Sõnale uks leiti 4078 luuletust
Halb näitleja ei suuda esitada rolli….
Harjutagu pealegi, et hääl on kähe…
Ikka vaadatakse justkui lolli…
Ja esinema kutsutakse vähe…
Halb kirjanik ei suuda edastada mõtet..
See arusaamatuks jääb juba eos…
Kasutagu pealegi mistahes võtet..
Lugematuks jääb ta tähtis teos….
Aga mina pole mitte keegi…
Aeg-ajalt kirja panen mõne rea..
Ükskõik mida ma ei teegi…
See olema ei peagi….nõnda hea…..
Peol
Pidu meis endis väljus raamidest,
sellest tekkis üks korralik mürgel.
Nii mõnigi ontlikest daamidest
leidis end keerlemas karusselli pääl.
Sai kõnesid peetud ja räägiti heast
kaunis kontsert paitamas meeli.
Üks väärikas isand viimasest reast
tõusis püsti ja laulis ka.
Tolle õhtu lustakal foonil
unus argihalluse taak
ning peojuht kelmikal toonil
lausus sõbrad, me elame veel!
Горький перерыв
Чувства, напрочь уныв,
Скучают по восторгу,
Тоска, сердце болью покрыв,
Заставляет терпеть подолгу…
Впервые вот уж давно,
Властвует желания порыв,
Никогда не угасает оно,
Ведь посреди горький перерыв…
Скрыта радость густой топью,
Губительного ожидания,
А сердце, обливаясь кровью,
Мечтает о конце страдания...
Perelik surve
Vennad kutsuvad kolmandat
suitsetama savu ja mängima gängstat
aga vanim seda ei taha, vat
mürgine keskkond kahjulik olevat;
"Lupu sa oled olnud alati 1 pussy - pede"
nii lellele kitse ikka paneb
sellest, kuidas reede
tatikate seltsis lõppeb;
aga ema vend savu andnud
ja nuhile lubab anda karistust
saada perse temalt jälle kartnud
Lupu, kes ei pääse ise nüüd suitsust;
Hupu ja Tupu teavitavad
et veli saanud üledoosi
nad järgmisena kisavad
kui onu neidki ei soosi;
helistas 110, ajas poisid vangi
perelik surve tuleb kasuks
see käib vereliini ringi
reeglitele .....
suht siiber
ei taha suitsetada, ei taha magada,
ei taha liikuda, ega lamada,
ei taha näha kõiki teisi,
ent üksildus, see hirmutas,
kui enesega vastamisi seisin.
mul pole tuju, et lugeda,
pole tuju, et miskit luua,
tunnen, kuis tahan tal' kaissu pugeda,
kuid ei suuda end ta kõrvale tuua.
kadunud on mu julgus,
alles veidike hellust,
palju kergem mul tundus,
endas hiljem sain selgust.
Nüüd üksinduse pehme tekk mind katmas.
Veel sajab akna taga juurde leebet lund
On valu minus juurde võitnud maad,
Poeb hinge kurbus, muutub meelelaad.
Tunnen-saabunud on lahkumise tund.
Ei tea, miks päevast-päeva unistan vaid surmast
Ning plaane teen, kuid ümber mõtlen tihti.
Kas on mu soovidel ehk liiga mitu kihti?
Võiks hoopis joobuda ju sinu hurmast!
Teen valiku, nüüd üksinduse pehme tekk mind katmas
Ja hiljem metsaveeres vedeleb mu laip.
Jääb katma mind vaid valge lumevaip.
Ei leidu kedagi, kes oleks mind seal matmas.
Kevad on ilus igal ajal
Ilm meie tuju mõjutab,
meeleolu üles- alla kõigutab.
Päikesel ei sära silm,
hing on kurb ja süda hell,
vihm silmist rõõmu uhtunud on ära.
Vihmast rõõmu tunneb loodus,
ta puhtamaks ja uuemaks saab.
Sellele mõeldes
kurbus hingest kaob sootuks
ja süda rõõmust rõkkama hakkab
kui linnukesel oksa peal.
nagu mets mais
nagu mets mais
täiskuu augustis
vaatab ennast järvest
mu värsside kohale
kummardusid Sina
uuesti sõnad said tagasi
oma tähenduse
nende võrad hakkasid
õhetama nagu enne lehtimist
teeäärsed kased nad
julgesid üksteist kallistada
olla kevadvihmas
lahti läks tee ääres võilill
sinetama hakkas rohus
ära unusta lill
silm märkab pea kohale
tulnud on suvetaeva
suur valge pilv
*
kõik on sul juba
olemas
meel vabaneb üha
rohkem talvest
öö asemel päev
läks uuesti valgeks
paisuvad okstel pungad
mäest alla ojadel veed
vulavad j .....
Jeanne d'Arc
veel hall on taevas, õhk nii rõske,
unistad päikesest, mis paitaks su põske.
ka pehmest tuulest, lainetes veest,
ent soojus ise- see tuleb su enese seest.
su raske töö kandnud on vilja,
sest tõusid vara ja voodisse said hilja.
ometi, vahel ajas kaotasid end ära,
kuid silmist see ikka ei võtnud sinult sära.
sest särad sa endiselt, ja paned tähele
neid linnukesi, väikeseid, tasa lähened.
nad kaunimalt laulavad, kui publikuks sina,
sa tood neile rõõmu, vaikib murede kisa.
***
eile öösel käisin ma väljas
ja lihtsalt jalutasin
mööda linna
täiesti sihitult
mul ei olnud kaasas kella
ma ei teadnud midagi
linn oli justkui mahajäetud
ei ühtki autot
ma ei näinud mitte kedagi
mul olid jalas
mulle suured riided
sest nendega tunnen
end turvaliselt
jalas olid venna plätud
et ma meeles peaks
mind ju oodataks koju
tänavavalgustid
saatsid mu linna teise serva
seal ei olnud ühtki maja
veel vähem siis mõnda inimest
teepeal kõndis vastu
ainult üks kassipoeg
keda siiani meenutan
ma lihtsalt jalutasin
täiesti sihitult
ja mind valdas
täiel .....
Munteerumine
Ma ei viitsinud etteütlust teha tänavu
vaid lugesin teadusartikkleid
passin praegu, õhk täis savu
tuba täis tühjasi pudeleid;
vanasti me keel sarnasem soomele
saksa mõju on endiselt paigas
igavene jälg ugri hõimule
muutus oli suht võigas;
sõna seest kadusid höölikud
sulghäälikud haihtusid
eitusverb en, ep ning muud
ei - eitussõnaga asendusid;
inglise keelele rohkem ühtsust
mis kasvas välja NSVL aja slängidest
"printima" ei kostnud enne suust
kui 90 lõpust ja ka muudest;
"trükkima" toorlaen saksast
30 aastat hiljem äpp, brokoli, vegan
jne muust ge .....
Unedemaa
On üks koht, kus kõik on võimalik.
Piisab vaid su enese soovist.
Tundub see mõte ehk utooplik,
Et kuskil keegi unelmaid täita proovib?
See maa ei ole kaugete merede taga,
Ei ole mõeldud vaid kellegi teise jaoks.
See asub su suletud silmade taga
Ja uinudes saada võibki see teoks.
Just su unedemaa on see,
Kus avanevad uksed ja lood.
Unelmad on peidus su enese sees.
Ole vaid see, kes ellu nad toob!
Emakeelemängud
Ehh- polnud otse olnud kurja nägu
kuid ka mitte sõbralikku palet
ei olnud öeldud kainestavat tõde
siiski mitte suisa selget valet
Ei pole olnud elus päris tunnet
sealsamas ka et puha kõik ükspuha
ei ole öeldud kõikidele ära
kuid üsna tihti kõigele- ei taha
Jah- elus olles oldud püsti rikas
vaid üsna tühi hingest/maisest varast
vasktorudest ja tulest läbi käidud
ei saadud üle lapsepõlvetarast
Kirg- oldi unistatud taevaist/ingleist
kuid kobatud sind poldud käsikaudu
ei iial olnud oldud kinni vanglas
ehk meeled seoti veritsema raudu
Me oleme- veel pole .....
Emakeel on au sees
Emakeel on ilus nagu kevad,
mis õitseb luules ja lauludes.
Emakeel on kui päike, mis särab,
särab keelel, särab südamel.
Emakeel on nagu kuningas, tähtsal kohal,
aupaklikult kummardan tema ees.
Emakeel tuksub kui süda rinnus,
mida välja ei saa rebida seest.
Tüli, kui üks kuri kera veereb üle maa
ta peatus Tartus, ajas tülli ristirahva,
sealt veeres edasi, ei kätte kera saa.
On tulnud teateid siit ja sealt,
kus jälle mõni tüli lahvand
ja kirjatsurad pliiats pikka teenimas ta pealt.
Kuis saaks küll peatada see hoog,
kes oskab miskit kosta
ja jätta endast maha kõik, kui mullusuine loog.
tri:nu