Sõnale unistus leiti 325 luuletust
Eralduv okas roosidest
Ilmnes viga, mu närvisüsteem on rikkis,
Kuulen kisa, luule hoovuses hõng ninna pistis,
sellel siin maandamisega miskit pistmist,
madalal subtiitril, kõrgemale sihtind,
valanud need päevad-kogemused tinti,
kinnitades jalga kingi, olen valmis nägema
kuhu see jala paar täna viib mind,
mängin oma hulluse-mulluse-tundmusega,
jälgin tõe tera, mis kuulduses ta elav,
et fookus oleks terav, kui vean oma read,
murdmata pead, puhtana seab,
vormi, formuleeruv kui ennustab tormi,
mu lapsepõlve rajooni , meenutab kopli,
puust osmikud, poiste kambad-
koduste joomiste eest jooksikud .....
omalugu
ma oma lugu kōrbes taga ajan
on liivatuultes tihti silmad vees
ja liivaville keelel hamba taga
pilk silmapiire kompab veeta teel
tuul liivaluiteid vormib ajast aega
ja unistus mis käiseid koorib veel
mis sest et kōrbe silmapiiri taha
ei satu keegi lihtsalt juhusest
said unistused maalitud oaasiks
ja noorena kōik tundus tehtav ees
et üleminna kōrbe kuhjund liivast
ja puhtaks pesta liivast puhtas vees
ma ikka kōnnin liiva pehmel pinnal
miraazi meelitused silme ees
veel puudub tahe seisma jääda liivas
ja omaks vōtta teiste käidud teed
Tänapäeva inimese enesetutvustus
-Kes Sa oled?
-Lõputu otsija, sihitu rändaja, pidev rügaja, vahest jõetu puhkaja.
-Kus Sa elad?
-Elan Internetis ja muudes nutiseadmetes.
-Milline Su elu on?
-Igav ja vaene.
-Millega Sa tegeled?
-Otsin uusi huvitavaid veebilehti.
-Kus on Su abikaasa?
-Jätsin maha.
-Kus on Su sõbrad?
-Igaüks oma seadme taga.
-Kus on Su vanemad?
-Hooldekodus.
-Kus on Su lapsed?
-Pole sündinud.
-Mis on Sinu kõige suurem unistus?
-Tahaks puhkust, et vähemalt nädalaks kõik nutiseadmed kinni panna ja minna kõndima loodusesse.
Lasen unistused lendu.
Ma ehitan endale õhulossi,
selle külge ei seo ühtegi trossi.
Lasen tal lihtsalt hõljuda ja olla,
keegi ei saa teda tõmmata ega alla tuua.
Hõljub ta just siis kui ma soovin,
kui keegi teda lõhkuda proovib.
Siis lasen ta kaugemale veelgi,
just nii ma oma unistustega teengi.
Lahkudes kustutan tuled
Lahkudes kustutan tuled
ja jäljed enda järelt pühin ma
ja ootan mil silmad kord suled
siis uneski sind võin kohata
Kaugelt tähtede tagant
kogu elu jälgida võin
ja olen ma seal kus vaja
ning seal kus olla ei või
Lahkudes kustutan tuled
kuid maailm pimedusse ei jää
mis sellest et öö nüüd tuleb
üks unistus alles jääb
Sinine taevas
Sinine värv me taevas,
meie inimesed aastaid olnud vaevas.
Rabelenud ja vaeva näinud,
unistused oma pead käinud.
olla vabariik ja oma inimestele kuuluda,
soveti ajast proovinud tuulduda.
Must peaks olema rahvajuhtide süda,
kes rahva juhtidena on koorinud ise seda.
Seda kõike mis peaks kuuluma eesti rahvale,
taskutesse ajanud mis peaks kuuluma rahvale vahvale.
Oma riik ja omad sümbolid
Depressioon
Ma ei tea,mis depressioon ---
Rõõmusid ma ise loon.
Kastepiisaist värskust saan,
põllukivi on mu saar.
Ilu päiksekiirtest koon,
vikerkaarest laule loon.
Värskest õhust purju joon,
Kalliskivid merest toon.
Unes olen Valge daam.
Päevaks ununeb see taas.
Unistused ikka hoos;
mõtteis täitub iga soov!
Meelerahu --- kindel soon.
Naeratus on minu kroon.
Mind ei murra depressioon...
ISE endale õnne toon!
Sina
Mõtlen sinust
sinust ja su silmadest
su juustest ja su kurvidest
huultest ning jalgadest
kuulen sind
sind ja su südame tukseid
su häält ja su sõnu
naeru ning mõtteid
näen sind
sind ja su sära
su soove ja su unistusi
pisaraid ning mõtisklusi
tunnen sind
sind ja su soojust
su südant ja su hinge
muret ning rõõmu
ootan sind
sind ja su samme
su kõnet või kirja
pilku ning puudutust
hoian sind
sind ja su lähedust
su armastust ja igatsust
igavesti ning alati
...m
Tulevikuplaanid vastu taevast
Kord väiksena tahtsin saada ülekõige LOOMAARSTIKS
Olla alati haigustes ja vigastustes neile abiks
Soovisin ravida haavu, mis nukraks tegi vaesekesed
Olgu kannatajateks koerlased, kaslased või isegi ahvikesed
Kahjuks seda mõtet ei jätkunud enam kauaks
Kui aeg olnuks panna kutsut magama, muutunuks ma araks
Edasi piilusin ma POLITSEINIKU alale
Ega siis väikelapsel mõte suundugi mujale
Rallitada mööda tänavaid politseiautoga
Katusel põlemas vilkur sinipunase tulega
Päästa maailma kõige kurjematest pättidest
Säästa kalleid .....
Otsin....
Otsin siit ja sealt poolt silmapiir
Otsin ülevalt poolt päiksekiiri
Otsin alt ja kaevan liiva
Otsin veest mis ära võis ta viia
Otsin endast.. Tuhnin tunnetes ja hinges
Otsin sinust...kõik just kui tiirles
Otsin eest ja vaatan taha
Otsin..vaatan kas kukkus maha
Otsin õuest… puude juurtest
Otsin kodust ….tema juurest
Otsin metsast...puude ladvas
Otsin pesadest kus keegi magas
Otsin päevadest..öödest ja tähelt
Otsin siis kui sina tuled ja lähed
Otsin vaikselt et keegi ei näeks
Otsin ennast et ma tuleks ja jääks
Otsin lõpmatuse algust
Otsin pimedus .....
Nendest saavad need samad need
Ma ekslikult ehk pean sind omaks
Nii minu ja samas mul pole sind
Tean et ajaga ei jää miski samaks
Aeg muudab sind...muudab mind
Aeg kui võõras...ta täis on satiini
Tahet leida ja otsida.. täiustada teed
Harjudes ajaga saab seiklusest rutiini
Neist uutest saavad need samad need
Aeg võib liita võib lahutada radu
Aeg võib summutada pisarate sadu
Aeg annab naeru.. samas võtta võib
Aeg anda võib aega ning viia mis tõid
Kas sina ei karda aega mis vääramatult liigub
Küsimata meilt… kas aega teil on
Kas sa ei karda kui aeg piiridel kiigub
Aimamata endal .....
Elutõde
Ma ei talu seda maailma, neid pingeid
See hävitab kõik, mu viimsegi hinge
Unistused võimsad, ilusad ja suured
Kuskil maailma otsas nende juured
Pole jõudu
Olen täiesti nõutu
Nurka surutud - murest murtud
Kui vaja, pole kedagi
Ütlevad " Pole su elul häda midagi "
Nad ei tea minust kogu tõde
Ütlevad lihtsalt, et ma veidi peast sõge
Keeravad pehmelt öeldes selja
Hiljem mõtlevad - miks hääbun, inimesi pelgan
Ma ei salli valet, vassimist, valskust
Inimeste osas ei kaota valvsust
Andes endast kogu väest kõik
Vedades eluga agaralt köit
Ometi ei vii pingut .....
..
Avan silmad ja valgust näen,
kuid hinges valitseb tühjus ja valu..
Tekib küsimus kas tõusta või mitte?
mõtetes mõtlen ma siiski mitte
Ning siis ma Püüan uinuda, sest ei suuda ärgata.
kui ma ärkan, purunevad kõik mu unistused.
Ning pean leppima reaalsusega
kuid, leppimine reaalsusega on tappvalt valus,.
ma leban voodil unistades.
et kas või üksainus unistus saaks teoks.
kuid ühel, hetkel käis pauk.......
ma tõusin ja avasin silmad
ja selle hetkel nägin
ma, et see pauk, haavas mu südant..
ma elasin, kuid see see valu südames
sundis mind kõik unistused maha .....