Sõnale tõus leiti 594 luuletust
Jalule tõus
Jalule tõusta on raske,
pärast pikka kurnavat elu,
kuid mõelda mul veidikene laske,
sest tunda on pisikest elujanu
ja miskit mu sees nagu ütleks,
et mul olemas on natukene varu.
Südame hääl räägib õigust,
hakkan teda kuulama,
tasapisi tuleb ka selgus,
tasapisi nüüd tõusta ma saan.
Iseendas löö kõik klatiks-,
hing sees kamandab,
küll siis kõik tasapisi laabub
ja uued uksed end avavad.
Tõusva päikese säras
Tõusva päikese säras
lume ma lükkasin ära
auto pealt, lumiselt teelt,
et tööle saaks sõitagi veel.
Väljas on tõesti pisut külm,
mõni auto see turtsatas küll,
miinus kaheksa ei tundugi jahe,
kuid tuule käes külmemaks läheb.
Tõusev päike see täna,
kauni ja kullasena,
paitamas hellalt mu põske,
luues sooja, kui väljas on rõske.
- Tarmo Selter -
2023
Armastus jääb püsima
Päiksetõusu kinni hoidsin
iga oma meelega
Päiksetõusuga Sa kaasa minna tahtsid-
Minu juurest ära minna, lahkuda
Kuid päiksepuna tasa tõusis
taevas kõik lõi veretama
Hakkasin Sind vaiksel viisil
tahtmatult üles äratama
Su uni oli nõnda sügav
vaatasin Sind ainiti
Meid armastus on ühte köitnud
viimse hingetõmbeni
Aga päike, see käib omasoodu
kord vajub ja tõuseb jälle ta
Mu kallike, taas päike loojub-
Näe! Taeva all on vikerkaar!
Iga kord, kui päike tõuseb,
või kui vajub looja ta,
siis ma hüüan järel talle
Hea,et olid ja oled olemas!
Kevade rüpes
Linnulaul mind äratas
vara ülesse,
aknaavast puhus sisse
soe tuuleke.
Päikesekiir tuppa tungis
otse südame,
rõõmuhõiskel püsti tõusin,
unustasin aseme.
Hingest kartsin ilusat päev
ära kaotada,
paljajalu, kergel sammul
jooksin kevade rüppe ma.
Lapsemeelselt ringi keerleen
kaunis kevades,
lahti lasen muremõtted,
ei lahti lase hingest kevadet.
Tulnukas 2
Tuli valgus taevas
üks võõras liik kosmuselaevas
pljana seisis sauna ees
oranži vestiga mees;
ei tunne Valdist kohe ära
omavahel puudu on sära
käiakse teiste vitupeadega saunas
endine oss omadega paunas;
naine kingituseks sai suu valgeks
mehisem mees tuli marjaks
kes varjutas oma sõpra
abipolitseinikust vaese tõpra;
ja nearderdhaalaste kultus
puhtalt irooniast sõltus
Rait on arst ja abikaasa
ei jää vaktsiinist tasa;
Jarmo peidab end maa all
toas ümbritseb fooliumist vall
tõe rääkis, mis Eestis toimub
ja aeglaselt Tulnukas aimub;
ja isegi Päts
ja .....
Loodus minu ümber
Soe tuul mu kõrvu paitab,
lilli täis on metsaviir,
linnupoju pesast ärkab,
kuldne on esimene päikesekiir.
Kasteses rohus jalg astub,
õhk taevalikult värske on,
lombis konnakene krooksub,
ilus tiik ta koduks on.
Lilleõielt lendu tõuseb liblikas
hea tunne hinge silitab,
süda sees mul laulab,
silm ilu kõikjalt püüab,
mul kevad vastu hüüab!
Sinu Naer....
Läbi hommikutundide mustava udu..
Huulil nakatav naer, nii mäletan sind.
Sa läksid, sinust maha jäi vihmane sudu …
Ja sinu naer, mis on vallanud mind....
Selles elus me ilmselt enam ei kohtu…
Kõik mis on ilus kord tõuseb siis vaob…
Minu haavade raviks pole sobivat rohtu..
On vaid sinu naer ja seegi kord kaob..…
Kevade
Lumi vaikselt talla all
on leidmas oma kohta
sulavetes kraavis küll
nagu oli loota.
Kevade on leidnud tee
tagasi me juurde,
luues korraks sügise
enne veel ka suve.
Kraadid tõusmas suure hooga
ülespoole plussi,
juba homme hakkab looma,
näha saab ka ussi..
Mina istun, ootan päikest,
linnulaulu kaja,
hoides iga hetke väikest
sellel kaunil ajal.
- Tarmo Selter -
2024