Sõnale tüdimus leiti 8 luuletust
Sürrealistlik II
Öökull ei hõika
või lihtsalt ei kuule
läbi äikesemöllu ja saju.
Tappev pimedus mõtteile vajub,
surub kondise kämbla suule...
Öökull ei hõika,
raju vintsutab puid,
kisub hullunult viimased lehed.
Valu korjel on viirastusmehed,
murrab üksindus kalgilt mu luid...
Öökull ei hõika
ja täiskuu ei ilmu,
küllap tormis nad murdnud on kaela.
Elutüdimus ulatab paela,
siugjalt libistab kokku end silmus...
hetkelises hinguses
korraks hinga sügavalt
las Su maailma saadab vaikus
oled taas kodus - sündimata üsas
igatsemas loomata hetki - paiku.
siis pole enam hinges tüdimust
tunnete külge kasvanud sammalt halli
ent südamelt ei lenda ära küsimus
kas odavalt leitud - müüdud kallis
on veel alles kootuna elumustrina sallis.
ja siis kui pole mind enam
las saadab mälestuste vaikus
on kaasas minuga inglitega pärjatud sall
sest nüüd avastan igavese valguse paiku.
Mis kasu kaudu on ühendatud, jätavad üksteist maha, kui ähvardavad kitsikus, ebaõnnestumine, õnnetus kannatus ja kahju. Iseasi on üksteisele omaseks saada, iseasi üksteist maha jätta. Õilis on teistele maidsetu nagu vesi; tavaline on teistele magus nagu veinivirre.Aga õilsa maidsetus viib armastusele; tavalise magusus viib tüdimusele. Nood kes ilma põhjuseta ühinevad, eralduvad ka taas ilma põhjuseta.
— Maarjo K