Sõnale unen leiti 247 luuletust
Une-eelne
Hilise õhtutunni
Õrnad härmalõngad
Usinalt koovad
Hahkjat hämaruskangast
Ämblikuvõrkude nõtkuses
Heliseb läheneva öö
Sammudekõla
Aina lähemale ja lähemale
Hõljuvad pimeduse saadikud
Sõnatult lahkuvad
Argsel tantsusammul
Üksikud hilised valgusejoad
Oma igivana mängu
Hääletud varjud mängivad
Sajanditepikkune hõng
Ääretusse laotusevaipa
Tikib tähtedemustrit
Salapärane naeratus suul
Kauge lähedane kuu
Öökroon
Tuuleiil unenägusid laiali kannab
Suiguvad unne
Maarjahein timut ja kurekell
Sõnatu udu embusse haarab
Magava jõe ja ta kõrkjad
Öö .....
Päevad ei ole vennad
Päev on nagu mu täpiline kruus
Mis õhtuks saab pilgeni täis
Sõnade udunestet
Öösel siis unenägudes
Põhjani tilgatumaks
Ta piiskhaaval joon
Ja hommiku sündides
Leian ta tühjana eest
Ootamas rammuleent
Vahel sõõrub kruusi
Kibekirbet kadakakalja
Vahel mesimagusat nektarit
Aga enamasti täitub ta
Argisest kraaniveest
Päevad ei ole vennad
Maren Toom 1981
Enesehaletsus
Kohv tassis jahtunud
Illusioonid purunenud
Kössitan kui külmetav varblane
Püüan kokku koguda seda
Mis minust on järele jäänud
Küünal alusel kustunud
Plaat mänginud lõpuni
Mõtted tulge koju
Lootuse külvan uuesti kasvama
Aga vaevalt et tärkab ta taliharjal
Kui päikest nii harva näeb
Söed ahjus kustunud
Pisarad kuivanud
No kuidas ei saa nüüd enesest jagu
Kõrvus sosistavad
Ei saa ei taha ei suuda
Siia vist jäängi
Sõrmed külmunud
Mõtted külmunud
Suutmised külmunud
Kuni mu varigi põrandal kaob
Sest ükski valgusekübe
Ei igatse enam siiapoole .....
Muinas jutuline armastus!
1) Algas kord üks ilus armastus,
Mis oli justkui kaunis muinasjutus.
Sel ajal olid suured ja ilusad tunded,
Mis olid sama siirad valguse kiired.
ref: See armastus läks läbi tormi ja rõõmude,
see sügav tunne võitis kõik raskused.
See suur armastus läks läbi erinevate radade,
see sügav tunne võitis kõik vaevused.
3) See armastus oli ilus ja hea,
mis nüüd unistustes püsib.
See munasjutuline armastus lõppes pea.
mis nüüd mere peegeleduses püsib.
4) See armastus oli täis hoolitsust,
ning keerukaid keerd käike ja kuristikke.
Kuid see samune kiindumus näitas .....
Tunded!
1)Armastus annab elus jõudu,
hoolitsus annab elule oma võlu.
Tunded annavad elule imelise sära,
sõprus viib kõik kurva ära.
2) Lootused annavad elus oma tee,
unistused annavad elus oma raja.
Unenäod sillutavad ja viivad tee,
just sinna kuhu on minna vaja.
3) Elus jätta tuleb valu ja vale,
tuleb jätta viha ja piinad.
Elus tuleb jätta õelad sõnad,
tuleb jätta valu ja vale.
4) Ainult nii leiame tee tunnete teele,
ning saame elus edasi minna.
Ainult nii leiame tee armastuse teele,
ning saame leida elus õige raja.
5) Ainult armastus annab elus jõudu,
ainult .....
VAID SULLE!
1) Sa tulid kui soe tuul,
kaasa tõid kõik ilusa.
Sa läksid kui külm tuul,
kaasa võtsid kõik ilusa.
2) Kuid tea,et südames
sa oled mul siiani.
Tunded on siiani hinges,
unenäos oled sa siiani.
3) Need ilusad säravad mälestused,
päevi vaid helgemaks teevad.
Need tundelised ja kaunid unistused,
kaunid meloodiad õhtuid soojemakas teevad.
4) Miks pidid mu juurest minema,
ning alles jätma vaid mälestused.
Miks jätsid sa kõik ilusa,
ning ei võidelnud armastuse nimel sa.
5) Vaid sinu ilusad sõnad,
vaid sinu ilus hääle kõla.
Vaid meie koos loetud luule r .....
Nii
Öö sametkangas õlgadel mul lasub
Kuu kulda pillas juustele
Täna olen kurbuse kuninganna
Valusate mõtete vardjatar
Kuu näib olevat nukker koos minuga
Ta pale kalbena valgustab kuuskede latvu
Vaid tema näib teadvat mu tumedaid mõtteid
Valu valgub minusse ja
Liighatab hämaruse saabudes
Ta, ööloom, on päeval peidus
Argiste mõtete varjus
Pimeduse käed pigistavad südant
Sõnad on ammu surnud
Hiline tund on hinges
Mälestused ei lase minna
Lootusetus kisub seestpoolt krampi
Imeb viimsegi soojuse
Meie jaoks ei jätku enam dimensioone
Lämbun hääletult
Tagasi vaa .....
Dootem elajas
Rooman tühermaal
kraavis
körvu metsaga
ma vaevalislt; valutult
kraabib
tuimus külge...
majavaremetel
puudub vundament
jalgel
pole jaksu joosta
metsateele
enne mulku
kohtasin HIRVE
tammepuul
pole oksi mind toetamas
surun rusika
hulukile
löuapärade vahele
pole pole enam jöudu....
järada
kämmalde mugulaid
vöidan
koha mulgul
kiviaia taga... HIRVEN .....
Ühel hetkel ma tunnen jälle!
Kaugus- on masendav ja alati olemas.
Teadmatus- vihkamise alus.
Väärtusetus- tundmiseks iga sekund.
Unustamatus- möödumatu minevik.
Pettumus- tonnine raskus me hingel.
Valu- täitmas me südant ja mõistust.
Kurbus- kõige eelneva põhjus.
Tühjus- kui me vahel ei tunne.
Igatsus- konkureerib pettumusega.
Mõttetus- algava päeva mõte.
Armastus- täitmaks meeletut tühjust.
Emotsioonitus- algava depreka tunnus.
Mõõtmatus- kellegile ei anta ju rohkem.
Pimedus- tuleviku ootus.
Soojus- jäine sulatus.
Hingetus- kildudeks purunenud maailm.
Armastamatus- kui ma tunnen jälle! .....
Veel üksinda
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
e .....
On ju neid...
Lasen solvangud ma kõrvust mööda,
olen juba nendega harjunud....
On ju neid,kes su väärtusi ei hinda,
vaid oma egosse üleni pugenud...
Maha raputan mõnitused turjalt,
mis päevadega sinna kogunenud...
On ju neid,kes teiste vastu halvad,
vaid oma õelusesse silmini surutud...
Lükkan eemale kadeduse nooled,
mida nädalaid mu meeltesse loobitud....
On ju neid,kellel alati vähe,
vaid oma ahnusesse täiesti kiindunud...
Tõrjun kaugemale ülbusi täis mõtteid,
mida mitmeid kuid külge poogitud...
On ju neid,kellel puuduvad tunded,
vaid oma piiratud mõistuseni laskun .....
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis LTaevas kõliseb rohekaid tähti…
Taevas kõliseb rohekaid tähti,
külmast aias tarduvad puud.
Paistab tohutult vana ja tähtis
aknakardinais kohmitsev kuu.
Toas on unenäod, hämarus vaikne,
talvesüdame sinine öö.
Varjab rahutust hõlma all vaikus,
süda palavalt, palavalt lööb.
Põski õrnalt mul tähekiir silub,
Temast hinge viib helisev tee.
Täna tunnen, kuis valutab ilu-
hell ja imelik tunne on see.
Purunenud hing
Tühjus ja valu söövad südame seest,
raugenud on jõud, et võidelda su eest.
Huulil on naeratus, kuid hing vaikselt hääbub,
pole lootust enam jäänud, et kõik kord veel laabub.
Üksindus mind hellalt enda rüppe taas võtab,
kõik mälestused kaugele maha endast jätan.
Anna mulle andeks, et kord armastasin sind,
jäta endale mu süda ja purunenud hing!
Haldjalikult lapsik
Näha kauneid,
punavaid põski.
Imelise naeratuse
läbi udutava loori.
Purunenud mustad,
müürid silme ees.
Halvad patud,
mis põrgulikult keelatud.
Üle siniste silmade,
leekiv tuli sätendav,
madaldab kaunimagi,
rohelise heinakõrre.
Valge kahvatu piha,
mis nii lumi valge.
Paljastab iga detaili,
sel sametisel ööl.
Lumekad juuksed,
lendlevad läbi tuule.
Päike soojendab lume,
andes pruunika jume.
Madal hääletoon,
nii kaunilt õrn.
Tasa vaikselt püüdes,
mõnuleda pilve pehmuses.
Lind nii magusalt,
laulab läbi taeva sina.
Vaikses metsasalus,
lendl .....
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....
Jääme kokku
Langetab lehti üks närbunud roosiõis
Luuletan elu, et tuju vaid tõuseks sul
Miks sa ei näe..?
Vasaraks valatud kullatud südamed
Tules on hävinud purunend unelmad
Luba, ma jään
Jäätunud liustikul lahknevad eluteed
Kukud, siis tõused, ja jälle kaod jäljetult
Sõnagi jätmata
Põimunud üheks taas seisame silmitsi
Rootsud on keerdunud, lehed kui ristitud
On’s meil nii hea?
Sõrmusi sulatan kitkutud väätidest
Hävivad värvid ja mured kõik tolmudeks
Maailmast sest lahkume
Lase mul jääda su kõrvale; tasa
Hoian ma sind, su pead minu tiivad
Kui vee al .....
Mäletan..
Mäletan, kui käsikäes käisime,
soojal ja vaiksel kuuvalgel ööl,
öiste häältega, öise jõe ääres.
Justkui õnnelikena näisime,
sel imelisel kuuvalgel ööl,
süda tagus mul saapasääres.
Tahtsin, nii väga tahtsin öelda,
miks taob nii kiiresti mu süda,
Miks vaatan ma niiviisi sind.
Aga sa ei tahtnud meist mõelda,
sa mul seda öelda ei luba,
mida tunneb su vastu mu hing.
Ma siiski, vaikselt ütlesin sul,
su vastu tunnen suurt armastust,
tugevamat, kui teada sa võid.
Sa ütlesid, et olen puhta hull,
jooksid koju ja ei avanud ust,
sellega mu .....
labürint
oskaks lugeda pilkudest mõtteid
suudaks püsida eksimatult teel
oleks päevad kõik päikeseliselt selged
poleks kurbust mis muserdaks meelt
ja siis sa tuled ja ütled
et unenäos võib olla see nii
sest elus on palju neid hetkeid
mis nii mõnegi masendusse viib
kas tõesti on unistustel piirid
mis lõhuvad meid ennast seest
ja uuristavad me teadvuses käike
mis labürindina meid kuhugi ei vii.