Sõnale uksi leiti 959 luuletust
lihtsurelik
täna ma toimetustega ei rutta,
mu keha terveks päevaks jäänud on unne,
ent õppisin, et saab ka oma õlal nutta,
aga nii on väga üksildane tunne
ma ei tea, mis on see miski mu sees,
rõõm voolab mu'st välja kui katkisest pudelist,
ning siin ilmas ma pole nagu kala vees,
olen hirmul, ärev, enneaegselt surnud surelik
Kirglik seikleja
Ta uitas kaua üksi, kuni tabas, et tegelikult on tal palju sõpru.
Teda saatis hoolimine, armastus ja üks lõputu seiklus.
Ta oli kannatlik ja ta nautis iga hetke oma elust ning oma raskused kirjutas ta ümber ühte õpetlikku juttu.
Ta viskas mõõga põõsasse, jättis võitlemise ning nägi sihti hoopis kõrgemale... ronida mäe tippu.
See polnud võimatu tal sinna ronida, kuid selleks oli vaja palju enesesse usku.
Nüüd kirjutab ta igal õhtul .... peen sulepea kribab valgele paberile tindist sõnu .... maailma ilust, puhtast rõõmust, armastusest, igatsusest, lootusest ja m .....
Tähine taevas
See juhtus juba ammu,
kui ta astus vale sammu.
Aeg ei toetanud teda enam siis
ja kõikjal saatis teda üks õnnetu viis.
Ta lonkis üksi tänaval.
Tema päevi saatis lõputu kurbus.
Kõik oli hägune ja vale
ja ta aina murdus.
Siis õnn pöördus taas.
Tuul puhus laiali kõik sudu.
Teda jäi saatma respekt
ja üks ilus lugu.
mai 2019.a.
Olen vaba
Suvesoojus möödus nii äkki.
Sügistuultes kõnnin nüüd üksi.
Olen vaba ...
ja oled vaba sina.
Ei tõde ma taba,
mida tahan ...
mida tahad sina.
Tean vaid, et igatsen sind vahest.
Kuid sa oled nii kaugel.
.... isepäine ja raudne.
Haaran õuna ja võtan ühe ampsu.
Kerge õhk ja õlgadeni kampsun.
Peatun, võtan kohvikus istet.
Naudin üksi seda hetke.
2019.a.
noorkuu ja vein
üksinda kodus lage ma vaatan,
ning nahalt kakun koorikuid,
veiniga masendust maandan,
see kuu on taevas noor, kuid
kõik nii vanaks on mu ümber jäänud.
nii vanaks, et meelestki mul läinud,
millest mõtlen'd, kus olen käinud?
kõik, mis me ümber, siin kord lõppeb.
vahel nii vara, pole elugi näinud.
proovin endale nii mitte teha,
kinni minusse jäänud kõik see raev ja viha,
tarbinud ma meelemürke,
enam kuidagi ei oska olla ilma.
millal viimati vaatasid mul silma?
pistma pean su teadmata rinda
kõiksugu mõtetega, see on nii väsitav.
tunnen, kuis kõik see mu ümbert .....
Vrõnn - vrõnn, raha vedeldub
Saada kütust läinud nurja
hinnamuutus teinud minust orja
tanklates ma numbreid vaatan
omaette vaikselt nutan;
vähe sellest, legitiimseks saab automaks
uuel aastal mul juba otsas jaks
oma elamist räigelt haletsesin
lisaraha saamiseks keha müüma hakkasin;
püksirihma muudkui kokku tõmban
plaan tseed endale luban
aga tegelikult tühi on pea
sest midagi paremat teha ei tea;
hakanud jalakäiaks linna peal
ja raske olla tööl seal
kütuse eest raha säästan
iga kord end tööle hääletan;
käinud toitu vähe ostmas
ja edaspidi purki sittumas
olen siis pigem masina .....
Mälestus *
Päike, ära mine veel looja,
kui kümme tänupalvet Sulle esitada
Sa võtsid mu sõbra
hirmuga, ent teadlikkusega
mõtlen, kas mina olen see,
kes järgmine järjekorrast võetav?
Taevas ja Põrgu
ei tundu enam nii õudsad,
kui Sul on seal tutvusi
üks pioneer, kes Sind seal alati
ees ootab
sirge seljaga võimlemispallil veeredes
hantleid keskööl kangutamas
Kõik "Muumid" ja "Aladdinid"*
saavad kui lõputuks hobuse jahiks,
ent ometi
kui hingasid veel õhku
ja olid kokku varisemas,
miks ometi olin mina
kurbuses otsimas igat
nooti, igat märguannet
et üksildasest su .....
Uue aasta eel
visioonikavandik* tehtud
kuigi arvasin, et see raskem
visioonid tulevikust lihtsalt voolasid paberile
piltide kaudu
ja sellest sai töö
teadusseminaril osaletud
mandariine manustatud
sõpradele "ei" öeldud
pidudest loobutud
introverdi olemus
ma näen, et mu energia on ressurss
fookus
kui ma pühendun, siis ma olen
iga liikuv element
iga häiriv mustririba häirib mind
miks kuulata muusikat televiisorikastist
kui saan teha seda kõrvaklappidega?
Inglid on ammu sositanud mu kõrva
kui ema öökapisahtlist leidsin
oma kogutud poolvääriskive
vanemaks saades muu .....
Meie lõpp
Maailmakaart, mis upuks kui prügis,
kätte on jõudmas maailma ajaloo sügis.
Üksikud rõõmud on murede seas,
kõik need mõtted ei saa ju olla kinni vaid minu peas.
Teravad ütlemised ja vaigistatud suud,
raagus on nüüdseks kõik maailma puud.
Üks elujärk küll lõppes, kuid kas üldse algamas on ta taas,
või kas meie meteoriidiks saab odavast plastikust vaas?
Mida me tahame?
Mida teha saab üks inimene oma riigi heaks?
Kes üldse meist keegi sobiks rahva arvates me riigipeaks?
Kes üldse kannataks kogu rahva laimu?
Kas nõnda üldse on asjadest võimalik saada aimu?
Kas leidub üldse keegi, kes kõigile sobiks?
Või kas riigipea ametit peab rahvas lihtlabaseks hobiks?
Kas otsime me perfektsust kaosest, kus kõik nii inetu?
Või soovime me näha kedagi, kes oleks rahvale tundmatu ehk teisisõnu nimetu?
Mida me üldse tegelikult tahame?
Kelle sõnu kuulda tahame me rahuajal?
Kellelt abi paluksime, kui eksinud oleme rajalt?
Miks keegi ei aita meil otsu .....
Varemed ja sademed
Päikesekiirte eest põgenev vari,
harjumuspäratu, kriiskav ja vali.
Hõbehall, pilvine, kohev taevas,
kogu maailm nüüd üleni vaevas.
Raagus tammede kuivanud lehed,
üksikud, kurvad ja üdini õnnetud mehed.
Tundrataolised tugevad tuuled,
värvitud, värisevad huuled.
Kuukiirte eest põgenev päike,
harjumuspärane, vaga, ent mitte väike.
Hapnikust tulvil on inimtühjade linnade varemed,
puhtaks pesevad tolmust rünkpilvede sademed.
Miraaž
kõik kirjutavad kellelegi
see kõlab nagu lõputu nutusein
või rõõmuplatform
oleneb, kuidas seda võtta
kas oled ikka peateel
või kaldud rajalt kõrvale
kõik, mis enne olnud tuhastub
ja saab uueks, kui annad sellel loa
loa olla ja loa kasvada
peeglist peegeldub Su nägu
nagu miraaž
isegi silma vikerkestades on näha tuttavat
sära ja sädelust
mingi ühinemine, kus muutud sootuks teiseks
ega pole aimu enam, kumb neist kallistavatest varjudest oled sina
kuidas jagada eluraskuseid nii,
et need ei muutuks koormaks
ka mõlemal lenneldes ka langevari avaneb
ma vaat .....
Ka jõuludel on kurbust
Vahel jõulud kurba meelt toovad,
taevatähed silma ei pilguta.
Küünlaleek põleb tuhmi leegiga,
oma mõtetega olen üksinda.
Kurvastus meelte peal ratsutab,
igatsus südant piitsutab.
Vahel pakkugi poeks jõulu ajal,
tühjaks nutaks end kuusepuu najal.
Glögi
Kus oled sa?
Naine täpselt nagu ma
Kuulsin et ta peidab ennast kuskil kus ma ei näe,
Olen üksi ja hoian glögi käes
Jah kui ma jõuan koju teda ei näe.
Ma tahan kedagi kes on šampanja nagu ma, maasikad mida söön
Kedagi kes pühib jaburused päeval ja ööl
Kes õpetaks mind elama
Kes ei kardaks elu
Kes ei oleks lihtsasti mõjutatav rikkuse ja kuulsuse melust
Ei soovi ühtegi kulla untsi
Ta armastaks kunsti
Tuleks sõprade punti
Ta oleks nagu taim siin, naturaalne meditsiin
Ta küpsetaks hästi
Ta ütleks et kõik on hästi kui kõik ei paista hästi
Päriselt, maai .....
Ma ütlen, ei hakka tundmagi
Kuusk on püsti ja lumi maas
aga mul pole pühade tunnet olla
üks tüütu aasta lõppemas taas
kus kõik ainult käinud alla;
ja kellel on pappi
et jõuluvana tuleks?
Vaesus suur, et karju appi
peaasi, et soe kodu pühadel oleks;
ja toit ka laual ja riided pestud
sest kingitusi ei saa teha
paljud pered, kui raha haihtunud
näljast paistes on keha;
mul nimelt 8 sugulast
kes elavad suhtelises vaesuses
peetakse meeles vanat naist
kes üksi korteris elab laste abitoetuses;
2 sugulast elab Narvas
elu tõesti sitt, kui jääpurikas
ripub isegi kubemekarvas
ja arveid maks .....
JALAJÄLJED IGAVIKUS LUMES
PIME METS OOTAB MIND,
ERKSAL JA VAPUSTAVAL JÕULUKUUL.
HELISEV VAIKUS MUL KÕRVA LÖÖB,
ÜKSIK TUUL MUL KANNUL KÄIB.
OLEN ÜKSI SELLEL TEEL,
AINULT VÕÕRAD JÄLJED LUMETEEL,
ON MINU KAASLASEKS,
SIHTPUNKTI,
MIDA MA EI TEA VEEL.
TAEVAS SINAKASKOLLANE KUU,
VALGUSTAB MINU TEEKONDA.
METSALISTE HÄÄLT TEEVAD PÕÕSAD,
PUUD MINUGA EI RÄÄGI.
MÄEAHELIK MULLE VASTU VAATAB,
LUMEHULKASID ALLA PAOTAB.
PÕTRA MA SILMAN,
AGA LÄHME OMA TEED.
KÜLMUNUD ON KÕIK VEED,
LINNULAULU MA EI KUULE,
MÖÖDA ON SIIT SÕITNUD REED,
KAUGELE, KUULE.
INIMTÜHI KOHT,
VÕI LIHTSALT MULL .....