Sõnale unenägu leiti 88 luuletust
Unenägu
täna öösel unes väisasin üht kauget linna…
see oli koht kuhu tahaks tagasi veel minna..
linnamüürid , kirikud, keskaegsed majad…
ja kõik on seal ju tasuta…. võta palju vajad…..
kus elanikud..neiud, sinisilmsed, malbed…
mul naeratasid kelmikalt…neil õhetasid palged…
kõndimiseks kasutati seal vaid tantsusammu……
minul kõik läks segi…pole tantsind juba ammu…
sel hetkel katkes kõik ja ärkvel olin juba…
No pole antud mulle lõbustusteks luba…
vaid meenutusi helgeid…. peast käib läbi rodu…
kas linnast sellisest võiks saada mulle ko .....
Unenägu 2
Eile õhtul hiljaaegu uinuma kui jäin…
Nägin jälle unes…rada võõrast mööda käin..
Oli tegelasi seal ….neid köitis ainult kasu….
Tegid kõike enda jaoks, et sellest saada tasu…
Hiired rotid hiilisid vaid juustu keldri manu…
Joodik poe ees ringi tuias …teda piinas janu…..
Rebane käis küla serval…tema piidles kanu….
Mina vaatama jäin naisi kelle pähe sobiks tanu….
No kõndis neid seal erinevaid…noori kui ka vanu….
Meist kavalpeadest igaüks vaid kasu pidas silmas…
Nõnda juba loodud ammust aega on siin ilmas…
Kui miskit head ja paremat .....
Volbriöö unenägu
On taevakumm täis pikitud taas nõidu
kel luuad talvetolmust puhtaks aetud
silm aplalt sihib kusagil ehk leidub
mees nälpsata kel süda õhtuks praetud
Ju paistab kaugelt üle õhtusina
me saatuse me tuleriida leegid
kui hetkel õue pistad oma nina
sind luua selga kohe haarab keegi
Ma hämaruses hiilin- siunan oidu
ei olnud minna varem- vist jäin hiljaks
Ah märkasid paar Mustvee linna neidu
ma juba lennus hooletuse viljaks
Mind viiakse- ma nõiatantsu ringis
mu ümber lugematul hulgal voorib
kadedaid kes ilma- kuid ei kingi
mind kellelegi minu nõiamoorid
See pà .....
Eesti bobisõitja unenägu
Siit ma tulen, hoitke eest
minu bobikelgu teelt.
Oma võimeid kõrgelt hindan,
olümpiarekordi ületan kindlalt.
Selle võimsa alaga
tegelenud sala ma
olen juba väiksest saati,
kui mind Mullakale veeti.
Nina püsti lähen nüüd,
käes on kuld, mis elu püüd.
Eestile ma võidu toon,
oma fänniklubi loon.
Kuuse Lempsil suu jääb lahti:
"Eesti peab bobisõidus kullajahti!
Pole seda enne juhtund,
katsetused kõik on luhtund."
halb unenägu
siblivalt ülespoole sabisev lehepuru
mass suitsetatud liha läbi kõndimas
viilutatud maitsestatult kõrbenud tükk
vardad torgatud pimesi õnnelikku kohta
raisakotkad seda ei söö, vaatamiseks
näksida julgeksid, proovida ju võib
igaveses unes, kus pole segavaid tonte
tulevad kutsumata külalisena ellu
hautavad viimsedki mahlad tuulde
kuhu kandub- seda teab vaid elus ohe
Unenägu
Hommikul meenutasin oma unenägu,
seda ilusat ja ulmelist lugu:
kus tiiger läbi sinise tule hüppas
ja Päike maakera lükkas,
kus tank oli kõrgemal kui tornitipp
ja mulla all lumes lehvis lipp,
kus tuul puhus sisse kõrvust
ja sosistas ülekuumenenud ajule õrnust,
kus ainult üks huul tegi musi, päriselt,
ja ekskavaator mängis, et külmast väriseb,
kus jää-äärelt algas suvi
ja armastus tundis ilust huvi.
Siis aknast välja vaatasin kui tõusin voodist,
väljas kõik oli täpselt mu unenäo moodi.
-Alice
Öö Minus
Öö soovib olla minuga
Olla minus
Olla ise
Ei suuda silmi sulgeda
Karges unenäo vilus
Kostab vaikne kutsumine
Kes mind hüüab
Nii tuttavas keeles
Suigutada püüab
Öö kustutab meelelt
Tänan sind võõras
Et olid mu juures
Su aeg on möödas
Ei enam sind kuule
29.01.2024
kahetsus
Nägin sind sõsarake unes,
ütles vanem vend täna telefonikõnes.
Läksid lapsuke käekõrval säält mäekäänust alla,
kruus lapsel peos, et metsmaasikaid tuua.
Sõitsin teile raiesmikult vastu -
olin sealt marjad just korjanud
ühele naisele, et meeleheaks viia.
Tema ihales maasikaid,
mina teda...
Lasin autoakna alla ja ütlesin,
et pole teil mõtet tühja trampida,
korjatud kõik ja sõitsin edasi
maasikaid armu altarile viima.
Kuis küll ärgates oli mul valus,
et ei andnud neid marju sulle,
sõsarake!
29.03.24.
Taas ärkan siia maailma
Taas ärkan siia maailma,
unes hoopis teine elu
ringutades mõtlesin.
Vahel unes ilusam on elu,
vahel kiirelt üles tahaks ärgata.
Hea on see, et uni ei jää meelde,
muidu hakkad elu raiskama,
tahad minna ja jääda unemaailma suurde,
reaalset elu unustada.
Siiski rohkem tahaks päris elu näha,
tunda ja meelde jätta ta.
Jah, unes viibid teises elus-,
seal lihtsalt hea on puhata.
Rahulolematu
Tunnen kevadpungamõlkeid
tädi eLli luulelohus
kõlab kirkaid naerukõlkeid
homses praegu külmund rohus
Täditt alatasa vaevab
oleluse rõske raskus
äraolemises kaevab
sobrab tuleviku taskus
Närib hiirekõrvaootus
järve jäässe hilju augu
leiab unenägude seest sootuks
vastselt tärganud küüslaugu
Kahetsuse kaim on kange
suvi sõrmed ulatab
tunded säetud talihange
puhtaks poriks sulatab
Suve põhja hetkesoojust
surub sügisesse lumme
vihmailud saanud hoo just
hüüab talve vaikseid samme
Kalla armastuse viirust
kõrtsmik veel üks pilgen toober
kümme k .....
Unenäo väljakutse
Te võite kanda teat
Pradat, Hilfigeri
või mõnd säänest muud
mil nimegi ei tea
mis muudab keha karjeks
on mulgi seat
ju miskit ihu varjeks
Kuid kõige selle all
me siiski alasti
ühtviisi lähme voodisse
käib tants ja trall
me unedes on võimalik
kõik võimatu
nii homme kui ka vanasti
Sind armastasin hinge täiteks
kuid tulin näiteks
jäähokis ilma meistriks
mu parim sõber kah
no tehke järele kui suudate
ei usu ma- ei usu jah
Uni
Uni paitamas on palgi,
silitamas põske,
kuni uinuda nii saigi,
meel see unne tõtleb,
tuues taas kord silme ette
kogu möödund' päeva,
rõõmsamad ja kurvad hetked,
mis veel ajas läevad'.
Uinudes näed möödund' aegu,
vahel tulevikku,
mäletad neid vaevu-vaevu,
luues minevikku.
- Tarmo Selter -
2023
Lumehaldjas
Nägin lumehaldjat unes,
nii valge ja nii kaunis ta.
Valged lumelapsed süles,
nii õrnad ja nii imelised nad.
Lumi säras igas paigas,
lumehaldjas lund juurde lennutas.
Üks lumelaps aina tänas,
teine lumerohket talve ennustas.
Valge oli kogu maa ja taevas,
valge oli kogu mu unemaailm.
Mulle kingiti valge õnnelaegas,
mul valgusest lõi särama silm.
Nii tõene kõik see uni oli,
kuskil lumehaldjas päriselt on olemas.
Tuleb aeg, kui särama Iööb jõulutuli
ja valge rahu katab maad.
Nägin lumehaldjat unes,
nii valge ja nii kaunis ta,
nii kurb, et sellest unest,
ae .....
Unenäos
Mu unenäos hõljus üks luuletus,
mis oli nii imeline,
tahtsin seda luuletust endale
ja panna ta paberile.
Kuid ei saanud seda teha,
sest luuletus oli unenäo oma,
sestap' polnudki paberit ei pliiatsit
ja mälustki kustutati ära.
Ma päriselt puhkesin nutma,
nii kurb oli südamel,
et unele pidin luuletuse jätma,
mis elas mus sügaval sees.
Vanaemad
Mu unenägudel on muinasjutu tiivad,
mis vanaema rääkis minule.
Need läbi täheväravate viivad,
ja hommikul kõik päikseks seguneb.
Head mõtted kujundavad nii mu päeva,
se´s vanaema mälestus on sees.
Kuid unenäod nüüd kiirustades läevad
justnagu koltund lehed ojavees.
Nüüd oma lapselapsel räägin unejuttu
ja sillutan tal tähetätraist teed.
Aeg voolab aga peatumata, ruttu -
Kord mälestusteks jäävad jutud need.
