Sõnale unistav leiti 12 luuletust
Olevikutuli
Masendus tuleb ja masendust pole
südamekodades virvendab.
Pole ruumi me hinges ja ruumis,
pole elus ses kirevas põrgus.
Eluruum muutub kitsaks ses lorilaulude plärinas.
Paaridaamide lõkerdav naer kõlab pilkavalt keskaegsetelt paekividelt.
Aegade tagused kahhelkivid oleviku tules.
Virvendades palgel mida pole tahes-tahtmata majade vahel.
Mis küll kevadega toimub?
Mulle see aastaaeg ei loe
sest on ebaharilikult soe
mis sobib pigem maikuu näoga
tuleb rohelus ebahariliku teoga;
asfaltteel sõites justkui sulab
ja nii ruttu linnulaulu kõlab
võiks olla 10 kraadi jahedam
ja liiklus hõredam;
lubati, et edaspidi radikaalsem ilm
praegugi ei valeta nahk ja silm
et tajuda rohkem kuuma tuleb
ja tormid rannapäevad suleb;
siniliilaid ja krookused õitsevad
seda ka on imelikku lool
3 nädalat varem aeda kaunistavad
mil alles jürikuu I pool;
pole keegi tahtnud seda
hea meelega õues ei veeda
sest harilikult peaks lund veel sadama
nag .....
Ära mine...
ära mine veel
mõtle maailmale
mis meist maha
tühjana jäi.
luba hoida käest
selles lumesajus
süda külmaks
muidu saab.
armastus sinuta -
on õnnetu surm
kõigele mida hoidsime
rasketeks päevadeks...
ära mine veel
pole hilja muutuda
endid endisteks
kellesse unistavalt
hääbuma vajusime.
Ilmataadil kusehäda
Nüüd unistavad kõik sügisest
kohe, kui vihma tuleb
eraldagem end neist lollidest
see 1 päev, kui imataat kuseb;
taevas võib olla valge
ja august lõpeb
aga jälle varsti selge
kui päike välja tuleb;
minugi poolest sadaku vihma
aga, kui astronoomiline suvi
siis sihin seda rühma
miks neil kohe suvest kaob huvi?;
siis seda kust lakkuge
mida taevast püksilukust tuleb
aga sügist oodata on arulage
selle jutuga ma teema sulen
Valus
Valus süda,
mis Sa soovid
programme, olendeid, juhtmeid.
Mida?
Sa juba hoiatasid, et üks vale klõps
ja läbi see ongi,
olen corpse bride
Süda praksub nagu lõke, kui ta on murenenud või katki,
aga kas ikka selleks, et uut valgust sinna sisse lasta?
Või olen ma taas läinud ennast hävituslikku teed?
See tee toidab, aga põletab tuliselt, ülemäära,
kõrvetades
Anna ruumi, anna ruumi, ütleb süda,
naisolemusele lihtsalt olla ja tantsida,
võta aega, võta aega
lihtsalt unistavalt pilvi ja liikuvaid puulatvu vaadata
Aega on
Isegi kui süda lööb rütmist .....
Insener Garini hüperboloid
Öö on siin soe
Veidi rõske ja soe
Miski ei loe
Mitte miski ei loe
Minu ees laual on hüperboloid
Pimestav kiir
Silmipimestav kiir
Tunnete piir
Meie tunnete piir
See on ju hukatus hüperboloid
Unistav sarm
Sinu unistav sarm
Zoja mu arm
Minu Zoja mu arm
See on ju igatsus hüperboloid
Uinub Pariis
Taas kui uinub Pariis
Kohtume siis
Siin me kohtume siis
See on ju armastus hüperboloid
Pealuuga lipp
Surnupealuuga lipp
Tundmuste tipp
Sinu tundmuste tipp
See on ju vabadus hüperboloid
Sinavad veed
Vaikse ookeani veed
Marmorpaleed
Roosad marmorpaleed
See on ju paradiis hüperboloid
Elu ja sur .....
— Tõnu Trubetsky
tunamullu
Mäletan tunamullu kevadel
tahtsin leida õnne
purki püüdsin valge liblika
tolle nägemise tähendus
pidavat olema õnne ettekuulutus.
Päeva lõpus heitis ta hinge
ajapikku tuhmus tiibade läige
närtsis välimine kaunistav ilu
seda nähes trööstisin end.
Vangistada ei saa asju
mis teevad Sind õnnelikuks
möödanik muudab need mälestusteks
õnne ei saa tunda endal enne
kui ütled lahti minevikust.
ärtuemand
Näole ta kannab perfektse
viimseni viimistletud meigi
punased tikk-kontsad kingad
kaunistavad just pediküüri
nautinud jalgu -
neid mis pole iial puudutanud
külma ja räpast põrandat.
Mannaroosa kleit katmas
tema veatud telge -
büsti mis võtab iga mehe
nõrgaks ja nende südamed
endale võidab -
hiljem neid hommikusöögiks
ta sööb, sest on dieedil.
Oo ärtuemand oota veidi
nooruse vooruses sa särad -
kuid ka Sinust saab kunagi
Potiemand ja oma
mineviku hõnguses
ära siis sa lämbu.
kollased kummikud
tõmbame jalga kummikud
hüppame lompidest üle
ei peata meid ummikud
astudes taevatrepist üles.
sammume - sammume seniks kuni
seisame vikerkaare värava taga
värviliselt magus on see uni -
silmad lahti ärkvel ei ma maga.
koputades piilud härjapõlvlast
otsides kellel peaks olema kulda
märkad värvipotiga mängivat last
pistab näppudega võluoad mulda.
kaunistavad sääri armsad kollased kummikud
hüppab plärts- plärtserdades kokku nii teid
vihmast tüdinud inimesed ning pikad ummikud
oodates et me värviks valgusfoore neil neid
punasest - kollasest - rohelis .....
Päev,mis hävitas kõik
See päev , millest unistavad kõik
See päev , mida keegi ette ei näe
See päev , millest oleneb kõik
See päev , mis mööda ei läe.
Üks päev, mida ootavad kõik
Üks päev , mida mäletavad paljud
Üks päev , millel puudub kõik
üks päev, mida varjavad kaljud .
Sel päeval kõik toimuma hakkas ,
vaid päeval see kätte jõudis.
Sel päeval kõik hakkas ja lakkas
Kõigele lõppu see päev nõudis
See päev , mida varjasid kaljud
See päev , millel puudus lõik
Sel päeval teadsid paljud,
et päev , see hävitas kõik.
Avalik
Avalikud tegelased
salamisi unistavad,
solaariumide mausoleumes
ilumahlu pruunistavad.
Küll on raske, kui ei tohi
kodu-uksi paotada,
vaid tuleb õigeid näotalonge
teatud nurgal jaotada.
Küll on kurnav, kui on palju,
mida kahju kaotada…
Kaasatundmist, andeks-andi
kõikjale saaks laotada.
/Mari*Uri/
