Sõnale unes leiti 272 luuletust (parimad)
Eesti rahvale
Ärgem andkem ära seda mis tuli saada jõuga.
Vabadust mida tuli välja nõuda.
Sellest võlts lembelisest unest ärgake,
enda ümber toimuvat märgake.
Ära saab võtta maja, maa või kuuri,
aga mitte meie juuri.
Eestimaa ja Eesti rahva eest võidelge,
hoidkem kokku, omavahel ärge sõimelge.
Kevad
Kevad see vuliseb,
veekene suliseb,
kadumas hanged ja jää...
Päikene sulatab,
kiirega ulatab,
tärkamas maailma näed...
Kevad on südames,
hinges ja silmis,
õisi siin tärkamas näen!
Mõtlen, kas ongi see
unes või ilmsi,
ma laulan nüüd kevadele...
Noppides õisi
siniseid, valgeid,
kevade ilu on see...
Rohelust lehtedes,
uus lootus hingedes
äratab headust me sees...
Tarmo Selter
Kevad ennast kõikjal näitab
Kevad ennast aina rohkem näitab,
mahe tuul puudelatvu paitab,
õrnas vihmas putukas end peseb,
lepatriinu turnib rohelisel lehel.
Linnud läbisegi siristavad,
karud mõmisedes unest ärkavad,
lumi kadunud on ammu,
talvetaadil pole enam rammu.
Kevad muudkui tipib,
tikib looduses,
ilu ellu kannab,
hingele rahu, südamele rõõmu annab.
Kevadekuulutajad
Iga pung ja leheke puul
kuulutavad kevadet,
vilistab kuldnokk kollasel suul,
tervitab kevadet.
Iga lilleke, mis metsa all sirgub,
karuott, kes unest virgub,
rõõmsalt vulisev ojake,
kõik kuulutavad kevadet.
Künnivares mustas kuues,
kraaksub nii, et must on maa,
päike kuldab metsaveerel,
kütab soojaks kogu maa.
Kevadel on ilu palju,
rõõme rohket jagada,
päevad pikenevad kukesammul
tore on koos kevadega elada!
Kevad
Karu talveunest ärkab,
mullast lillekene tärkab.
Kuldnokk rõõmsalt vilistab,
põrnikas nüüd põristab.
Päevad läinud pikemaks,
meelgi muutund rõõmsamaks.
Kaskedel on hiirekõrvad,
pajuokstel pehmed urvad.
Rõõmsalt ojakene voolab,
taevas päike paistab soojalt.
Kõikjal linnulaul ja vulin.
Nõnda kevad meile tuli!
oma esimesele tüdrukule
Sind unes ja ilmsi
hinge värinal
oodanud olen
poisieast saati
kord õnnest joobudes
kord kurbust täis maani
jah olen mees ja isa
tund siiski vahel
täis veel on Sinu ootust
ära küsi
meel sellest arutusest
miks päriselt pole loobund
me suud üksteist on joonud
me hing teineteist loonud
end pillama õitesse
päeva toonud
jüripäeva tuisk
sajab lund õied
sinilillel päev otsa
põõsa all aias on
sulgunud kevad
tuleks kui vastu tahtmist
talvel ei taha
lasta kuidagi käest lahti
*
aastaid hiljem ärkad
ööl ühel sellest üles
Su käsi ikka veel mu peos
hulgume sihitult tänavatel
meil silmad on unes
sellest vees kurbuseks
saanud meel meil pilvise
taeva all nii lahus on tee
mis ees
Päkapikud on rõõmuga täidetud
Väiksel päkapikul suured rõõmud
jagada neid lastega.
Jõuluajal koos olla
nii suure, kui ka väiksega.
Üksiolemise tunnet
ei taha päkapikk jagada.
See päkapikul võõras tunne,
päkapiku rõõm on otsata.
Päkapikul on sära silmis,
suu alati naeratav.
Päkapikk tuleb unes ja ilmsi,
ilmub välja kaunil jõuluaal.
kui jääd armastusest haigeks
tsüklist „Poisiiga“
tilkades seisavad
rõdul käsipuud
külm vihm äratab
mind nuukseiks
veri ehmub teades
enam eales
Sind pole mu juures
milleks ärgata minna siis
veel päeva uude
*
Tänavalatern ja vana maja
öö otsa kiiguvad
tapeedil lehitud oksad
tilgub köögis kraanikauss
eestoas kell lõi juba kuus
nüüd ma tean
täna jälle Sa enam ei tule
ei ilmsi ei unes
Iseenda oma
Roosakana säras me maailm
hommikuses päiksetõusu kumas,
pilvelöövis puhkamas mu silm
veel nii kaua, kuni päike lubas.
Selles ilus ununesid veel
päevatöö ja kõik, mis toimumas,
mõned hetked puhkas minu meel,
justkui oleks elust toibumas.
Taevailu kestis kauem veelgi,
kuid mind kutsus argielu müra,
meenutan nüüd hetki, millal saingi
olla päris iseenda oma.
- Tarmo Selter -
2022