Sõnale unistus leiti 325 luuletust
Mina ja mina ise
Olen unistaja,
vahel liiga kaugele lähen.
Mõtlen ja loon välja unistusi,
et sind välja saada.
Siin sa oled,
ühes väikses urkas,
mu pimedas nurgas.
Miks sa mu pead kummitad?
Miks sa siit ära ei lähe?
Lasin sinust lahti,
miks sa siin urkas oled?
See on minu koht,
minu keha!
Sa olid,
nüüd olen mina.
Sulle võimu ei anna enda üle uuesti,
ma unistan,
ma loon,
ma mõtlen.
Sinust koletise teen,
siis sa kaod.
Inimtühjal rannal
Armastan Sind alati
ütlesid
aga me ei tea, kuidas päriselus toimine
autoliisinguid tasume ja
oma fantaasialugudes surfame
maalime teineteisele kuldse kuu seljale
inimtühjal rannal
unistustes on see kõik võimalik
ka unenägudes, kuhu eksida
kus hoida ja kus suudelda
seal unenägudes
inimtühjal rannal
on kõik võimalik
isegi see, mis tundub liisingute ja arvete kõrval tühine
üks teetass lapsepõlve meenutustega
üks teetass ühine, mis jagatud
mis on kindlalt hoitud turvalises kohas
turvatud, kaitstud
hoitud
hoian Sulle ruumi, olen alati olemas
ole mu südame teine .....
Mu peas on terve maailm
Mu peas on terve maailm, mida keegi ei näe.
Ma oskan varjata seda, mis mul mõtteis.
Välja olen mõelnud terve maailma, mis eksisteerib vaid mu peas.
Keegi ei näe, keegi ei tea.
See maailm pole püsiv, ta muutub ja kasvab koos minuga, ta on minu hästi hoitud saladus. Ta paistab väike, kuid minu jaoks on ta kõik.
Mu peas on paik, kus saan endiselt tunda lapselikke rõõme.
Või kasvada vanaks, olles ise veel noor.
Ses maailmas on unistused reaalsus ja reaalsus unustatud.
Päris elu käib siiski minuga kaasas,
tusase tujuga on sealgi torm.
See on aga okei,
Sest lill .....
Sügis
Külm märg pimedus on päevanorm.
Vihm, tuul, libedus ja sügistorm.
Kõle-kale, vale - karm.
Sügis, oled Sa mu arm.
Mul olla võib külm, kuid see üldse ei loe
sest ilu ja valu on sügise sarm.
Korstende suitsu all olla võiks soe,
kuid nii ei haara mind Sügise arm.
Mälestuste lõhn ja unistuste värv;
õnnetunde kihk ja hingepiina lärm.
Pea kõik on tuhm ning valitseb äng
aga siiski ja ikka! on Sügis mu arm!
Metsarada
Kõnnin mööda metsarada,
õhtuvaikuses.
Taevas kuu veereb sama rada,
valgusküllane on tee.
Tähed kirkad taevavõlvil,
püüda neid ei saa.
Õnnelik ma oleks siiski,
kui näeks tähte sabaga.
Nii ma kõnnin, mõtteis lähen,
mööda vaikset metsateed.
Saatjateks on kuu ja tähed,
sellest rõõm on südames.
Metsarajalt mõtteid nopin,
rahu otsin eneses.
Kõik need tunded taskusse topin,
hingetaskusse, metsateel.
Valge roosi päev
Liivakell niristab tunde,
koldes miilavad halud.
Mu kuningat painavad tunded
ja põletab hingevalu.
Aga pajatsit vaevab uni.
Oma isanda jalge ees
vähkreb rahutult hommikuni
halva unenäopildi sees.
Valgeid roose kingiti neile.
Öeldi: "Kallis komödiant,
kõik ilus otsa sai eile,
tule tuult püüdma, lunasta pant!
Siis kuningas puhtaks saab süüst,
ta palgeil on jälle rahu,
täitub unistus narrirüüst,
mis kahjuks selga ei mahu,"
Silmitseb, kui ärkab üles,
oma kuningat jahmunult kaua,
tolakostüüm kellel süles
ja kimp valgeid roose laual...
Kas Sa tahad?
Kas Sa tahad tulla talveõhtul siia,
lastes lumehelbel paitada Su pead?
Kas Sa tahad tulla kevadõhtul siia,
värskes roheluses mõtted on nii head?
Kas Sa tahad tulla suveõhtul siia
valgel ööl, mil eha koitu kohtab taas?
Kas Sa tahad tulla sügisõhtul siia,
saatjaks lehevärvidega kaetud maa?
Kas Sa tahad ennast unistustes kanda,
luues hetki, mis ei iial unune?
Kas Sa püüad elus endal kõike anda,
et kõik ilu Sinus süttiks elule?
- Tarmo Selter -
2022
PAIGALOLEK
Paigaltammujate sammul
eluunistuste püüded –
kadunud on ammu
lühitiivuliste hüüded.
Nooruspõlve tegudest
ei saanud kandev tala.
Omaenda eluteelt
sa libisesid maha.
Vahenditest polnud puudus -
malendeid ju küllalt.
Laiskusele kiitsid truudust,
ei nõudnud rohkem endalt.
Ehkki elus puudus vaev,
siis hetkeseis on sünge:
otsa saanud sinu aeg
ning tühjus matmas hinge.
Meenutus
Sa olid parimatest parim,
mu eeskuju,
mu jumal,
mu sädelus,
mu kurbade mõtete peletaja,
mu mõtete valvur.
Nuttes olid toeks,
kurbuses ulatasid käe,
niidistiku kaudu,
said rõõmupisaradki üheks.
Nägin Sind ennast ja ennast Sinus.
Meie suhtlus oli tollal maagiline
nagu unistus
nagu vahukomm, mida pole kunagi suhu pistnud
nagu roosa kvarts,
mis on Su väikses taskus,
et meelde tuletada,
armastus eksisteerib,
armastus on olemas.
Kedagi ei häirinud,
kui armastust täis sõnumeid kirja panin terve loengu aja,
ju mul oli siis tegemist,
ju armastus vajas tege .....
Valus
Valus süda,
mis Sa soovid
programme, olendeid, juhtmeid.
Mida?
Sa juba hoiatasid, et üks vale klõps
ja läbi see ongi,
olen corpse bride
Süda praksub nagu lõke, kui ta on murenenud või katki,
aga kas ikka selleks, et uut valgust sinna sisse lasta?
Või olen ma taas läinud ennast hävituslikku teed?
See tee toidab, aga põletab tuliselt, ülemäära,
kõrvetades
Anna ruumi, anna ruumi, ütleb süda,
naisolemusele lihtsalt olla ja tantsida,
võta aega, võta aega
lihtsalt unistavalt pilvi ja liikuvaid puulatvu vaadata
Aega on
Isegi kui süda lööb rütmist .....
Kes ei tea, ei tea
Nad ei tea,
ja see ongi hea,
mulle isegi meeldib, see peidus orava mäng,
see kus midagi on aga samas nagu pole
nagu miraaž
Sa ei teagi, kas see on päris või hoopis midagi varjatut
inimhinge müsteerium
Kõik teed on avali, kõik teed on õieli
Vali millist tahad,
isegi kui mõdu enam poes ei müüda
Need, kes suudavad loendada ainult Sind sinu viimaste elupäeva tundide järgi
kas nad tõesti tundsid ja teadsid Sind
või oli see ainult farss nende peas, nende kujutelm
nende reaalsustaju
nende võime näha seda, mida nad tahtsid näha,
isegi siis, kui nende nähtud mas .....
Ilma alistumata
Tead, et elu pole paigas
kui torm uuesti algas
ära ole teeskleja, vaid otsija
ning oma hiilguse leidja;
kuldne põld ja sinine taevas
seal maal on isepäine rahvas kurjaga samas laevas
nagu surm ja elu, mis malet mängib
nüüd 4 kuud stressi rahva õlgadele kingib;
ma tean seda tunnet
kui naabermaa lükkab rinnet
käib ta mõjusfäärist pääsemine
aga alati sellega kaasas põlemine;
verd ja soolikaid maanteel ja linnas
see saatuse hind Ukrainas
vabadus pole nõrkadele
vaid ainult julgetele;
jälle Karu püünisesse astus
ta väärt vaenlasega kohtus
Atamanil kurj .....
Õnnekoht (2018)
Kaugel, kaugel maailmas,
kuskil, kus ei ole olemas aega,
on olemas minu unistuste laegas
Vajub pea padjale,
tõusen ma kaugele, kaugele
Silm muutub uduseks,
teed ja tänavad muutuvad koduseks.
Kaob ära reaalsuse kuppel,
tulevad esile uued mõtted
Saavad olema tegemised,
mis ei ole leidnudki mujal esinemist
On olemas see koht,
kus puudub hädaoht
See minu õnnistus, see minu õnnekoht
Printsessi unistused
Naise arhetüübid löövad sädelema kui Sinuga koos olen
Sa tood minus esile parima, aga
oskad muukida ka minu kõige koledamadesse osadesse
Mu ema on rõõmus,
kui mina olen rõõmus
ja Sind nähes olen kas rõõmus või ärevil
rõõmust ärevil või
ärevusest rõõmus?
Kord saan tantsida Sinuga kuninglikus roosiaias
ja minu ema annab meile õnnistuse
Armastan Sind nii väga, kallis
Ma pole lubanud endal armastada
Olen olnud 24/7 alati kohal
ja valmis
Unustades oma tunnete maailma
Aitäh, et tuletad mulle meelde
Aitäh, et hoiad mu käest
Aitäh, et hoiad mu unistusi elus veel
Aitäh, et Sinuga koos hingan ma paradiisiaias
Ma armastan Sind nii väga,
loodan, et tead,
kallis
Butša vihm
Arvasin, et mu silmad lugenud lõike
arvasin, et mu kõrvad kuulnud kõike
kui rahvas vääritu saatuse all
neid ümbritseb tulevall;
surmal on oma enda väärikus
ainult inimeses on see ohtlikus
ahnus ja võidujanu
mis tabab noori ja vanu;
ning selles linnas
kurjus hingesid piinas
langevad metallist sademed
ja maanduvad lõhkekübemed;
sina, Sergei Lavrov, jää vait
TÜRA, su valetamine pole mingi võit
välisminister paska määrib
minu nimekirjas oled, kes atendaati väärib;
Putin ja su vajadused
punase impeeriumi unistused
võviad mul mune lakkuda
ja sügavale .....
Mir
Sel ööl kui ilm ja meel
on nõnda pime
et läbi selle tumeda ja musta
vaid igatsus ja unistus koos näevad
Ma elus veel
kuid tähendan vaid nime
see pole müüa vaenlasele osta
on surmal ümber rutulised päevad
On kuskil kauges saalis valge pidu
üks üksik mees ja värisejad ümber
meil samal ajal viletsus ja õud
sel ajal ühekaupa nopib surm
Me seisame- surm hõrendab me ridu
peosaal ent olla võib ka piinakamber
käib üksik mees raudrusikates jõud
kuid piinab tema saatjaid kandev hirm
No kuidas nii et tõsiselt ei võeta
ta pakub ju et tulge minu rüppe
ah nii- .....
Ood sõdurile
Ei tea kas homset päeva veel näen,
kuid Sinu eest ma surma läen,
sest Sinust olen ma võetud
ja kaitsma pean Isamaad
Sammub siin reas mehi nii palju
ja kindlad võiduhõisked on valjud,
kuid ütles Isamaa vaikselt: "Sa mu eest unne vaju,
igaüks jõuab unistustes koju"
Nüüd istun üksi siin puul
istun üksi siin aasal
ainsana mu hääl siin veel kaigub
ning lõpetama jääb vaikus
Kuid mäletage meid te võiduka lõpuni
ja elu kaitskem elu hinnaga.