Vahel mõtlen une peale, kui on olnud ilus see. Kannan uneelu luulereale, et mul meeles püsiks see.
Nägin unes,et koroona suri, hammustas teda, mu väikene Muri. Väikene Muri oli koroona peale kuri, hammustas enne,kui suri.
mööda seina ronib uni ronib kuni vastu tuleb ärkamine
Uneinglid tiirutavad siia-sinna, katsuvad tasapisi maa peale jõuda. Jõuluaega ei jõua ära oota', saaks vaid maailma-, säravamaks muutma...
Vihm sättis ennast sadama ja mina magama. Vihma laul nii ilus oli... jäin rahus magama.
vihmake krabista krabista aknale krabin toob rahu hingele krabin juhib mõtted eemale krabin aitab unesõba silmale
Unes tihti viibin muus maailmas... Seal on hoopis teisiti... Kui vaid sellest unest piisaks... Valutav on süda jällegi...
Sa vajusid unne, põsk puudutas patja, keha voodile langes, ihu linal nii paljas, nautides värskust, luues lummavat ilu, et ärgates headust ja rõõmu oleks Sinus... - Tarmo Selter -
Täna mul uni oli kandiline Maakera polnudki ümmargune Teadlased ajasid kandilist juttu Gloobus keerati lukku-ajalukku
Unes nägin,et punusin pärga, lilli,neid oli lõpmata. Nurmelilled,aasalilled, aialilled,metsalilled. Nii armas oled Eestimaa! Pärja kinni sidusin ma sini must valge lindiga.
Olgu suur või väike maja - õnneks sama vähe vaja: lauda, tooli, riidekappi, tasku veidikene pappi... Voodit, kuhu tuleb uni laste tuppa tulekuni! /Mari*Uri/
ma põlen kui tuli su soojus mu poole ma sulan kui lumi on langenud maha see esmane süütus on vaadatud uni kuid kestab ning ulatub aastate taha /Mari*Uri/
Üks soov – mu soov, kui sajab tähti või lund: et Hing – me hing – näeks elu kui ime-und… /Mari Uri/
Sajab lund, kui sina magad magusat und. Rahet vahel ka tuleb, väike laps nüüd silmad suleb. Tuul on kõva, silmale ei saa ma sõba!
Kõlagu paugud ja voolaku vein. Üht aastat matta, see pole ju lein. Las sadagu vihma või tuisaku lund, sel ööl ärgu tulgu kellelgi und.
Päkapikk on virk ja kraps, seda teab ju iga laps. Vaatab siin, vaatab seal, vaatab iga nurga peal. Õhtu kui sa tuttu läed, unes päkapikku näed.
Tahaksin puhuda ära ümberringse kära, sulgeda silmad ja haihtuda ära, sinna kus on värav, mis sinuni viib, leida enda tiivad nii nagu sinagi.
Kaunil lilleõiel kollane liblikas- ei tõusnud sealt lendu, ta tiivad olid längu-, tundsin külma hõngu...
Tulbiõis vaasis tema kõrval pajutibu oksake-, nad kokku sobivad. Tulbiõis kollane, toetub oma lehele-, õis avanenud on veidike, pajutibu on nii pehmeke.
