Sõnale ulme leiti 106 luuletust (copied)
Sügis
Sügis hallis ilmadega,
vaatab nukralt silmadega
jalge ette maha,
üksindusest leiab end.
Vihmapilves piiskadega,
öiste jääkristallidega
jätab selja taha
surma, see on tema and.
Vahel sügises on naeru,
värvikirevust ja ilu,
surma märkad vaevu-vaevu,
kuni kätte jõudmas vilu
lumehelvestega rajal,
mis on katmas lehevärvi,
siiski tead, on seda vaja
meie eluringi järgi -
kevad, suvi, sügis, talv,
on ühel hea ja teisel halb...
Sügises näed - kauneid värve
lehepuudelt alla langeb,
sahistades tasa,
luues hetki ilusaid.
Rohulible kolletades,
hallaöödes .....
Minu kodus
Me elame taevasel pinnal.
Siin valgete pilvede all.
Kus päikese kiired veel hinnas.
Ja külmem on külmemast talv.
Mustad mõtted ei pähe meil mahu.
Ainult muld on must me maal.
Meie südames peitub vaid rahu.
Sellest aru ka minagi saan.
On olnud, mis oli see läinud.
Kuid parem on alles veel ees.
Veel on palju meil tallata jäänud.
Sellel lõpmata sinisel teel.
Hilinenud õnnesoovid
Hilinenud õnnesoovid!
Õnn hilines
ma jõudsin enne
teda lahkuda
ta nuuskis mind
kui jahikoer
ja jälje võttis üles
mu keha oli
jõudnud juba
pisut jahtuda
kui leidis ta mind
haiglauksel medõe
soojast sülest
Ref; Kõik hilinenud õnnesoovid
Ma kogun ühte patta
neid kupatan ja kaanetan
et ohutult neid matta
Olgu õnn teile kerge! ????
Hilinenud õnnesoovid on vist ühed julmemad soovid mida saab soovida.
Mis saab olla hullem kui hiljaks jäänud õnn? Õnn peaks ikka kulgema koos inimesega või olema sammukese eespool. Aga kui keegi jäi aut .....
Aprillikuu vembud
Aprillikuu nüüd viskab vempe
teeb igasugu tempe
Peidab päikest hoolega
pilve kukil joodeldab
Nalju täis on aprilli suu
ümber paisatud on kuu
Taevatähed vihmapiiskadeks on saanud
kuu taevas kõhnemaks on jäänud
Lilled lumehanges külmetavad
jäised külmanäpud õisi näpistavad
Hõlma alla puhub kõle tuul
ära pööranud on aprillikuu
Talv
Talv see kauneid mustreid koob,
küsimata luba,
jäine külm kristalle loob,
jahedaks saab tuba.
Päikest väga harva näha,
kui, siis suure külmaga,
isegi kui pluss on täna,
homme juba külmetab.
Lumi langeb helvestena,
soojas jäise vihmana,
kevadet veel pole näha,
leppima peab külmaga.
- Tarmo Selter -
2024
Must koer
Ära kalmistule pimedas mine
muidu näed asju, mis pole olemas
ja just ohtlikuks muutub olemine
kui kuuled midagi ulgumas;
leiad lähedaste haua
mis on lahti kaevatud
ning siia ei saa jääda kaua
kui on järgine liha üles leitud;
kohe asud jooksma peitu
selleks on kabel metsas
ja siis oleksid sa abitu
kui oleks lukus uks eesotsas;
siin on paks udu hallis
küüned hakkasid sissekäiku kraapima
kui sul on elu kallis
siis asu palvetama;
udu lõppeb, külm tuul on sees
hingeõhk selga külmetab
su taga seisja pole naine ega mees
ning ta su hinge haistab;
hommikul .....
Aastaajad
Kevadel lumi sulab
ja lill õitseb.
Muru läheb roheliseks
ja puud õitsevad kauniks.
Suvel ilm kuumem
ja rannavesi soojem.
Vihma harva kallab,
teinekord kasvõi kõrvetab.
Sügis on kirju värvitest,
soe vaikselt hääbumas.
Loomad rasvakihti koguvad,
meie aga soojasi riideid koome.
Talvel pakane külmetab,
karvalistel kinni on silmad.
Lumesõdasi peetakse
ja lumelosse ehitatakse.
Külmapiigad
Õue minnes mõtlen, miks
on tunda näpistust.
Kas ehk keegi kiusab vist,
on tunda külmetust.
Lume peal ei ole jälgi,
vaikus ümberringi,
kaela ümber tõmban salli,
peidan oma silmi.
Hoolimata kõigest nüüd
mind ikka näpistamas
külmapiigad vallatud
seal miinuskraadidega.
- Tarmo Selter -
2022
Nina ja soki sõprus
Sokk on armas - mõtleb nina
Kui ta jalas on siis mina
Tõmban sisse vabalt õhku
Siis kui peremees poeb põhku.
Aga mõni kord aeg-ajalt
Mil kõik varbad külmetavad
Nina vesistab ja nutab
Kopsudesse õhk ei rutta
Peremees siis öösel ärkab
Ninal jälle lootus tärkab
Et saab kohe sokki näha
Rõõmsalt sõpra tervitada
SHOPIN SPRING WALTZ kuulates
Su sõrmede all
klaveril klahvid loobunud on
nootidest paberil
linnuparvena mere ääres
nüüd tõusevad lendu
üleval õhus kokku saavad
päikese kuldseks vihmaks
lillel lahti läks üleni õis
nukust liblikas sündinud
kuivatab tiibu
mets hakkas lehtima
mina vist jäängi
päevade lõpuni püüdma
helide aukudes võrku üksnes
aja käes külmetavaid sõnu
külm on II
Kui leiad kunagi inimese, kes on sama hull või pöörane, kui sina
hoia temast kinni, jälita teda, jälgi teda
topelt hullus loob alati süsteemi pahvakuid
ja mõttemulle, mida enne pole loodud
Uut teed vabanemisele
Micheal Singer "Köidikuist vabanenud hing"
Samal ajal kui Pluuto teeb retrograade
Jah, Sul on õigus,
hommikul peale kohvitasse ma higistan oma fliisist hommikumantlis
sest siidist pole veel osta suutnud
Maailm muutub
Soojus on mu valuuta
Külmetaval kunstnikul on alati külm
Aga on mõned hetked, mis toovad soojuse tagasi Koju
siis naudid neid, .....
Ly-le tänus, hilinenult
Sa lähed kindlasti
mööda seda hommikust tänavat
suur kohmakas maja vari põiki teel
aga peale astuda on imelik
inimesi pole päike on külm
ja valus liiga raske
lillede varjudest tohib üle astuda
aga selle maja varjust ei saa
hommikune udu jookseb
põõsaste vahel on värinateni külm
lavendlid aias on mustad ja külmetanud
nende jaoks pole sügisel enam lõhna
Sa lähed kindlasti
mööda seda hommikust tänavat
üks pool päikses teine varjus
oled sa näinud kuidas tuul
tantsib uduga kergelt väga kergelt
tol hommikul käisid Sina
päikese pool mina varj .....
Vihm ja Tuli
Kui igatsus oleks vihm,
siis upuksin vetevoogudes
upuks kuni enam ei tea kus taevas või maa
Kui valu oleks tuli,
siis põleksin tulekeeristes
põleks kuni pöörlev tuhk alles vaid
On võõras selline igatsus või valu
Ei ole uppunud vetevoogudes
Tuhaks pole varem põlenud ma
Olin kui jää,
jää mis külmetas mu südant
kuis hävitas kõik mu ümber
Tulekeeristes sulanud on jää
vihmaga ühte on liitunud see
kadunud vetevoogudesse
Kuid ei lõpe vihm ei tuli
mis sest et sulanud on jää
igavesti kestab .....
talv maal
lehtede ja õite asemel
kõikjal lumi valge
talve tardumus ja kargus
silmapiirini otsatu vaikus
külalisteks igavus mõni
külmetushaigus
aias oksi näriv kits
jänes ehmub mind nähes
küll meelgi harjuma hakkab
et valgust on päevas aina vähem
salli paned kaela mütsi pähe
hääl on kähe kui hommikul
teele lähed
mu katkistes tanksaabastes
paigatud dressipükstega
poisiiga jälle saab haiget
kui ma kotitäie armsama
kleite ja pluuse moest
läinud jakke käekotte
mantleid sokke pükse rätte
laon kärule konteinerisse
viimiseks
mu eesvanemad kõigis kalmeis
andke mulle andeks
et seda tehes häbist
ei värvunud palged
ei meenunud te lapsepõlve
jalgu külmetavad talved