Sõnale tõe hetk leiti 140 luuletust
Pisike hetk
Ühest pisikesest hetkest saab suur,
kui mõelda ja oodata seda,
see olemuselt pole ehk uus,
kuid meeldib seda tunnetada.
See pisike hetk, mis nüüd suur,
annab indu ja edasi viib,
olles toeks õhtul või hommikul,
kui miski elus pidurdab Sind.
Pisike hetk kasvab suureks,
olles unistuseks nüüd Sinu teel,
sellest hetkest nii mõnigi kuuleb -
nii unistused täituvad veel.
- Tarmo Selter -
2022
hetk enesega
miks tundub mulle,
et õnn
ei ole kunagi nii õnnelik
kui õnnetu on õnnetus
tõde nii tõeline
kui valelik on vale
valge nii valev
kui lõplik on must
kas asjad ei võiks kalduda rohkem paremale
rõõmsam maailm olla teiselpool ust
miks tundub mulle
et iga eksimus
peab saama karistatud
häbimärgistatud
kes püünele ronib
liigne lahkus
tarbetu ja piinlik
milleks see
kui küsida tohib
miks tundub mulle
siin eestimaa talves
täna ja juba ammu
et kõnnin kui ärevas unes
ja sean püüdlikult tarmukat sammu
10.01.24.
Hetk
Mis see surub mu kõhtu
kui kätte on jõudnud õhtu
iga õhtu sama jama
kuid miks käitun nii, et mul on kama.
Kuid tegelikult ei ole
see kõik on nii kole
see jutt see õlu see viin
see on täielik piin
aga ma ei ole seal
teistega koos peol
parem puhkan pead
et homme parandada vead
minu jaoks on see lõpp või algus
igatahes uus valgus
või ohverdada end teiste nimel
taluda seda vine
te ei tea, mis tunne see on
samas see tunduda võib jonn
kuid seda see pole
siin tõesti on kole
igatsen midagi uut
umbes nagu ruut
kolmes nurgas mina töö ja naine
ning nelj .....
Hetk ja Elu (Kella ilu)
Minu peal on külmade rüü,
seljas oleks kui talv ja must öö.
Raskus kaelas, hommik mind passib,
seier peas ja värin alarmiks.
Ja valud ses sihverplaatkastis,
mis lõpuks on nägemis-tiksumisveri,
kui tuleb mu suust piinateri.
Viljakas maa minu lummuks:
vihma-süljepuult suus kuivand punased tombud.
On kärisev tundemaa sidusaim leht,
see karje on kurdistav, eht.
Jänesed väljast täitsa tulemas tuppa,
pükste sisse ja nutuga suubumas rappa.
Seda kõike katab hoopis muu kui lumekõlin.
Selle loor, mis paitav, on aiast,
kukub pähe mu taevast,
kust ma tervisega kord t .....
Tuhat ja kaks aastat
Pole keelt mis täpselt tunnetaks kõiki tundeid,
pole meelt mis jutustaks kus kõik see tuleb,
teda struktuurina oma kõrvades õrnades sõnades kuuldes,
tasaselt paberile kandub tundmatu muster,
kuskilt sügavalt rinnust, südame juurest,
teadmata mis saab või mis tulema hakkab,
kas ekisteerimast üldse lakkab või endaga kaasa,
igavikku igaveseks mälestusse jäädvustunult maandab,
pealt alati pead vaatand, ootand, et sealt midagi ei haaraks,
mõtetest saanud vabaks, nüüd aina kallab, juurde saamas,
kuigi ega ei taha, kellegi ta iial paha, on nõus õpetama,
lõpetamas igav .....
Tärkaval aal´
Pajutududest looduse padi
on liblikal puhkuseks hea,
kui looduses lehti on nadilt,
seal pehmelt ta puhata saab.
On kollane liblikas nähtud,
värvikirevam tiirutab veel,
tõenäoliselt polegi ohtu,
et vihmane suvi on teel.
On tärkava looduse ilu
kõrgel taevas ja mullasel maal,
on kevadet südames minul
ja Sinul sel´ tärkaval aal´.
- Tarmo Selter -
2024
Kevade ootuses
Palun vaata korra,
kas näed õitsemas
märtsikellukesi imearmsaid.
Kas võib välja tulla
lumeõites ka
lumikellukesi väikseid, varmaid.
Kas on taas kevad jõudmas meile,
talv see annab talle teed,
kuigi lumi oli nagu alles eile,
täna voolamas on sulaveed....
Ütle mulle, palun,
kuhu voolamas
on vesi hangedest sealt õue pealt.
Ehk on tõesti rahu
sellest talvest saand´
ja kevad see võib jälle alata.
- Tarmo Selter -
2024
Naine
Naine pole omand, ta on naine,
naisele on tõesti antud võime
olla emaks, luua juurde elu,
ühiskonda tuua juurde võlu.
Naine, otsused on Sinu teha,
naisele vaid kuulub tema keha,
tema hing ja tema eluolu,
mured, rõõmud, kurbus ja ka valu.
Naine võrdne ühiskonnas on,
naisi vahel näiteks välja toon,
kahel rindel tööl ja kodus ta
tõtlemas on väsimatuna.
___
Naine, ole julge, ole ise,
keegi Sind ei kamandada saa,
tänapäeval kahjuks võitlemises
pidevalt Sa taas seksismiga.
- Tarmo Selter -
2023
Lilleõis
Kas tõesti lilledes saab näha seda ilu,
mis on ürgne, olles ajast aega siin,
tärgates ka siis, kui kõikjal vilu
või kuuma kätte oma õied viib.
On peidus igas õies oma lugu,
igas seemnes talletatud silmapilk,
mõni imetleja seda kõike tajub,
teine lihtsalt õie varrelt korjabki.
Olles metsik roos või koduaia tulp,
pole tähtis, millest kasvamas neil juur,
neis varjul hetki, mälestusi terve hulk,
mõni veidi väiksem, teine jälle suur.
- Tarmo Selter -
2023
Emale
Sa emale võid rahus viia lilli
igal ajal, kui Sul vaid on soov
kallistada, teha väikse kingi
või iseennast hoopis kingiks too.
Sa emale võid ikka teha kalli,
on ema kaisus turvaline, soe,
ta rõõmsamaks teeb argipäevad hallid,
kui Sa talle ikka kaissu poed.
Sa ikka mõtle oma ema peale,
kes hoolitses ja oli olemas,
kui olid väike, haaval puhus peale,
ja suurena Sind oli toetamas.
Sa hoia ema, ära unusta
ka siis, kui elu viib Sind ära siit,
ta Sinu jaoks on ikka olemas
nii kaua kuni katkeb elu niit.
- Tarmo Selter -
2023
Kolmapäev
Üles tõustes kiiresti
viid pilgu aknast välja,
miski tõmbab sinnapoole
süda aimab halba.
Nähes jälle lumevaipa
katmas autot, teed,
mõtled kohe: "Tõesti aitab!"
kurjaks muutub meel.
Sätid ennast õue siis,
läeb selga talveparka,
saapad tõmbad jalgagi,
ei jäta mütsi panemata.
Läbi lume sahiseva
sätid sammud sinna,
kuhu on nüüd täna vaja
õigeks ajaks minna.
- Tarmo Selter -
2023
Õue läen, kui kevad on käes
Hommikul ärgates õue ei vaata,
kuid mõtlen, miks on nii valge?
Kas tõesti väljas soojakraad ootab?
Vaatan välja, hüppa või hange!
Soojakraade olemas nullkomaseitse,
kuid ikka ei rahusta see,
talv võib ju näidata väikeseid võite,
õue läen, kui kevad on käes!!
- Tarmo Selter -
2023
Päike ja kuu
Ükskord ammu tasa-tasa
kuu see kukkus taevast maha,
tähed sillutasid teed,
et kuu see tuleks taevasse.
Päike vaatas juba ammu,
kuu see talle jäämas jalgu,
pole kasu pilveparvest,
tuuleiilist märjast, kangest.
Kuu see ühes päikesega,
pilvepiiril äikesega
päeval nautis taevailu,
öösel uinus, kui on vilu.
Aegu möödus, kuu see taas
tahtis paista üle maa,
luua ilu tähtedega,
joonistada varjudega.
Vahel tõesti on ju nii,
et kuu see paistab päevalgi,
elu üllatab ja loob,
loodusilu meile toob.
- Tarmo Selter -
2023
Kas Sa tõesti?
Kas Sa tõesti olid Sina ise,
kui aeg see kokku meid kord viis,
leides tunded hetkes imelises
ning siis lahkusime, huulil nukker viis?
Kas Sa tõesti nägid minus seda ühte
selle aja jooksul, kui me ikka koos
langesime hetke, mis nii ehtne,
olles tuules, metsas, vihmas, soos?
Kas Sa tõesti nägid minu silmis seda,
mis lõi õhetama Sinu kauni pale,
kuu see mängib päiksevarjudega
siis kui sume öö meid võtab üle?
Kas Sa tõesti olid Sina ise,
rõõmustades iga hetke sees,
kui me jälle üle aasta kohtusime
selles pikas jaaniaegses öös?
- Tarmo Selter -
2022
Laulu ilu
Muusikas leiad endale kõla,
sisemusest mõtte ja tunde,
mis põimumas ühiselt ära
noodiridadel, kestes nii tunde.
Sõnades keelel on jõud,
igal maal on oma sõnade ilu,
meloodia veel lisamas vaid
võimsust, elu võlu ja valu.
Igal laulul on sõnum ja mõte,
mida nootides Sinuni tuua,
mis toetamas Sind elus hetkel,
mida endale otsustad luua.
- Tarmo Selter -
2022