Sõnale uksindus leiti 155 luuletust (pop)
September
Kui ahtamaks päevad jäävad
Pea leekima vahergi lööb
Tean kindlalt: on sügis tulnud
Ja ootamas ees hallaööd
Ei armasta mina tuuli
Ei koltunud lehekõdu
Kui jalutan üksi muulil
On tuju nii nukkermõru
Meri veeretab halle laineid
Ja tibutab külma vihma
Külm närtsitab õisi kauneid
Suvesoojust tagasi ihkan
Ehkki päikesekulda olen
Ma meelisse tallele pannud
Sügis ootamatuna tuleb
Toob tormiööd üksteise kannul
Astri sügavpunased toonid
Ei suuda mind lohutada
Kui sügis põõsastel troonib
Ning proovib mind kohutada
Maren Toom 2009
Viska mind minema
Ära lõhu minu vaikust
kui sul miskit pole öelda
ära sega minu üksindust
kui sa ei plaani jääda
Ära pressi end mu hinge,
et seal laamendada
ära koputa mu uksele
kui sind ei ole ukse taga
Ära peata minu hoogu
kui sul kavas pole seista
ära raiska minu noorust,
et vaid enda vananemist peita
Mind ära kutsu oma ellu
kui seal ei ole ruumi
ma ei vaja sõnu helli
kui ei ole tundeid kuumi
Parem viska mind minema
kui närtsind lilled vaasist
Ära hakka üldse tulema
mu tunded haprad on kui klaasist
Gailys
Tänu...
Sinu lähedust on tunda kaugelt,
naudin möödun'd hetke malbelt,
hoidsime me ümbert õrnalt,
justkui oleksid sa veel mu kõrval.
Tunnen huulte vastu tuuli,
suudleks hoopis sinu huuli...,
suudlustega ma kataks
kogu su ihu ja hinge,
suudlus, see mõjub
ja me kehadest kaob pinge.
Tahaks sama vastu anda,
tugevalt sind emmata,
andesta, et ma ei oska
nõnda hästi vastata.
Jah, mul oli hea... Su lähedus on hea...
Mul meeldib kui mind puudutad,
see mind hullult erutab.
Raske on see, sest tahaks veel ja veel...
Hea on ees
Kõrvalt vaatan sinu valu, lukku keerdund mõtteid
iga hommik tähendab sul elamise sundi
üritad pea püsti hoida, olgugi et lõkkeid
oled loobund kustutamast. Ootad viimast tundi...
Sa ei kurda, et on raske. Ütled: "Pisut sassis"
teeskled vahel naeratusi silmis valuvesi
libises õnn äkitselt, kui kiirelt mööda trassi
nõnda kiidad üksindust, kuid tahaks "kahekesi"
Sa ei usu. Unistused matad kaugel` orgu
Nii on kergem. Pettudes saab öelda: "Ma ju teadsin"
Ometi su silmad maas. Kas pea nüüd jääbki norgu?
Tegelikult hea on ees. Kui a .....
ÜKSINDUS
SIND OOTASIN KUID IKKA SA EI TULNUD
SU LUBADUSTEST TERVE SEIN ON EES
SA POLE ARMASTUSEST NAGU MISKIT KUULNUD
JA MINU TUNDED ON NÜÜD PÕRMU SEES
SU ESIMENE SUUDLUS HUULTEL PÕLEB
MA SEDA KIRGE TAHAN TUNDA TAAS
KUID TÕELISUS MU ÜMBER KURB JA KÕLE
MU UNISTUSTEST AINULT TUHK ON MAAS
VEEL VIIVUKS MINU MÕTETESSE JÄÄ!
SEST KOHTUMISTEKS AEGA MEIL EI ANTA
KAS TÕESTI SA MU ARMASTUST EI NÄE?
MIND JÄTSID ÜKSI SEISMA LOOTUSTETA RANDA
Viimane lend
Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin - nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult...
Käega vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambid hämaruses kustu said,
tuhvlitutid sahisemas öös,
kui tornikell kesklinnas tunde lööb.
Su teed veel ära annab uksekriiks,
hall vari... Ohe, mis teeb maisest priiks,
suur vaikus, kuhu mahub vihmasabin
ja üksinduseängi kartlik pabin.
Tean, et sind mu luigelaul ei aita.
Su tiibu koidukiired eal ei paita
ja minu järelhüüd on tühjusele kaja -
sul pole enam mind, ei ennast vaj .....
Torm
Mind ümbritseb vaikus, ei ühtegi häält
Maailm on hääbunud uttu
See on nii kõle, kustunud lootuse hääl,
Täis hääletut piina ja nuttu
Vaid mererannas, enne tormi
Kõik vaikib hetkeks ja siis...
Oled sa tuule oma
Nii tühi on hing
Nukrus on lendab tuulde
Torm lükkab ümber üksinduse seinad,
Ükskõiksuse tumedad talad
Ma luban end tunda jälle
Tormilindude lennust
Nopin oma unistused
Need, mida teised ei taha
Need, mille teised jätavad maha
Hallide kivide sekka
Kurvalt kaikuval rannal
Lõikheinas lebavana
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....
Jalutan sul vastu
Jalutan sul vastu nagu makstud karmavõlg,
kunagisest hullust lennust alles tiivutu...
Kunagisest toetamisest valutundlik õlg,
puutepuhtail huultel ikka muie siivutu.
Jalutad mul vastu nagu valge maleruut -
võitmatu, kuid üksindusest tasakaalutu,
iseendast joobes - nagu viimsepäeva juut
tagaaetu, tõrjutu ja põlvil palutu.
Kohakuti jõudes ristub meie pilgumõõk,
süda kurku kerkib või siis kõhuõõnde vajub...
Ainsast hetkest piisab jälle, et saaks täis üks mõõt -
kuniks keha rahuneb, taas olevikku tajub.
Kaela kangeks sundides ei vaata seljataha...
Sina küüs .....
Purunenud hing
Tühjus ja valu söövad südame seest,
raugenud on jõud, et võidelda su eest.
Huulil on naeratus, kuid hing vaikselt hääbub,
pole lootust enam jäänud, et kõik kord veel laabub.
Üksindus mind hellalt enda rüppe taas võtab,
kõik mälestused kaugele maha endast jätan.
Anna mulle andeks, et kord armastasin sind,
jäta endale mu süda ja purunenud hing!
Üksindus
Ma olen üksinda ja mõttlen sulle,
ja mõtted kurvad pähe tulevad nüüd mulle.
Sind nähes olen kaotanud ma pea,
kuid sina sest ju midagi ei tea.
Ma ihkan sind ja sinu palet,
ja nii mõndagi veel
nii head kui ka valet.
Sa oled leegitsev kui tuli,
ja tahaks hüüda
oo peatu kanis tuli.
Põleta mind jäägitumalt saa
ja võta enda hoole alla ka.
Nukraimad jõulud
Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -
Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.
Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,
elu kibedaimaid pisaraid ma valasin.
Ei suuda uskuda, et jätsid mu üksindusse,
valu, mis mu südames, Sa ei tunne.
Taaskord jäin üksi vahtima kaugusse,
mu kuumad pisarad langesid lumme.
Tea, mulle kinkisid elu nukraimad jõulud,
süda valust jäi põlema ja hingel oli jahe.
Ma järele hüüda Sulle enam ei jõudnud,
kõik, mis meie vahel, oli olnud vale.
Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,
suudan alla endas k .....
Igatsus silmis
Igatsus silmis, sind ma vaatan,
tunnen hinges, kas sa mind ootad?
Kehasoojus poeb tasapisi hinge,
parem sulen silmad sest mõtetes pinged.
Millal sa tuled ja hoiad mul käest,
ütle palun, millal sind näen?
Millal sa tuled ja kallistad mind,
seda nii väga ihkab mu hing.
Tahan olla sulle, nii kuis oskan
nii kaua on oodata,
ei tea kas jaksan...
Millal meil on ärgata hea,
millal, sellele vastust ei tea.
Millal, millal...nii see vist jääb...
It was dark
One day i woke up,
it was cold and it was dark.
Where's sunshine?
Where are all the flowers?
What happened?
Im so weak,
where are all my powers?
I felt so sick,
i felt so bad.
I was so scared,
and everything got bad.
I finally found you,
but you were mad.
You told me that it's my fault,
you told that it was me
who made the world so dark...
Andesta, et pidasin sind liiga nooreks!
Andesta, et pidasin Sind liiga nooreks
Ütlesin, et meie vahel haigutavad aastad
Sinuga ma olin julm ja enda vastu toores
Nüüd ma mõistan, aga liiga hilja on ehk naasta
Andesta, et tulin ainult siis kui minul vaja
Ütlesin, et lähedus toob tulevikus valu
Nüüd ei tule Sina.Ja mu tühi süda kajab
Igatsen Su sõstrasilmi, tagasi neid palun
Andesta, et meie päikse saatsin ennatlikult looja
Kinnitasin -üksilduses öö on hoopis parem
Nüüd Sa vist ei jaga mulle ihu-, hingesooja
Kui vaid ometi ma oleks seda kõike mõistnud varem
Andesta, et lihtsalt numbris nägin pelet .....