
Aeg seisab, kuigi
leierdamas kell,
kus seier võtab järjekordset poosi.
Su iha tätoveering
minu kehas
kui täna igavesti valutab...
Sest hetkest olen
valge rahutuvi,
kes kassikarjas ringi jalutab.
/Mari*Uri/
Puu ja Hing
Üks Puu kasvas keset aasa.
Olid haprad ta tüvi ja juur.
Tuul oksi tal sasis ja lehti viis kaasa,
nii kaitsetu oli see Puu..
Kord kaunil suvisel ajal,
kui aas oli rohelust täis,
üks Hingeke tundmatul rajal
end otsides ringi seal käis.
Kaks hinge sel üksikul aasal
teineteisest lohutust leidsid,
Puu õitses ja Hing elas kaasa,
sügistuule eest endid nii peitsid.
Sest ajast on möödunud suved,
kuid Hing ei tea teisi radu..
Ta Puu juurde alati tuleb
ja rändab nii aastasadu.
Armastatud Puu
Kõik läheb, kõik kaob, kõik ununeb
Vaid vaikus, see jäänu, ei purune
Uus müristav äike kui äratab viivuks
Siis see pole kauaks, see pole jäävaks
Elu on kaine ja radagi püsiv
Kesktee näib kuldne, kuid tahmast ta süsi
Uus müristav äike ei purusta oksa
Ta põrmustab juure ja kõik saabki otsa
Kõik läheb, kõik kaob, kõik ununeb
Ja vari vaid endast veel mõnitub
Äike, siis vihm, siis kevad ja suvi
Sel pole vahet kui all pole juuri
Puul kaovad lehed, kooristub tüvi
Aeg tuleb purema igat ta lüli
Uus müristav äike ja kerajas piksne
Lõpetab valu ja vabasta .....
Tulevikuplaanid vastu taevast
Kord väiksena tahtsin saada ülekõige LOOMAARSTIKS
Olla alati haigustes ja vigastustes neile abiks
Soovisin ravida haavu, mis nukraks tegi vaesekesed
Olgu kannatajateks koerlased, kaslased või isegi ahvikesed
Kahjuks seda mõtet ei jätkunud enam kauaks
Kui aeg olnuks panna kutsut magama, muutunuks ma araks
Edasi piilusin ma POLITSEINIKU alale
Ega siis väikelapsel mõte suundugi mujale
Rallitada mööda tänavaid politseiautoga
Katusel põlemas vilkur sinipunase tulega
Päästa maailma kõige kurjematest pättidest
Säästa kalleid .....
Pärastlõuna
Minu lemmikaeg on pärastlõuna,
kui uss on juba uuristanud õuna,
rammestus nii kontides kui keres
ja madalik on soojaks läinud meres.
Siis ma võtaks julgelt riidest lahti,
kui naabrimees ei pea veel aknal vahti...
Su kõrval lesiks hetke või ka paar,
kuni jälle hing ja mõistus klaar.
Ma tunnetaksin, kuidas süda lööb,
minut krõbistades tunnipitsat sööb,
kuidas elu muutub tasapisi ajaks,
ilma et ma seda juurde vajaks!
Ma kuulaks, kuidas vaikselt tiksub kell,
kuis tuviparv lööb laulu katusel.
Õhku joonistaksin sõrmesüdameid
- ja ära ma ei kustutakski neid.
.....
Ood varesele
Silmasin üks päev ma poe ees üht nähtud varest
Uhke rüü selgas ja naeratus kui kassikuld, see paistis seest.
Küll alles kraaksus, justkui kuuldud - sisutühja möla.
Muu kui pealispind ja sädelevus ei huvitanud teda.
Küll uljalt sulgi, mis oma polnd, ta reipalt lehvas.
Bravuurselt, et kõik vaid näeks ja kuuleks, ta on nüüd saabund.
Häält korra tõstis, kui ebajumal, ootas, et ka teised kehvad.
Seiskuks, näeks ning ilujoobest kaoks neil kui maapind.
Ei tähtsust omand, et uhke rüü, see pärit harakalt.
Naeratus Taruk´i käest, see soodsalt saadud.
Esmane mitte e .....
KUIDAS KÜLL...
KUIDAS KÜLL SAAB HOIDA JA KALLIKS PIDADA
JÄRGMISEL HETKEL OTSEKUI VIHATA
PEITA MAAILMA EEST OMA VALU
KALLATA SEE KAELA SELLELE
KES SEDA KÕIGE PAREMINI TAJUB...
KUIDAS KÜLL UNUNEVAD HETKED
NAERUSED SILMAD, ÜHISED RETKED
KALLISTUST OOTAVAD SOOJAD KÄED
JUSTKUI PIME, ENAM MISKIT EI NÄE
ÄRGATA MÕTTEGA, ET MIND VAJA ENAM POLE
JUSTKUI KÕIK OLEKS OLNUD NII VALE...
...VÕTAN JA HOIAN SIIS ISE NEID HETKI
PANEN SÜDAMESSE KETTI
VAATAN JA MÕTISKLEN ELU ÜLE
MÕNIKORD OLI JU NII VÄGA TORE
OLE SIIS NII NAGU TAHAD
NII NAGU SA SEDA NIIVÄGA SOOVID
KÜLLAP SA TEAD, MIS SULLE ON .....
Valge tuvi
Valge tuvi tiibu laotab
ebakindla taeva all
Allpool pilvi maailm laotub
pillapallakil on ilm
Eestimaad nüüd aita kaitsta
meie valge Rahulind!
Tule taevas appi, aita!
Rahutu on maailm!
Valge tuvi tiibu laotab
ebakindla taeva all
Allpool pilvi maake ägab
Laota tiivad!
Palun Sind!
Daaaaa...
Nägin kord ühte punases kleidis tüdrukut
kellese kohe ma armusin.
Nägin kord ühte tüdrukut
keda ma jumalannaks pidasin.
See tüdruk teadis täpselt mida vajasin,
see tüdruk teadis täpselt mida ihkas mu rind.
See tüdruk usaldas ja uskus mind,
sellel tüdrukul ei andud põhust kahelda mind.
Olin aus ja tegin kõik et ta uskuks mind,
tegin kõik et ta usaldaks mind,
vaatasin teda alati alt üles kui usujünger rooma paavsti,
austasin teda kui Maleva Lembitud iga eestimaalane keskeajast saati.
Palju raskeid aegu üle elasime,
palju kurbust läbi kogesime,
me .....