Sõnale uksi leiti 958 luuletust (pop)
Ilus kevad
Ilus kevad silub meelt,
linnud laulavad metsateel.
Lillelõhnast uimas pea,
üksi olla vahest hea.
Kägu kukub kuusikusse,
jänes silkab haavikusse.
Rähni toksimise kaja,
metsarahva üles ajab.
Metsas olla on nii püha,
metsas tuleb olla tasa,
et sa kuulatada saaksid,
mida Metsavaim sul pajatab.
Sünnipäevaks
Ära iialgi arva, et üksi sa oled,
et muret või rõõmu sul jagada pole
kui väsinult õhtuti magama lähed
sind saadame valvama kuu ja ka tähed
kui tunned, et eksinud on sinu meel
meie parimad soovid sul näitavad teed
meid leida võid päiksest ja vihmasajust
sind eemale juhime maailma valust
kui südamest midagi ihkad või soovid
on alati keegi, kes kuuleb ja hoolib
vaid hüüa, kui tunned, et sõpru on vaja
me sinu jaoks alati leiame aja
sul soovime armastust, õnne ja edu
ja tänaseks maailma parimat pidu!
Gailys
Minu õpetaja
(analoogiad)
Sa oled päiksekiir,
mis näitab väiksele, kus läheb piir.
Sa oled autorool
ja nii on lastel suunaks ülikool.
Sa oled vihmapiisk,
kes ujuda võib vastuvett kui kiisk.
Sa oled pehme pall,
nii pehme, nagu vanaema kootud sall.
Sa oled kahekordne vikerkaar,
kuid vahest nagu üksik saar.
Sa oled pliiatsiga tehtud joon
ja jagad kõigiga, mis lood.
Minu tore kool
Minu kool on tore.
Meie jaoks ta uksi ei sule.
Koolikellal kaunis heli,
seda kuuleb iga meie kooli veli.
Tundidest saame me tarkust,
vahetundidest virkust.
Kunstiõpetuses joonistame,
liimime ja meisterdamine.
Päevikusse õppimise kirjutame,
kodus ülesanded lahendame.
Kooliaasta jälle möödas,
suve kohaletulekust oleme rõõmsad.
Sünnipäevaks
Nõiamooril tuju pole,
sest,et ikka on ta kole.
Mis sest,et sul on sünnipäev,
meie tähtsust sel ei näe.
Õnne sulle me ei soovi,
kinke,lilli ka ei too.
Raha asjata ei loobi,
sinu terviseks ei joo.
Sünnipäevaks sulle vaid,
korjaks kimbu ohakaid.
Külalisi ka sul pole,
mis on sinu jaoks vist kole.
Üllatada end saad vaid,
kui korjad endal ohakaid.
Laual vaasi need siis säti,
siis sa tunned ennast hästi.
Rõõmusta ja ole üksi,
päeva lõpuks situ püksi....
Palju õnne....
Mis on oraval ja jänesel vahet?
Kord jänesel oli sünnipäev,
ning kohal kõik jäneslas väed.
Aga orav üksinta kükitab laua taga,
ja kuulis "Orav ära seal maga!".
Orav siis võtis õlle ja läks
võrdlema, kes on paks.
Oli jänes paksem tast
ja kõhnem oli orav temast.
Ja kõrva pikkus oli suur.
Oraval villand sai,
ning hõikas " Goodbye!"
Oli vaesel jänesel nutt nüüd suur.
Vanaema
Vanaema
kirstukaanel
kokku lapituna
sukapüksid,
villakleit ja
tinavalupärg...
Mina, kümneaastane,
seal seisin
sõnatuna,
soolasamba asendis,
pisarnõremärg.
Mulle tundus:
kohe-kohe
lõhkeb minu süda,
voolab alla
sõrmedesse
vasakumast käest...
Soovinuksin
miskit sooja
vastu väikest põske
või et oleks
keegi võtnud
vaikselt kinni käest.
Pärast tundus
üsna tihti -
käies haua manu -
vanaema
tegelikult
polegi ju seal...
Siiski laulsin laule talle
uuemaid ja vanu,
rohides
ja rehitsedes
äärekivi peal.
Jõuluõhtul
küünlakumas
jätan laual to .....
Oma lill
Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui tornitrepp
juhtub olema katki...
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja lä'eb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
/Mari*Uri/
Aprill
Päike särab, rohi tärkab
metsakünkal üksik lill,
ajas kalakene ärkab –
Meil on kevad ja aprill.
Lendab kuldnokk, vaatab ringi,
otsib, kus ta pesakast.
Trepil neli paari kingi –
paljajalu neli last.
Aknal aga noomib ema:
“Paljajalu veel ei või!
Maa vast hakkab tahenema,
päike vaevalt lume sõi.
Veel on külma ööde põues,
härmahalla koidikul,
olengi et päeval õues
päike soe kui juunikuul.
Üksi, aga kahekesi
Üksi on mõnikord hea
koos olla tunduvalt parem
kaugusekartus, ma tean
oleme. hiljem või varem
igatseb käsi su pihku
minagi embusse, kaissu
hirmud? ma köidan need vihku
hoolin. ja usaldan vaistu
tunded, need annavad tiivad
igatsus. aga me lendame
aeg sõelub kividest liiva
võta ja jäta mind! ENDALE!
Heliriin Puistamaa
September
Kui ahtamaks päevad jäävad
Pea leekima vahergi lööb
Tean kindlalt: on sügis tulnud
Ja ootamas ees hallaööd
Ei armasta mina tuuli
Ei koltunud lehekõdu
Kui jalutan üksi muulil
On tuju nii nukkermõru
Meri veeretab halle laineid
Ja tibutab külma vihma
Külm närtsitab õisi kauneid
Suvesoojust tagasi ihkan
Ehkki päikesekulda olen
Ma meelisse tallele pannud
Sügis ootamatuna tuleb
Toob tormiööd üksteise kannul
Astri sügavpunased toonid
Ei suuda mind lohutada
Kui sügis põõsastel troonib
Ning proovib mind kohutada
Maren Toom 2009
Kodu
Lumiste metsade süles
peidab end pisike talu.
Kõik tema rohtunud rajad
tundnud mu rõõmu ja valu.
Memme rüpes sai nutetud nutud,
memme rüpes ka rõõmudel paik.
Taadi töödestki osa sai võetud,
mis sest,et pärast põlve peal sinine laik.
Esimest armastust süda siin tundis,
kõhus lendlevaid liblikaid.
aega tagasi kahjuks ei keera,
enam peituda siia ei saa,
nüüd maailma mure ja valuga
üksi toime tulema peab...
Viska mind minema
Ära lõhu minu vaikust
kui sul miskit pole öelda
ära sega minu üksindust
kui sa ei plaani jääda
Ära pressi end mu hinge,
et seal laamendada
ära koputa mu uksele
kui sind ei ole ukse taga
Ära peata minu hoogu
kui sul kavas pole seista
ära raiska minu noorust,
et vaid enda vananemist peita
Mind ära kutsu oma ellu
kui seal ei ole ruumi
ma ei vaja sõnu helli
kui ei ole tundeid kuumi
Parem viska mind minema
kui närtsind lilled vaasist
Ära hakka üldse tulema
mu tunded haprad on kui klaasist
Gailys