Sõnale ulme leiti 104 luuletust (pop)
Hilinenud õnnesoovid
Hilinenud õnnesoovid!
Õnn hilines
ma jõudsin enne
teda lahkuda
ta nuuskis mind
kui jahikoer
ja jälje võttis üles
mu keha oli
jõudnud juba
pisut jahtuda
kui leidis ta mind
haiglauksel medõe
soojast sülest
Ref; Kõik hilinenud õnnesoovid
Ma kogun ühte patta
neid kupatan ja kaanetan
et ohutult neid matta
Olgu õnn teile kerge! ????
Hilinenud õnnesoovid on vist ühed julmemad soovid mida saab soovida.
Mis saab olla hullem kui hiljaks jäänud õnn? Õnn peaks ikka kulgema koos inimesega või olema sammukese eespool. Aga kui keegi jäi aut .....
Mõeldes Eestist
Luuletus on see, mis hoiab minu meelt,
terasena, avatuna, rikastab ka keelt.
Vahet pole, kus ma olen, rändan eluteel,
luuletus, see väljendab, mis toimub minu sees.
Kaugel, kaugel, on Eestimaa, nii kallis,
varakult, noored, kirjutavad seal.
Mäletan, et kunstnik, argipäevas, hallis,
maalis me linna, tänava peal.
Siin ma nüüd olen, palav on siin öö,
sõber täna mainis, külmetab tal tee.
Kuigi olen kaugel, on kindel see,
et mõtteis pole jäänud ma üldse eemale.
Viljo Soon
külm on II
Kui leiad kunagi inimese, kes on sama hull või pöörane, kui sina
hoia temast kinni, jälita teda, jälgi teda
topelt hullus loob alati süsteemi pahvakuid
ja mõttemulle, mida enne pole loodud
Uut teed vabanemisele
Micheal Singer "Köidikuist vabanenud hing"
Samal ajal kui Pluuto teeb retrograade
Jah, Sul on õigus,
hommikul peale kohvitasse ma higistan oma fliisist hommikumantlis
sest siidist pole veel osta suutnud
Maailm muutub
Soojus on mu valuuta
Külmetaval kunstnikul on alati külm
Aga on mõned hetked, mis toovad soojuse tagasi Koju
siis naudid neid, .....
Vaikus põimub mu ümber
Veel viimaseid päevi on suvi
Kuid hing juba külmetab, väriseb
Igatseb
Suvekurbus ja Lana Del Rey
Täidab mu nälgivat südant
Päevad ja kuud minust voolavad üle
Aja ränd läbi minu
Sulen silmad, pea sinu süles
Kuid kõik liigub kaduviku poole.
Hoia mind, lihtsalt
Ma ei taha veel lõppu sellele muinasloole…
Unenägu
Hommikul meenutasin oma unenägu,
seda ilusat ja ulmelist lugu:
kus tiiger läbi sinise tule hüppas
ja Päike maakera lükkas,
kus tank oli kõrgemal kui tornitipp
ja mulla all lumes lehvis lipp,
kus tuul puhus sisse kõrvust
ja sosistas ülekuumenenud ajule õrnust,
kus ainult üks huul tegi musi, päriselt,
ja ekskavaator mängis, et külmast väriseb,
kus jää-äärelt algas suvi
ja armastus tundis ilust huvi.
Siis aknast välja vaatasin kui tõusin voodist,
väljas kõik oli täpselt mu unenäo moodi.
-Alice
langev ingel
on külmund ära
pehme sulepadi
mis kasu uduvillast
kui on
teise seljast
pool pirukast
ei toida iginäljast
nii kokku voldituna
lipik saab
a-neljast
lööb piku päid
kuldpuuri võrguraam
oh kes küll paneks
pliidil
tule alla
seep kahaneb
ja elupäevamull
kust sarvega lööd
ükskord
ukse valla
Sanya
Sügisehõng
Sügisehõng
Surmale määratud lehed
Tuules tantsivad puud
Maa puhas lõhn
Pilved kingivad aina vett
Hüvastijätukolmnurgad taevateil
Eestimaa sügis
Nukker ja rahulik
Päikese viimane naeratus
Külmetavatele puudele
Külmetavale maale
Sügisehõng
Igal aastal uudne ja erinev
See sügise sünd
Ja mu säravad suvepäevad
Ära lendavad üksteise järel
Lõunamaale
Sooja poole
Päikese paitust otsima
Üksi ja alasti
Seisan kui äsja toretsev vaher
Kõik mu kirevpunased lehed
Ära must lendavad
Sügisehõng
Ainult minuga jääb
Jagama homseid päevi
Maren Toom 1981
.....
Linnatuled
Suurte linnade kollased
tuled
libisemas hääletus öös
kraabivad igatsust suuremaks
kui leian südames ja töös,
millegi kauge
ulmelise
järele õhkama sunnib,
igatsen, palvetan, loodan
ehk möödub hetk
ja imeke sünnib.
Hommik on kauge
ja öötäis lootust on ees
kollased linnatuled paraku
ei süüta muud peale
varjusurmade mu sees.
Igavesti satub teele
üleliigne,
vaikus kajab seal,
kus õiguslikult
peaks puhkama põlvedel
kaunis pea....
Jah..ma peaksin olema kusagil seal...
mõõtmatus kauguses
üle hiirhallide merede
karjusaarte
tundrate
mu süda kisenda .....
Sa ei tundnudki mind
Sa küll tead mu silmavärvi
kuid sa ei mõista miks läksin närvi
sa väljas hoidsid mu külmetavaid käsi
kuid sinuga miks iial ma ei väsi
sa oled kordi käinud minu kodus
kuid sa ei tea mis minu jaoks on õdus
ja kuigi sa ehk kuulasid mu juttu
ei saanud aru et kiindusin nii ruttu
sul tuttav on mu iga väikseim naeratus
kuid mida teen kui olen murest vaevatud
sa leidsid üles mitmed minu vead
kuid kas sa tead kui palju on veel head
sa tahtsid kindel olla tunnetes
kuid sa ei tunne valu minu sees
sa sädet lootsid näha silmades
ja nii ei märganud et minus põles leek...
.....
Ema
Ema, miks mu karjeid sa ei kuule,
või kuulda sa ei taha?
Miks lased tänusõnad tuulde,
mind jätad seljataha?
Nii külmalt ütled ''Tere''
ja külmemalt ''Head aega''.
Kas me polegi siis pere,
või mina raiskan aega?
Ma palju pole palunud,
vaid hellust, mõistmist, hoolt.
Ka armu olen anunud,
sa vaid näitad kurja poolt.
Kas üldse korda lähevad,
sul minu tunded, soovid?
Või väärin tõesti vähem ma,
et kuulda sõna ''hoolin''?
Ma suureks olen saanud
ilma ema õlata,
kodust kaugeks olen jäänud,
üksi hakkand' elama.
Südames ma loodan veel,
et mõistad .....
õhulossid
Jutu mõtet moonutades sõna toetub tühermaale
Vundamenti valamata kerkib läbipaistev maja
Olematu olemine kõnnib üle vikerkaare
Joonistuvad õhulossid- nõiaringsed ulmerajad.
Kus on tõde, kus on aimdus, kus on kuldne õige kese?
Elus õiglus tühjalt sõnalt vihmas õhulossid peseb
Nõiaringe jalutavad vaid shamaanid- õiget sihti
Valem lahutades-liites selgub peale puhast pihti
Vangerdused sõnasõjas kaotab õhulossi-keigar
Pole kuningriiki, mida võimalik ei ole leida
Võime keset lepavõsa teha maja kuldtsemendist
aga aeg ja ilu, kestus...
algab siiski vundamendist. .....
Olnu helgem vari ...
Lähen valguses ja vari saadab mind,
hämaruse aeg vaid päästab - sind.
Minevik , meenutamas ulme - sarju,
eredana pikalt , kannad tema varju.
Mure-uus , vanad unustusse jäävad,
sinna mõned sekka , rõõmu päevad.
Mälu loodud meil , kustutama paha,
jätab olnust pildi , helgemana maha.
Taas saabub sügis.
Vaatan välja,välja näen ma vihma,
sügis on meil saabuma-as.
Puude lehed on hakanud langema,
päikese soojad kiired taandumas.
Veekogud muutuvad külmemaks,
sinna ujuma enam ei lä-e.
Pikse nooled,taeva valgemaks,
öös enam soojust ei näe.
Linnud kaugele ära lendavad,
porisemaks kõik meil läeb.
Turistid ära kepslevad,
meil saabub pikk rahulik aeg.
Marko Vaima
Kuu
Paiste valgus
Külmetab hinge
Köige algus
Viinud körgustesse pinge
Algab sost elu
Kui ka surm
Oh seda melu
Mis pimeduse hurm
So paistes
Ergastub libahunt
So kaitses
See Vana-Tont
Kandes inimnahka...
Projeksioon mis kole
Oh... Vere ihka
Hirm mis tore
Viirastub vari
Koletuslik see
Sarviliste kari
Sinna leidnud ons tee
Sinavas valguses
Summutab meeli
Pimeduse hölmuses
Kölamas nöiakeeli
Raagustunud puud
Laulavad kooris
Ragisevad luud
Mustavas udulooris
Taas naeratab to
Irvega röugeil löustal
Ilmutuslik koljuluu
Tumeneva lootuse taustal!
Mälestuste allikas
Istun mornilt mõtete metsas, mälestuste allika äärel,
näen sinikaid ja vere plekke, enda tuimaks jäänud jala säärel.
Mu katkised jalad, mind enam siit ära ei kanna,
mulle mitte miski enam paranemise lootust ei anna.
Inimene, kelle pärast jooksen verd, ta on mureta,
kuid mina vindun ja olen mure sääskede pureda.
Kuu peegeldab ta nägu, sillerdab temast allika pind,
puruks rusutud kurbusest on mu rauge rind.
Vileda tuule keerutav hingus,
ta nime mu kõrva vingus.
Kunagi ammu, ta ilusad pruunid silmad,
muutsid ilusaks mu kõige tormisemad ilmad.
Kunagi ammu, .....