Sõnale täis leiti 1002 luuletust
Kevad täis armastust
Armastus paisub suuremaks,
kui näed kevadet tulemas.
Siis süda õnnest lööb pakatama
nagu pungad puul
ja hing laulma kui linnukese suu.
Siis armastus puhkeb kõikjal mu sees,
uus kevade on ootamas ees,
päike sinitaevas tiire teeb,
kõikjal vulisevad veed,
rajavad kevadele teed.
Mul suur on armastus kevade vastu,
tunded head on südames.
Pea kevad tuleb,
naeratab sul vastu
ja hakkab hellitama su meelt.
Armu Täis Päevad
isa sinine tööpluus
eestimaa suvepäikese käes pleekinud
ja punasesõstra moosist
ema poolt kiiruga segatud morss
tarbeklaasi kannus
enne lähenevat äikest
kiiruga rüübatud
töö lõpetatud
kui rasked vihmapiisad
panid kruusase külavahetee aurama
ja muutsid eterniitkatused tumedaks
ema armu täis silmad
vaatamas järele pühapäevasele bussile
mis mind ikka viis
ja vahel ka tõi
sealt ma tulin oma kolme õlekõrrega
märgates et mõnel polnud ühtegi
aga ise helistasin juba varsti sõbrale
06.01.24.
Päkapikk oli krutskeid täis
Üks päkapikk oli krutskeid täis,
ta päeval lastel külas käis,
näitas end ja edvistas,
saladusi välja lobistas.
Lobises ja tegi nalja,
muudkui kukerpallitas,
tõsimeeli jutustas,
et on päriselt olemas.
Lapsed jäid kõik uskuma,
päkapikke ootama.
Siis ongi tõsilugu see,
et päkapikk toob kingituse..
Igatsust täis pilk
Puudel valged lumetutid peas,
luiged lendu tõusevad, kõik ühes reas.
Üksik puulehekene, pikk on tema ränd,
keerleb ühest otsast teise,
igatseb mu hing.
Pilveveerelt vaatab alla kahvatu kuu,
päiksel jaksu pole tõusta kõrgemale kuust.
Vihmasagaratest lumeräitsakad on saanud,
kaua aega pole ma nii kurb olnud.
Taevas täis on nutupilvi
Taevas täis on nutupilvi,
pisarad maale langevad,
vahest tahaksin teada seda,
kas nad soolased või magedad?
Seisangi nüüd vihmasajus,
suu mul pärani,
silmad suletud,
käed taeva poole laiali.
Ära mekkisin vihmapiisa,
täiesti mage see.
Minu silmavesi aga pisusoolane.
siin mõtteainest jagub ikka veel.
Pahna täis
pea täis pahna käid ringi nagu lõvi-lõrr
kes ootamas uut laadungit
oma mõtete vaost
milleks, milleks,
milleks tänada lillede ja kompvekkide eest
milleks tänada?
kas ülemõtlemine võiks viia tee irreaalsusesse?
milleks mina?
kas üldse?
aga teised ei tee ju nii, ei käitu ju nii,
kas see tähendab, et uutmoodi on valideeritud
või mitte?
kas ma saan rohelise või kollase kaardi,
eemaldatakse mängust
ja istun pimikus
tehes leivast justkui liimi
ja ajades juhtmeid, et saavutada valgust
mis valgustaks mu kambrituba
milleks selline sentimentaalsus
milleks sell .....
Armastust täis kevad, suvi
Päike sinitaevas lõõmab,
lilli täis on metsatee,
rohetavad puud ja põõsad,
suveimed poolel teel.
Kevad suvesse jäljed jätnud,
neid jälgipidi suvi käib,
kaunilt puhkevad pungad õide,
mis veel puhkemata jäid.
Armastus kõik puhkend õide
kaunil kevadel,
suvekuumad tunded kaua
püsivad südamel.
Kevad, lehvitan nüüd sulle,
mulle sinagi,
küllap kohtume me jälle,
seniks hüvasti
Hoogu täis on kevade
Pajupõõsa tagant paistab sinitaevas
selge,
ilus kevadhommik on nii
helge,
kastepisar rohututil
helgib,
liblikas oma kollase kleidiga
kelgib.
Kuldse päikese soe süda
armastust kiirgab kõikjale,
turgutab loodust õitsele,
kuumaks kütab rannad ja mereveed.
Õrn õhk kannab linnukeste laulu,
mahe tuul linnupesa hällitab.
Mõnda lindu pole näinud ammu,
nüüd ta oma lauluga mind tervitab.
Küll see kevade on ilus,
köidab meeli rahuga!
Pajupõõsas pajutibud,
jäävad südant paitama.
Armastust täis kevade
Mul tunne soe on südame peal.
Su kallistused nii kuumad
kui päikesekiired,
mis põletavad tead.
Su silmist sooja sära
on märgata,
nii hea on sellepeale ärgata
ja Sulle üht suudlust kinkida.
Tõesti kevad äratab südamed,
lööb armastuse õitsele
kui pungad puul,
südame peal.
Kõik tunded tärkavad
justkui uuele elule.
Selline ongi elukevade...
Lase ta lihtsalt sisse
oma südame.
tankasid triiki täis klaas
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm
tsüklist „Poisiiga“
kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk .....
Kui armastus on täis soojust
Üks värvukene sulalumes kükitab,
sabaotsakene välja sealt upitab,
nokakene haledalt siutsatab,
tiivakene sulalumme plärtsatab.
Värvukest peopesal soojendan,
ta turris sulgi silitan,
suusooja õhuga sooja annan,
südames suurt kurbust kannan.
Nii palju soojust annab üks süda,
süda, mis on õigel kohal,
sealt soojust jagub kõigile
ja rõõmu toob igale hingele.
Valgust täis
Taas on maailm valgust täis
puude okstel valge pilv,
nii mulle näis
Raagus puud
nad muust ei tea
Lumekatte all
neil olla on hea
Pisut vesine on lumi
sadas õhtust hommikuni
Lumelabidail nüüd tööd
Buldooserid undasid terve öö
Metsaradadel on ilus
Näe, väike hirveke seal lidub!
Haavikuemand jälgi punub
Kogu kurbus hinges unub
Kõike täis
Me kõike oleme täis: pea on mõtteid täis- uusi ei mahugi juurde, kui vaid õige pisut, et täiendada vana.
Oleme sõprust-ja tuttavaid täis, ruum on täis ka ilma nendeta, lihtsalt asju täis.
Tähepilv on tolmu täis, inimene ennast täis.
Arvamusi ja- hinnanguid täis, kõigist loodud lood on raame täis.
Kaine inimenegi on täitsa täis, ka siis kui keegi külas käis...esindame seda kõike vaid.
Erinevaid tundeid, emotsioone- miskit neist ei mahu enam juurde vaid kordub see, mis sisse juba läind.
Huvitaval kombel tunneb inimene ikka veel puudust, ent vähendada midagi e .....
Olen juba 16 täis
Olen juba 16 täis,
kuid ikka nööripidi käin.
Tahaks teha oma rida,
mõelda oma peaga-mida?
Ema aina tänitab,
isa rihma vibutab.
Vanaisa on küll malbem,
emast,isast veidi kangem.
Vanaema keelitab,
pannkookidega meelitab.
Ma ei saa ju kogu aja,
olla nende pesamuna.
Tiibu tahaks sirutada,
laia ilma avastada.
Ei tahaks olla kärbitud tiibadega,
ega jalarõngastatud lind.
Kui terve maa lund juba täis...
Kui terve maa lund juba täis,
mis helkleb varjundites öösel...
Kui kutsub külla võlulaas,
ja pole ammu olnud lörtsi...
Kui õhk on värske, kange, külm
ja härmatisest valged juuksed...
me ümber valge särav pulm
ning lugu ümisevad tuisud...
Sel ajal kätte jõuab talv
ma joovastuses tema ilust...
on lumehelbed nagu parv
mis tansisklevad tuuleõhus...
See pilt on unustamatu...
on lummatud kõik looduse ilust...
Siin asu, rahu, muretus
Talv sütitab mus luuleinnu...
/20.detsember 2015/