Sõnale uksindus leiti 156 luuletust
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....
Kõige Tähtsam
Appi, ma ei suuda enam
Ma ei taha elada ega ka surra
Tahan lihtsalt olla
Tunda end üksiku ning vabana
Nagu varem
Aga ma ei saa
Sest Tema ei luba
Jah, Tema, see kõige-kõigem
Ta tähendab mulle liiga palju
Ma ei saa Temast loobuda
Ma ei taha Temast lahkuda
Kohtusin oma Päikesega just siis, kui olin valmis
Igaveseks
Sulgema silmad ja kaduma siit ilmast
Aga nüüd
Iga minu rakk mõtleb Talle
Iga osake tantsib valsirütmis
Ja Hing
Tardub...
Seiskub...
Lakkab töötamast, kui ma näen oma Sõpra
Mõtted keerlevad Tema ümber
Iga hommik
Iga päev
Ja õhtu
Ei saa sõba .....
ütlen ühte
olen korrutanud
ühte
juba korduvalt
aga maailm
vaatleb kahte
üha pordumalt
oled söödav-müüdav-pandav
kõik on püsti
tule teeme sulle
ühte
kaitsesüsti
hambad sirgu
juuksed lokki
jalad pukki
äkki proovite ka
virtuaalseid sukki
nende läbi koged
õrna vastupanu
nagu über-
armsa ahistaja manu
ütlen ühte:
kahte kaigast
on sul vaja
vanilla ninja hoiab puhta
oma maja
Sanya
Silmside surmaga
Juba väikesest peale painab mind küsimus, mis on kodu ja kuidas seal olla
Kas on see justkui piinakamber, kus tunnen vaid valu ega teki tahtmist siia tulla?
Ma ei mõista teisi, kes mööda minnes hõiskavad, et koju naastes tekib alati soojustunne
Kuna mina olen sunnitud elama hirmus, sama hästi võiksin vajuda igaveseks unne
Jah, ma oleksin saanud tegelikult sel hetkel midagi teha, näiteks küsida kelleltki abi
Aga toona ei tulnud ma selle peale, värisesin vaid, lootes, et saab peagi kõik läbi
Ma vihkan sinu öeldut, mida leiad vaevaks mulle lausuda vaid kord kuus
Sa ütled, .....
Sul on vaja teisi
Sul võib elu olla värviline,
tohutult lilleline,
igatmoodi imeline,
kuid ainult sinu nimeline.
Sest teistest sa enam ei hooli,
sul pole lapsi, keda saata kooli,
poega, keda panna autorooli.
Sest sa oled omamoodi.
Sul on ainult enda voodi,
Kuhu sa iga öö poed
ning enda mõtted üle loed.
Sa tahtsid omale paremat elu,
kuid unustasid teiste olu,
teiste inimeste valu.
Sind huvitab ainult enda tulu
ja kui tõesti ongi nii,
siis palun ennast maha suru,
sest sa ei saa elada üksi lõpuni.
Täbarad lood
Olen maha jäänud oma rutiinsest argipäeva elust
Ei suuda loobuda enda heast sõbrast - lelust
Hetkel küsin endalt, kas näen ka helget lõppu
Või olen sunnitud minema oma pahega igavikku
Vihkan oma käitumist, mõtlemist, tegutsemist ning
Seda, kui mitmeks killuks on purunenud minu hing
On teada tõsiasi, et olen rumal, nõrk ja ennasttäis
Ei suuda lahti öelda nendest mõtetest, mis on peas
Kas kuskil vedeleb veel elu elamise käsiraamat?
Mina oskan elada vaid igalt poolt leides draamat
Pole mõistust, pole jõudu, tahet - mitte midagi pole
On valu, on mustad toonid, on maa .....
Armuke
Üks varjatud pilk
Ja teeseldud reaalsus
Üks hiline suudlus
Ja kaotatud teadvus
Üks ühine kirg
Mida lihtsalt ei peata
Üks üksindushirm
Mida ette ei teata
Üks loobumispüüd
Ja kasutu tõrksus
Üks ahhetushüüd
Ja mõistuse nõrkus
Üks sõprusemärk
Veel üks janune suudlus
Seljast libisev särk
Nönda valelik truudus
Üks valgenev päev
Ja ühised lepped
Üks segadusmäng
Ja kaduvad hetked.
ÜKSINDUS
SIND OOTASIN KUID IKKA SA EI TULNUD
SU LUBADUSTEST TERVE SEIN ON EES
SA POLE ARMASTUSEST NAGU MISKIT KUULNUD
JA MINU TUNDED ON NÜÜD PÕRMU SEES
SU ESIMENE SUUDLUS HUULTEL PÕLEB
MA SEDA KIRGE TAHAN TUNDA TAAS
KUID TÕELISUS MU ÜMBER KURB JA KÕLE
MU UNISTUSTEST AINULT TUHK ON MAAS
VEEL VIIVUKS MINU MÕTETESSE JÄÄ!
SEST KOHTUMISTEKS AEGA MEIL EI ANTA
KAS TÕESTI SA MU ARMASTUST EI NÄE?
MIND JÄTSID ÜKSI SEISMA LOOTUSTETA RANDA
Viimane lend
Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin - nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult...
Käega vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambid hämaruses kustu said,
tuhvlitutid sahisemas öös,
kui tornikell kesklinnas tunde lööb.
Su teed veel ära annab uksekriiks,
hall vari... Ohe, mis teeb maisest priiks,
suur vaikus, kuhu mahub vihmasabin
ja üksinduseängi kartlik pabin.
Tean, et sind mu luigelaul ei aita.
Su tiibu koidukiired eal ei paita
ja minu järelhüüd on tühjusele kaja -
sul pole enam mind, ei ennast vaj .....
It was dark
One day i woke up,
it was cold and it was dark.
Where's sunshine?
Where are all the flowers?
What happened?
Im so weak,
where are all my powers?
I felt so sick,
i felt so bad.
I was so scared,
and everything got bad.
I finally found you,
but you were mad.
You told me that it's my fault,
you told that it was me
who made the world so dark...
Rannal
Päikest täis liivasel rannal,
mind embasid armsama käed.
Pead hoides ta tuksuval rinnal
ei loojuvat päikest ma näind.
Nüüd üksi vaatan ma randa,
kas tuttavat kuju ehk näen.
Tuul veeretab laineid seal randa
ning loojuvat päikest vaid näen.
Ma usun, et ükskord sa tuled
ja palud veel siiralt mu kätt.
Kuid, kas siis pole kustunud me tuled
ja sellest saab hüvastijätt.
Lembit Laur
See tühjus
Seda tühjust ei täida need mäed,
seda tühjust ei määratle orud.
Seda tühjust ei tervenda käed
ega tühiste laulude jorud.
Seda tühjust ei kosuta liuad,
seda tühjust ei paranda haud.
Seda tühjust ei kajasta põuad
ega hävita-kustuta taud.
See tühjus üksolemist täis
ja enamat sinna ei mahu.
Äraeksinu ongi vaid “näis” -
kuni üksindus loob ta rahu.
/Mari*Uri/
Mõtisklus.
Ilmuvad täies üksinduses, mälestuste tolmud,
neid unustustetolmu õhkõrnast kihist puhastan.
Mõtlen siis kõigele sellele, mis kunagi olnud,
mõne meenutuse peale ma endiselt punastan.
Unustama kipun kauneid aegu, halvaga asendan.
Mõne asja meenutamine on jällegi mõrkjalt magus.
Mõni südant valusalt riivab, sisemust masendab.
Kurbi sündmusi minu mälestustes piisavalt jagub.
Vead, halvad teod, end nende pärast siiani nuhtlen.
Ei saa olla nende üle uhke, ei saa neid ju unustada.
Hoolimata sellest, et mõnega neist ma veel suhtlen,
kes mu tegusi tundsid, siiski ei saa .....
Jalutan sul vastu
Jalutan sul vastu nagu makstud karmavõlg,
kunagisest hullust lennust alles tiivutu...
Kunagisest toetamisest valutundlik õlg,
puutepuhtail huultel ikka muie siivutu.
Jalutad mul vastu nagu valge maleruut -
võitmatu, kuid üksindusest tasakaalutu,
iseendast joobes - nagu viimsepäeva juut
tagaaetu, tõrjutu ja põlvil palutu.
Kohakuti jõudes ristub meie pilgumõõk,
süda kurku kerkib või siis kõhuõõnde vajub...
Ainsast hetkest piisab jälle, et saaks täis üks mõõt -
kuniks keha rahuneb, taas olevikku tajub.
Kaela kangeks sundides ei vaata seljataha...
Sina küüs .....