Sõnale umin leiti 470 luuletust
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Teisend*
kui Adam Levine* laulis telefonist,
mida müntidega täita
siis ma nägin korduvalt ja kordvualt unes
kuidas valin numbrit ja helistan kellelegi
keda ma igapäev ei näe
lahkuminek rebis mind tükkideks
nagu paberihunt teeb seda paberiga
kõigist nendest mõtetest,
mis viisid aina tumedama jõe rüppe
leidsin kirjandusest toe
aina süngemad ja süngemad teosed
et ka iseneese hing purgatooriumis puhastuks
ma ei leppinud sellega kunagi
nii nagu kinnipeetu
oli minus mingi loll lohutus, mingi teadmine
see pole kõik,
kuigi tollal tundus ka rõdult alla hüppamine
hea ideena
.....
Öö Minus
Öö soovib olla minuga
Olla minus
Olla ise
Ei suuda silmi sulgeda
Karges unenäo vilus
Kostab vaikne kutsumine
Kes mind hüüab
Nii tuttavas keeles
Suigutada püüab
Öö kustutab meelelt
Tänan sind võõras
Et olid mu juures
Su aeg on möödas
Ei enam sind kuule
29.01.2024
Esmakohtumine
Habras ja samas nii elujõuline
vastsündinud veresugulase tekki mähitud koguke,
esmakohtumisel kui kätele pandi,
silmad vaatamas otse mu südamesse
uskumatult läbinägelikult ja kõiketeadvalt.
Enne kui elu oma arenguetappidega vahele tuleb
ja inimeseks olemise töö tuleb väärikalt ära teha,
tuletab ta oma pilguga mulle meelde,
et me kõik teame sündides elu saladust
mille elades unustame,
ja mille üles leidmine jääbki elutööks.
Värske Õhk
Ahvatlev ja meelitav
Miski sedavõrd kosutav
Mind tasakesti tervitab
Salamahti kohutab
Andeks et teid tülitan
Mu kallis aardelaegas
Vaikselt välja lülitan
Kõik mis hingel kogunend vaevaks
Värsket õhku veidi
Ihaldaksin hetkel
Vahest almus saadab teidki
Igavesel retkel
9.03.2024
Tulnukas 2
Tuli valgus taevas
üks võõras liik kosmuselaevas
pljana seisis sauna ees
oranži vestiga mees;
ei tunne Valdist kohe ära
omavahel puudu on sära
käiakse teiste vitupeadega saunas
endine oss omadega paunas;
naine kingituseks sai suu valgeks
mehisem mees tuli marjaks
kes varjutas oma sõpra
abipolitseinikust vaese tõpra;
ja nearderdhaalaste kultus
puhtalt irooniast sõltus
Rait on arst ja abikaasa
ei jää vaktsiinist tasa;
Jarmo peidab end maa all
toas ümbritseb fooliumist vall
tõe rääkis, mis Eestis toimub
ja aeglaselt Tulnukas aimub;
ja isegi Päts
ja .....
järve ääres
kaldal lumest räsitud
roog meelel korraga
meenub jääst vabaks
saanud on järvel lained
vastu paadi külge nende
loksumine pärast talve
nende uuesti sünni ime
tuhandeid aastaid
järv peegeldanud on pilvi
kaldapuid täiskuud
loojangupuna oma ees
näinud kedagi vaatamas
seda kaua vees
Ma olen siinsamas,
sinu südames.
Päeval valgustan
su rada,
öösel sulle kaissu
poen tasa.
Sule silmad ja sa näed,
ma olen siin,
sinu südames.
Miski ei peatu,
ära poe veel peitu
pea püsti
ja ära heitu, sest
ma olen siinsamas
sinu südames.
See siin on vaid algus,
iga tunneli lõpus on valgus
me kohtume seal
ning siis ei lahku me eal.
oma kallile vanaemale
selles aprillis on tavapärasest rohkem lund
kadunud aeglaselt kevade algusesse Sinu jäljed
mu maailmaaken väike - ka Tema ihu soojusest külm
südames huikab vastus vaikne - ebaõiglane on Surm...
päikesetiivad saadavad nägema sama armast und
ulatad tähtede tagant teemantsärava pehme käe
igatsus puudutuse ja häälekaja järgi
on enamat kui lihtsalt olukordade sund
vahemaa määramatu teineteist reaalsuses ei näe.
kurbuselilled muutuvad taas verevärvi
neisse punutud alatiseks levima mälestustelõhn
ütle millal tuleb viimaks aeg
kui astun Sulle läbi pilvetreppide S .....
Kevad
Linnud laulavad,
päike paistab,
sinilill mullast on sirgunud,
märtsikell ammu suureks on virgunud.
Ma istun terrassil,
imetlen kassi,
musta kassi kes peesitab,
putukaid enda juurde meelitab.
Vankris magab beebi,
kuulab kraavivee vulinat,
mis saaks parem olla veelgi,
kui äkitselt kuulda suminat,
kevade vaikset
kuminat.
Tagant rääkija
Olen kiisuga ta toas
mõtlen, et katsun teda taas
istun voodi peal
ja tema vaade mujal seal;
seistes telefonitsi räägib
tähelepanu räigelt nöögib
mõtlen talle ligineda
pole midagi häbeneda;
mil ta toru otsas
mu käsi vastu kanni laksas
talle ja näo sisse toppisin
prakku, mida ninaga väristasin;
mõmisesin "KAJA!" ning
sai täis tüdruku hing
et mis ma talle ütlesin
lihtsalt selja taga esinesin;
olen tal tagant rääkija
otseses mõttes häkkija
tüdrukute jutu vahel
mil tõsine teema neil kahel
lagendik kulus
nagu ema last
heldinult vaatad
kuidas lagendik
kulus vasikana päikest
joob uus rohi saaks
kasvada nii ülase
õitsemise lähemale
päevadesse toob
pärast halli talve mis hetki
heledaks jõe ääres
valgete toomingate
all loob
*
täna on luuletuse
kirjutamiseks halva
karmaga päev
sõna kinni võtta ei
taha kuidagi käest
mis siis okstel aias
õite pungade paisumine
akna all suu pärani
igal lumelillel
vähe oli neid kes öelda seda
valjult julgesid keisrinna õukonnas
ütlen ma endale 1200 aastat hiljem
„Padjamärkmeid“ õhtuti
.....
SÕIT
Armastuse kiirteel
vilkalt möödub aeg
kuni põleb leek veel
õitseb rahuaed
Elukella tiksumine
kõrvu kostub tasa
südamega vaatamine
teelt ei astu maha
Ootamatu leinakisa
liivakell on tühi
lilleaias palud lisa
pisarsilmi küsid
Säravalge nimbus
nüüd vist ongi kõik
lõpuohke hingus
algab viimne sõit
Tähtis... sina... tee
Öeldakse
tähtis pole sihtkoht
tähtis on tee
Teest veel tähtsamad
on löökaugud
siis võib olla kevade
Siis võib
võibolla maurata
võib võibolla tükke teha
võib sind unedes kimbutada
Võin kõike mis keelel
mis meelel
mis seintele soditud
Võin sind- võin ennast
südame kujulise ukseavaga
üksikkambrisse lukustada
naljaviluks
Võin auke vältides
joobnuna vingerdada
võin valehäbi tundmata
neisse kukkuda
Sisse kukkudes vaid muiatakse
tähendusrikkalt kaasatundvalt
et ju see oli vältimatu
paratamatu
Tean kuhu lähen
aga pean meeles ka tähtsa .....
Üleliigne mädanemine
Mul selline tunne
et vanaduspõlve ma ei näe
sest on tehtud selline vanne
et penskarilt võetud abikäe;
selleks olla prii maksudest
mis ei kaasne kõige muuga
see aasta vaesusest
on söögivahekord poole suuga;
kui keskmiselt 11 € kuus
edaspidi kokku +130 aastas
tunnen valu igas luus
sotsminister otsuse pigistas;
"Pensioni tulumaksuvabastus
käib riigile üle jõu"... on öeldud
riik ei tea, mis on selle kohustus
pigem varem saab mulda pandud;
see on üleliigne mädanemine
et isegi hallipäiselt sa ori edasi
oravad, sotsid, 200 käitumine
ajab meid kõiki perse s .....