Sõnale uksindus leiti 156 luuletust
Tänu...
Sinu lähedust on tunda kaugelt,
naudin möödun'd hetke malbelt,
hoidsime me ümbert õrnalt,
justkui oleksid sa veel mu kõrval.
Tunnen huulte vastu tuuli,
suudleks hoopis sinu huuli...,
suudlustega ma kataks
kogu su ihu ja hinge,
suudlus, see mõjub
ja me kehadest kaob pinge.
Tahaks sama vastu anda,
tugevalt sind emmata,
andesta, et ma ei oska
nõnda hästi vastata.
Jah, mul oli hea... Su lähedus on hea...
Mul meeldib kui mind puudutad,
see mind hullult erutab.
Raske on see, sest tahaks veel ja veel...
Ühekordne mereromantika
Purjel, vahusel merel
lahku läksid me teed,
ütle palun kas
kohtume kunagi veel?
Su pilk, su naer ja huuled
kõik reaalne näis,
ma loodan, et mind kuuled,
ka seal, kus pole käin'd.
See on nüüd minevik
ja niimoodi jääb,
sest südames kardan,
et rohkem sind ei näe.
Igatsus silmis
Igatsus silmis, sind ma vaatan,
tunnen hinges, kas sa mind ootad?
Kehasoojus poeb tasapisi hinge,
parem sulen silmad sest mõtetes pinged.
Millal sa tuled ja hoiad mul käest,
ütle palun, millal sind näen?
Millal sa tuled ja kallistad mind,
seda nii väga ihkab mu hing.
Tahan olla sulle, nii kuis oskan
nii kaua on oodata,
ei tea kas jaksan...
Millal meil on ärgata hea,
millal, sellele vastust ei tea.
Millal, millal...nii see vist jääb...
Tunnete leek
Mu hing on tühi,
nii nukker see tunne,
neid torkavaid nooli
veel südames tunnen.
Kui sa minust ei hooli
ja vaid seisad mu teel,
siis tea, et sellest
muutub mu meel.
Kui igatsust tunneme,
siis andume tundele,
sellest loobuda ei saa,
sest see meeletult hea.
Nii tähtis on tunne,
et keegi teeks kalli,
raskem on see,
kui keegi ei hooli.
Kirglik mu tunnete leek,
loodan, et kogeme veel...
Enesehaletsus
Kohv tassis jahtunud
Illusioonid purunenud
Kössitan kui külmetav varblane
Püüan kokku koguda seda
Mis minust on järele jäänud
Küünal alusel kustunud
Plaat mänginud lõpuni
Mõtted tulge koju
Lootuse külvan uuesti kasvama
Aga vaevalt et tärkab ta taliharjal
Kui päikest nii harva näeb
Söed ahjus kustunud
Pisarad kuivanud
No kuidas ei saa nüüd enesest jagu
Kõrvus sosistavad
Ei saa ei taha ei suuda
Siia vist jäängi
Sõrmed külmunud
Mõtted külmunud
Suutmised külmunud
Kuni mu varigi põrandal kaob
Sest ükski valgusekübe
Ei igatse enam siiapoole .....
Tuuletallaja armuke
Olen tuuletallaja armuke
Huulil õitseb mul üksindusõis
Teetolmu rändur mu kullake
Harva tunda ta hellusi võin
Kui ta tuleb siis sajab mu üle
Roosirahet ja suudlustevihma
Ja ma lembun ta õrnuste süles
Homse tulekust mõelda ei tihka
Kui ta läheb siis jälle on aega
Ja mus küpsevad mõtete marjad
Pihl akna all kasvatab taela
Sügisnukrana lõõmavad tarjad
Varatalvises külmas ta leiab tee
Tuleb koju toob võõrast lõhna
On nii tuttav ja tundmatu mees
Suudleb minusse elumahala
Maren Toom 1984
Sügisehõng
Sügisehõng
Surmale määratud lehed
Tuules tantsivad puud
Maa puhas lõhn
Pilved kingivad aina vett
Hüvastijätukolmnurgad taevateil
Eestimaa sügis
Nukker ja rahulik
Päikese viimane naeratus
Külmetavatele puudele
Külmetavale maale
Sügisehõng
Igal aastal uudne ja erinev
See sügise sünd
Ja mu säravad suvepäevad
Ära lendavad üksteise järel
Lõunamaale
Sooja poole
Päikese paitust otsima
Üksi ja alasti
Seisan kui äsja toretsev vaher
Kõik mu kirevpunased lehed
Ära must lendavad
Sügisehõng
Ainult minuga jääb
Jagama homseid päevi
Maren Toom 1981
.....
September
Kui ahtamaks päevad jäävad
Pea leekima vahergi lööb
Tean kindlalt: on sügis tulnud
Ja ootamas ees hallaööd
Ei armasta mina tuuli
Ei koltunud lehekõdu
Kui jalutan üksi muulil
On tuju nii nukkermõru
Meri veeretab halle laineid
Ja tibutab külma vihma
Külm närtsitab õisi kauneid
Suvesoojust tagasi ihkan
Ehkki päikesekulda olen
Ma meelisse tallele pannud
Sügis ootamatuna tuleb
Toob tormiööd üksteise kannul
Astri sügavpunased toonid
Ei suuda mind lohutada
Kui sügis põõsastel troonib
Ning proovib mind kohutada
Maren Toom 2009
Sõnad voolavad must läbi
Sõnad voolavad must läbi
Minu peale raisatud
Ma ei tunne valehäbi
Hing on segi paisatud
Sõnad voolavad must läbi
Olen tundetu ja kalk
Aga sa ei näe must läbi
Pealt ma olen külm ja tark
Sõnad voolavad must läbi
Hing kuid rinnus kisendab
Meie vahel kõik on läbi
Kurbus näkku piserdab
Sügisõhtu nukker valu
Ära puutu ära jäta
Ära hooli ega peta
Ma ei nuta ma ei palu
Olen nüüdsest üksik hing
Maren Toom 2010
Elust !
Me elus võib olla palju värve ilusaid,
ning palju erinevaid ja uskumatuid tundeid.
Ning sõnu palju tundelisi ja väga mõjukaid,
ja palju erinevaid häid ja halbu tegusid.
Me elus võib olla viha ja armastust,
kuid samas on siin ka võitte ja kaotusi.
Me elus võib olla kurbust kui hoolitsust,
kuid samas on siin ka piinasi ja võitlusi.
Me elus võib olla palju koledat ja ilusat,
kuid samas on siin ka kaitset ja üksindust.
Me elus võib olla palju enesekindlust säravat,
Kuid samas on siin ka pettumust ja tundelisust.
Me elus võib olla palju radu ja valikuid,
kui .....
Torm
Mind ümbritseb vaikus, ei ühtegi häält
Maailm on hääbunud uttu
See on nii kõle, kustunud lootuse hääl,
Täis hääletut piina ja nuttu
Vaid mererannas, enne tormi
Kõik vaikib hetkeks ja siis...
Oled sa tuule oma
Nii tühi on hing
Nukrus on lendab tuulde
Torm lükkab ümber üksinduse seinad,
Ükskõiksuse tumedad talad
Ma luban end tunda jälle
Tormilindude lennust
Nopin oma unistused
Need, mida teised ei taha
Need, mille teised jätavad maha
Hallide kivide sekka
Kurvalt kaikuval rannal
Lõikheinas lebavana
Üksindus
Ma olen üksinda ja mõttlen sulle,
ja mõtted kurvad pähe tulevad nüüd mulle.
Sind nähes olen kaotanud ma pea,
kuid sina sest ju midagi ei tea.
Ma ihkan sind ja sinu palet,
ja nii mõndagi veel
nii head kui ka valet.
Sa oled leegitsev kui tuli,
ja tahaks hüüda
oo peatu kanis tuli.
Põleta mind jäägitumalt saa
ja võta enda hoole alla ka.
Uppudes
Ootamatut oodates tekib kibestumise tunne,
kõige selle asemel vajun sügavasse unne.
Hullus, puudutus, märatsus ning kaos.
Miks on kadunud kõik tunded neis vaos?
Ootamatut oodates hoian mõtteid haardes.
Kas eelnev elu on elatud naerdes?
Nüüdseks on sulgunud mõtete uksed,
ainus mis jäänud-nõrgad südame tuksed.
Sekundi järel sekund olen hääbumas igaveseks,
.....
Veel üksinda
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
e .....
Purunenud hing
Tühjus ja valu söövad südame seest,
raugenud on jõud, et võidelda su eest.
Huulil on naeratus, kuid hing vaikselt hääbub,
pole lootust enam jäänud, et kõik kord veel laabub.
Üksindus mind hellalt enda rüppe taas võtab,
kõik mälestused kaugele maha endast jätan.
Anna mulle andeks, et kord armastasin sind,
jäta endale mu süda ja purunenud hing!
Nukraimad jõulud
Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -
Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.
Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,
elu kibedaimaid pisaraid ma valasin.
Ei suuda uskuda, et jätsid mu üksindusse,
valu, mis mu südames, Sa ei tunne.
Taaskord jäin üksi vahtima kaugusse,
mu kuumad pisarad langesid lumme.
Tea, mulle kinkisid elu nukraimad jõulud,
süda valust jäi põlema ja hingel oli jahe.
Ma järele hüüda Sulle enam ei jõudnud,
kõik, mis meie vahel, oli olnud vale.
Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,
suudan alla endas k .....