Sõnale tõde leiti 422 luuletust
Põlvest-põlve
Sõnadeta mõistmiseni tunne
Igas tähenduses võimu
See mis juhib ainust tõde
Ümber sinu põimub
Ära ennast ometigi pelga
Hirmud kimpu seo
Usaldusse kindlalt peida
Head ja halvad teod
Kannad uhket varandust
Mida sulle antud
Tea, et neid on aegumatult
põlvest- põlve kantud
Eluline olu
Õhtust rada hommikusse sõtkub väsind jalg
Varvastele astumata õrnalt komistab
Ühtne tõde kahestub, jääb „hea“ või ainult „halb“
Täna mõistus eilsest arusaama omistab
Suutmata end pidurdada robot naerab nukku
Ometi on mõlemad vaid osa mängutoosist
Olevik end koondab homseks aega- see jääb lukku
Tegelikult nelk ei muutu mõttejõuga roosiks
Kõik on liiga keeruline. Tegelikult mõistus
Ise tõrgub mõtlemast. On lihtsam voolul kanda
Üks lõi rahu, ometi üks teine ihkas võistlust
Võeti kõik. Ka sellelt, kellel polnudki ju anda.
Heliriin Puistamaa
kurb lugu
Sündimata lapsele ei jõutud panna nime
Kätel kandmata jäi südame all hoitud arm
Elust, mis veel eile tundus armastuse ime
tänaseks sai õlgadele koorem. Lihtsalt karm
Kuhu saata valus tõde, matta hingest vaev?
Keda ootab magama nüüd väike võrevoodi?
Millal kuivab pisaratest triiki tõusnud kaev?
Kunas päike tundub jälle tõesti päikse moodi?
Pähe kuhjub küsimusi: „Milleks oli tarvis?“
Eilsest naerust tänaseks sai trööstimatu nutt
Ema paitab sündimata lapsest kõhul armi
Kauni lõputa jääb elu ilus muinasjutt.
Heliriin Puistamaa
õhulossid
Jutu mõtet moonutades sõna toetub tühermaale
Vundamenti valamata kerkib läbipaistev maja
Olematu olemine kõnnib üle vikerkaare
Joonistuvad õhulossid- nõiaringsed ulmerajad.
Kus on tõde, kus on aimdus, kus on kuldne õige kese?
Elus õiglus tühjalt sõnalt vihmas õhulossid peseb
Nõiaringe jalutavad vaid shamaanid- õiget sihti
Valem lahutades-liites selgub peale puhast pihti
Vangerdused sõnasõjas kaotab õhulossi-keigar
Pole kuningriiki, mida võimalik ei ole leida
Võime keset lepavõsa teha maja kuldtsemendist
aga aeg ja ilu, kestus...
algab siiski vundamendist. .....
Lähedane kaugsuhe
Jäid meie vahel` kilomeetrid, kuud ja mõned varjud
Viisid, mis ei saanud valmis, laulsid oma kaja
Vahel vaikuses ma kuulen- minu poole karjud
Jätan vastamata. Nii on lihtsalt vaja.
Aeg soosis teisi, meid ta seekord eiras
Tean, ütled: „Saatus!“, mina väidan: „Tõde!“
Las pealegi ma teises kapis hoian oma leiba
Sest nii jään alles, Sulle, armas Sõber.
Heliriin Puistamaa
....
Sõnu sõlme keerutades vägisi sai loodud
ümmargune õhust kera. Tuulega see lendas
kaugemale postist, kuhu mõte üles poodud.
Sõna kukkus kildudeks, vaid täht jäi iseendaks.
Vihmaga käis paljajalu mööda muru ootus:
alasti ja puutumata kordumatu isend.
Jahedaks läks olemine. Unistustes kootud
rüü ehk toonuks hingesooja. Soov kui olnuks pisem...
Kurvameelselt, õrnal toonil, vaevu kuuldus aime:
õigest-valest, tasakaalust,sellestki, mis näis.
Palju muutus paremaks, vaid tõde nuttis taimes,
millest unelm paljajalu vihmas üle käis.
(Heliriin Puistamaa)
Nii raske
Nii raske on sulle öelda,
et armastan ma sind.
Sa oled, kelle poole püüelda,
kuid liiga kallis on see hind,
et tõdeda, kui armas mulle
ning täiuslik mul oled sa.
Ei suuda mina mõelda muule
kui sulle, armas K.!
Ei taha mina kaotada sind,
kui avaldan ma tõe.
Kuid südames on hiigel pind,
ja teaks vaid, et sa ei põe
Ma avaldaksin kohe kõik,
kuid kardan ainult halvimat.
Ei ole sa mu armupõik,
vaid pakud paradiisist parimat.
Ma tõesti ei suuda enam,
su olemust ma imetlen ju iga päev
ja massist oled ju palju kenam.
Ma loodan, et see on õigustatud vaev.
Ma keeldun...
Ma keeldun olema osa näotust massist
... käituma eakohaselt
... jooma pooltühjast tassist
... alla andma koheselt
Ma keeldun unistustest loobuma
... suruma end sobivasse raami
... nägema vaid päikest loojumas
... austuseta kummardama maani
Ma keeldun omaks võtma võõrast tõde
... tühjust täitma aseainega
... pingutamast kui mu vaim on nõder
... imedesse mitte uskuma
Ma keeldun enda mina maha müüma
... inetuses ilu nägema
... endast kaitsetumat lööma
... oma nahast välja pugema
Gailys
Tõdemus
Laisk laiskleb
tark ajab tarkust taga
loll lollitab
unetu üldse ei maga
julge julgustab
arglik verest lööb välja
ilus ilutseb
kartmatu iial ei pelga
ahne ahnitseb
kallis kallistust vajab
armas armastab
korralik koristab maja
uhke uhkeldab
häbelik nägu ei näita
mina igatsen
kuigi muud püüan väita
Gailys