Sõnale ues leiti 790 luuletust
Kevadekuulutajad
Iga pung ja leheke puul
kuulutavad kevadet,
vilistab kuldnokk kollasel suul,
tervitab kevadet.
Iga lilleke, mis metsa all sirgub,
karuott, kes unest virgub,
rõõmsalt vulisev ojake,
kõik kuulutavad kevadet.
Künnivares mustas kuues,
kraaksub nii, et must on maa,
päike kuldab metsaveerel,
kütab soojaks kogu maa.
Kevadel on ilu palju,
rõõme rohket jagada,
päevad pikenevad kukesammul
tore on koos kevadega elada!
Patriootiline kevade
Tali näpistab veel kevadet,
näpistab pungi puul ja põõsal,
näpistab kevadlinnu varbaid,
näpistab murututikest,
näpistab lilleõiekest,
näpistab õrna hingekest.
Tali ei kaua näpistada suuda,
midagi jääb alles veel.
Kevad siin on,
ta ilu uuesti looma hakkab,
ja seda võimsamalt veel.
nagu mets mais
nagu mets mais
täiskuu augustis
vaatab ennast järvest
mu värsside kohale
kummardusid Sina
uuesti sõnad said tagasi
oma tähenduse
nende võrad hakkasid
õhetama nagu enne lehtimist
teeäärsed kased nad
julgesid üksteist kallistada
olla kevadvihmas
lahti läks tee ääres võilill
sinetama hakkas rohus
ära unusta lill
silm märkab pea kohale
tulnud on suvetaeva
suur valge pilv
*
kõik on sul juba
olemas
meel vabaneb üha
rohkem talvest
öö asemel päev
läks uuesti valgeks
paisuvad okstel pungad
mäest alla ojadel veed
vulavad j .....
lagendik vasikana
hellusega vaatan
lumest vabanenud
end püsti ajanud
lagendik kulus kuis
vasikana päikest
ahnelt joob
okstele kasvama lehed
maha rohu kevad
päeva aralt toob
taeva aluse roheliseks
üleni uuesti loob
jumal tänatud et hing
ei ole enam sellest
helerohelisest vinest
purjus habras valunoor
Lootuste Kevad.....
Meil siin õues on kevad.....
Kusagil sõda käib kaugel…
Surevad isad ja emad……
Lapsed nutavad pisarad laugel…
Meil siin talv vaikselt taandub…
Kusagil langevad pommid…
Tuhandeid lennukeid maandub…
Lapsi ei rõõmusta kommid…
Meil siin on elada hea…
Ehki me kurtmast ei väsi…
Lahingusse minema ei pea…
Ei lenda pommiga otsast käsi…
Kevad on lootuste aeg…
Äkki lõpeb see õudus mis kole…
Saab täidetud soovide vaeg…
Lastel mängida jälle on tore…
Trikk
Sula õues kadunud
ja Juku toas igavlenud
vaatas pealt garaaži ust
ei hoidnud tagasi uskumust;
kuidas trikki teha oskab
vajutab nuppu ja alt lipsab
mil mehaanika alla läheb
ja ise edukalt pääseb;
sõitis esmalt auto Emajõkke
ja võttis eest ka muu tõkke
testis oma jooksukiirust
ja luges sulgemist;
teeb kätekõverdusi, kükke
nii pani nupule klikke
libistas end jalad ees
aga pea veel oli sees;
isa kuulis pealt masinat
pidas maha pominat
garaaži sisse astus
ette ilmus avastus;
nägi, et lahti uks
ja Juku kaheks tükiks
pea veeres ikka veel
polnud mistkit .....
Akna taga kevad õitseb
Akna taga kevad õitseb,
akna ees lillelised kardinad.
Kevadhõng poeb aknast sisse,
mahe tuul kardinaid õõtsutab.
Porikärbes aknaklaasil,
seal uniselt pirisedes tiirutab.
Aia taga vahtrapuuke,
vaikselt mahla nõristab.
Kahju et saa minna õue,
kevadega tutvuma.
Siiski ta mul puges põue,
akna vahelt, salaja.
Lumest vabanenud kõrrepõld
me midagi ei tea sellest
mida tähendab põllule
igal kevadel olla uuesti põld
ja niimoodi tuhat aastat järjest
terveks suveks odrale rukkile
nisule saada koduks
pilvise taeva all üks lahja mullast lapp
astritele peenral õunapuude all
hallani õitseda
mida tähendab mäele
olla miljoneid aastaid mägi
Niilusele tuhandeid aastaid
kõrge pilliroo vahel
voolata oma sängis
granaatõunapuul mägedes
lasta uuesti õitseda leekivalt
oma erkpunastel õitel
ookeanil Euroopa ja Ameerika
vahel olla silmapiiri tagagi
miljoneid aastaid
tuulte käes ääretu ookean
Kodu
Siin mu kodu, siin ma elan
metsani on mõni samm.
Siin mul soojust, siin mul rahu,
loodus mind on hellitand.
Kevad on Siin väga ilus,
õuest metsa meelitab.
Värskendav on vihmasadu,
loodus täis on sahinat.
Vahel kodust ära olen,
maailmas laiemas.
Külmaks ei jäta mind maailma mured,
ka kodus kõige väiksemas.
Siin mu kodu, siin ma elan.
metsani on mõni samm...
Tumedus
Viha on.
tapmis iha on .
peeneks purustamise lihased sind hakkivad kuni oled surnud.
Tuled pisar silmis.
tuled palud vabandust ja muudad enda suhtumist kui filmis.
Türa ära minuga väitle.
Mõttetöö on sul väike.
Analüüsin ja toon näiteid.
Kas sa türa saad üldse midagi aru.
Vaimupuudust sa ise palud.
Ja nüüd sa nutad et ma olen julm ja löön sind jalust.
Sa kompad piire ja kui kinni püüan sa ei pääse, sa piinled.
Lüües olen stiilne.
Iga sõna mis tuleb mu seest on viimne.
Rahustan sellega et kirjutan riime.
Kirjutan mis juhtub päriselt ja juhtub kodu seinte .....
Hetkes
Täna päike kõrgel taevas säras,
soojendades metsi, karjamaid,
varsti lehepungas oks see tänab,
loodus armastuses õitseda see võib,
luues päiksekiiri peegeldusest vetel,
jäätund' järvel, mis on sulamas,
täna see kõik toimumas vaid hetkes,
on kevad varsti meile saabumas.
- Tarmo Selter -
2024
Palju õnne Eestimaa!
Palju õnne Eestimaa,
sul südamest soovin ma!
Su üle sünnipäevarüü on kirev-
sinililledega kirjatud,
valgete ülastega põimitud,
mustikmarjadega ääristatud-rüü.
Su pidupäeval päike paitab ilma,
tuues rõõmupisarad silma.
Sel pidupäeval ei jää keegi
rõõmust ilma,
kurvastust tunda
pole aegagi.
Eestimaa sünnipäev on kevade hakul,
siis, kui elu uue alguse saab,
siis, kui õide puhkemas on maa
ja armastust puhtamat tunda saad.
Õitse ja haljenda nüüd Eestimaa- vaba maa!
Sinimustvalge
Sinised silmad on Sinul,
kulmud kui must metsaviirg,
valge on pale, kui vilud
on talvised külmad meil siin.
Sinises sügavust peitub,
jah, tõde ja õigust on seal,
mustades varjudes leidub
ajalooliselt halba ja head,
valges on peitumas rahu,
aususe, lihtsuse võlu,
neid varjundeid ellu meil mahub,
tuues meil naeru ja valu.
- Tarmo Selter -
2024
Loojang
Loojangutes peitub ilu
õhtupäikeses,
luues hetki Sinus, minus,
hetkes väikeses.
Loojangus võib ette näha
kuumalainet just,
talvel suure jäise külma
varast ennustustust.
Loojangus saad purjetada
silmapiiri taha,
päiksekiiri silmitseda
kuni pole näha.
Loojang vahel peitumas
on Sinu südames,
kuni tunded koidikuna
tärkamas Su sees.
Loojang loomas õhtu ilu,
mälestusi, hetki,
mida leidub Sinus, minus,
kui neid hetki nähti.
- Tarmo Selter -
2023
Üks Kaunis Mälestus...
Mul sume suveõhtu ikka jälle meelel….
Mil elu laineharjal ükskord nägin sind…
Mitmeid lauseid mõtteid kõlas kohe keelel....
Su mõtteteravus ja tarkus võlus mind…
Nüüd läinud aega on mööda sellest hetkest…
Me teineteisest leidnud halba kui ka head…
Vaid mälestused jäänud meile sellest retkest
Võibolla alustame uuesti…….kes teab…
Me sulnis suhtlus käinud mööda kände, kive..
On olnud solvumisi...........palju mõistmist ka…
Hea tunne südames ma meenutan su nime…
Su peale mõtlen..........iganes kus oled sa….
Pärast ETV uudiste vaatamist
kelle käest küsida
kes need linnad ja külad
ükskord terveks lapib
kui vihkamine rahvaste
vahel saab viimaks läbi
vaid surnuna kirstus
mööda tänavat koju
sõjast tagasi tulla pole häbi
miinidest põllud kes puhastab
mürsuaukudest teed tasandab
ühishauda kokku kannab
laibakotis surnud hakkab
ravima katki läinud hingi
leskesid emasid lohutab
aeg tuleb tütar uuesti hakkab
küsima millal kandma
võin hakata peokingi
Taime türa imemine
Ei taha muudmoodi aega veeta
kui seisad õues näpu vahel
sõbraga pulka jagad hääleta
haisu on paksult teil kahel;
huuled ja keel liiguvad
mööda valget kõrt väikest
seda asja muudmoodi ei sööda
huulte vahel juttu põlemisest;
enamus meestest maailmas
ei kujuta ette olla sigaretita
paljud närve rahustamas
aga jätnud tervise hooleta;
ja on veel neid 10 pakis
jagub igaks päevaks
sõltlane näpu külge haakis
igaks ööks ja päevaks;
see taime türa imemine
ehk tubakas, mis muu?
toimub kõris kärssamine
inetu naeratuse paljastab suu;
jobi asemel, valget .....