Sõnale unistus leiti 325 luuletust
Sel ööl...
Sel ööl pinev vaikus,
ärevus...,olin valmis...,
toas hubane valgus,
sind mõttes embasin.
Sel ööl aina soovisin,
ihkasin ning teadsin,
kui tõeliselt hoolid-
mulle õrnusi jagaksid.
Sel ööl kaunis unistus,
su tugevast kehast...,
kirg pakitsemas ihus,
soov kõike endast anda.
Sel ööl...,sa ei tulnud,
jäigi vaikseks see aeg...,
oli pettumus ja valu,
kuumad pisarad..,raev...
Sel ööl häiriv vaikus,
ootav voodi,mis tühi...,
jäigi unistus,ilus..-
vaid sooviks mu huulil....
Sel ööl hing sai haiget,
leek kustuski rinnas...,
kadus lootus südamest-
tun .....
Hundina olla...
Kui öises,pimedas taevas,
on kuuvalgus mind võlumas-
siis võiksin hundina olla,
kes uhke ja vabana elab...
Tahaks kuuluda hundikarja,
tunda end ühena neist.
Kus reeglid on kõik paigas
ja usaldatakse teineteist...
Nendega koos jahti peaks,
õlg-õla kõrval jookseks...
Tugevad kehad,meeled valla,
veri pulbitsemas soontes....
Hundi tarkus-on see jõud,
mis aitab tal ellu jääda.
Kuigi kiskja,on tal ka õrnust,
mida tuleb osata vaadata....
Tahaks suruda näo vastu koonu,
tunda pehmete karvade soojust...
Nautida kollaste silmade pilku,
kus kogemusi,teadmisi palju. .....
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis LDetsember
Nüüd lumepilvedesse
loojang vajub
ei ole vahet
päeval ega ööl
ja lobjakas ja
pikad vihmasajud:
need aastalõpu
viimsed meistritööd.
Pilk eksleb
hingesoppe pidi
ja silme ees on
läinu panoraam:
on omajagu
samme tehtud tagurpidi
nii mõnes asjaski
on muutund arusaam.
Kui tasakaalus
üldse olid kaalud?
Mis trikke vahel tegi
heitlik meel?
Kes ära kadus ja kes
ikka kõndis
me kõrval pisut
konarlikul teel.
See aastalõpu
kerge raskus
ja unistus,
mis ootab ees…
Ei saa ju öelda
nagu kõigel oleks
minna lastud,
ei saa ju öelda
.....
Kaks sõna või kolm koputust
sinu uksele
sinu katkisele südamele
ja mahe naeratus,
milles puudu on vajadus
sind puudutada,
sind veel kord armastada ...
Kaks lubadust või kolm unistust
sinu unedes
sinu väsinud simades
ning magus igatsus,
kust pääsu pole tagasi
jääb kõlama vaid vabandus -
meil otsa sai armastus ...
Ja sa läksid
Lapsepõlves vähe olen näinud,
lapsepõlves vähe olen käinud.
Lapsepõlves lõhkunud asju palju,
lapsepõlves lapsel juhtub palju.
Nüüd suureks saanud, näinud olen palju.
Arvasin, et olen nagu kalju.
Miski mind ei suuda kõigutada
aga siis ei suutnud sa mind armastada.
Ja sa läksid, võttes kaasa mu südame.
Kas vastu panna ma suudan veel?
Või suren ma mõttetus lootuses,
et sa tagasi tood mu südame?
Nüüd leban ma põrandal maas,
kõrval kummuli konjaki klaas.
Ja vahin ma toa valget lage
ja mõtlen, mis tegid oli vale.
Su pildid mu peas tiirlevad
ja su .....
***
Su õrna olemuse tunne
Need silmad, naeratus - ma neid ...
Ma nende nimel vajuks unne
Sa kõige suurem minu leid!
Su tähtsust väsimatult hindan
Kui hellalt embad, vaatad siiralt..
Neil hetkil hädavaevu hingan -
Ei taha muud ma tunda iial!
Sult pilku ei saa eemale ma viia,
Sa röövid tüki südant iga päev,
Se`st ajast, kui sa üks kord tulid siia
Ei tühjaks voolada saa minu õnne kaev.
Mu terve maailm särab ainult Sulle
Ma elan nimel, et kord taas Sind näen!
Ja jälle vajudes ma silmad kinni.. sülle
Taas unistuste maailmasse läen...
Tiina Klemets
Siiani veel loodan!
Pole olemas minevikuta tulevikku
pole olemas päeva mil ma ei saadaks sind Vi**u
pole olemas hetke mil ma sind ei igatseks
Pole olemas päeva mil ma su pärast ei muretseks
Iga minut, iga sekund mu süda tilgub verd
ma olen kade isegi kui su kõrval on mõni "vend"
mu sees on valu ja peas on vaikus
ei mingi ravim ei ravi mu haigust
on hetki mil ma tahaks sind saata pikalt
aga anna andeks ma hoolin sinust nagu väike plika
sa oled täitmatu unistus mu elus
sest ma tean, et päriseks ma sind ei saa selles elus
sa ei ole ega saagi olema minu
aga ma olen algusest saadik ol .....
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....
Siis, kui kõik on lõppemas
Vaatan kohvrit seina ääres
Ta on tühi – veel on aega
Unistuste korjeks liivast
„Ära mine“ – keegi öelda
Mulle võiks, ent hüüet pole
Naeru saatev nutt on tore
Midagi jääb puudu, tean
On sul kurb kui mind ei ole?
Tegelt, see ei koti enam...
Kohver, kingad, karp – kus kindad?
Täna sajab, veidi külm
Nii vara tõusta hommikul
Just lõksus uks, sa astud sisse
Pettund silbid näo peal
Vaatad kohvrit – mind ei näe
Kaotan sõnu, õiest lehti
Kisub välja aja kulg
Tiksuv kell mul käib nii pinda
Tulid homme, eile kaod
Või kui mitte, hajun ma
Nü .....
labürint
oskaks lugeda pilkudest mõtteid
suudaks püsida eksimatult teel
oleks päevad kõik päikeseliselt selged
poleks kurbust mis muserdaks meelt
ja siis sa tuled ja ütled
et unenäos võib olla see nii
sest elus on palju neid hetkeid
mis nii mõnegi masendusse viib
kas tõesti on unistustel piirid
mis lõhuvad meid ennast seest
ja uuristavad me teadvuses käike
mis labürindina meid kuhugi ei vii.
SAATUS
Kui suudaks sõnadesse vormida mõtted
ja sinuni suunata need
kuidas saaks endalt vastuse kätte
miks lahku läksid me teed?
tiirlen reaalsuse ja unelma piiril
otsides vastuseid enda jaoks
alles tundusid päikesekiired
kõik ühtlaselt mustana
unustades ju kaotan ma enda
meenutades silme ees piir
kuhu tahan minna ja jõuda
et hajuks hinge avalust pidurdav piin
elu armastust võtab ja annab
tihti ta sisse ei näe
lootust endas ma edasi kannan
vabaks lastes oma unistuste väe
saatus ei lasknud mul olla
masenduses ja üksinda teel
ta hoolis ja lasi sul tulla
ja tõelised tunde .....
mõtted
Mõistust mulle anna
miks mulle tundub nõnda,
et Sa teed mu kulul nalja
või ma olen jäänud tõesti Su'st ilma
Otsin oma luulest ma abi
võimalus Sa kinni nabi
olen kui iseseisev nagi
kes küsib oma Jumalalt abi
Ütle, mis toimub Su mõtteis
ja mis toimuks Su unistusteis
ära mind kohe maha laida
äkki kunagi suudad minus miskit leida
sest mu südames Sa oled - elad
Ma lasen Su kõigest vabaks
kuid Sa võid toetuda alati mu õlale
mõtlemata praegusele või tulevasele ilmale
isegi siis, kui ma teoreetiliselt magaks
Sind alati ma abistaks
ning kui annad võimalus .....
Kadunud armastus
Ma mõtlesin ise ennast süüdi
kui ütlesid et ei vaja enam mind.
Sind armastades lõin endale müüdi,
et ikkagi peaks jumaldama sind.
Pea aru sain lihtsatest asjadest
nii kerge on haiget saada
kui puudu jääb ilusatest sõnadest
kus maaslamajat iial ei lööda.
Ma hetkeks kaotasin aja ja ruumi
vastakad tunded painasid mind.
Mis loevad siin unistused ja soovid
kui nii raske on unustada sind.