Sõnale unne leiti 2257 luuletust (parimad)
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi
Kas tunned juba jõulude hõngu?
Kas tunned juba jõulude hõngu,
maitsvate piparkookide lõhna?
Kas tunned kuusepuu vaigust aroomi
ja säraga ehtimise soovi?
Kas tunned ingleid valgetiivulisi,
keda taevasse toodi ja loodi?
Kas tunned abistavat kätt oma kõrval,
see nii jõulude moodi?!
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.
Isamaale
Küll olid võõra võimu all,
Sa, Eesti, mitmeid sajandeid.
Sa tasa ja targu talitan'd,
Ja oma rahva säilitan'd.
Sa hoidsid kodumullast kinni
Ja hoidsid oma peresid.
Sind võõrad tuuled kõigutan'd,
Kuid nemad Sind ka viljastan'd.
Sa sõja maha pidasid
Ja iseseisvaks sirgusid,
See maksis Sulle elusid.
Kuid varsti Sa kõik kaot'sid.
Ja siis Nõukogu võimu all
Sa olid aastakümneid veel.
Ent siis said vabaks relvata,
End vabastasid lauluga.
Ei seda kauaks jätkunud.
Kui Sinu piirid lahti said,
Siis ärimehed Põhjamaal
Su majanduse üle võtsid.
Kui võimule sai .....
Ood sõdurile
Ei tea kas homset päeva veel näen,
kuid Sinu eest ma surma läen,
sest Sinust olen ma võetud
ja kaitsma pean Isamaad
Sammub siin reas mehi nii palju
ja kindlad võiduhõisked on valjud,
kuid ütles Isamaa vaikselt: "Sa mu eest unne vaju,
igaüks jõuab unistustes koju"
Nüüd istun üksi siin puul
istun üksi siin aasal
ainsana mu hääl siin veel kaigub
ning lõpetama jääb vaikus
Kuid mäletage meid te võiduka lõpuni
ja elu kaitskem elu hinnaga.
Mõtisklus oktoobrikuu hommikul
Peegelsiledas vees kaselehtede kuld
ja karges oktoobrikuu hommikus
me süütame lõkketuld.
Lõppes suvi oma lokkavas ilus.
Hommik äratab maailma suurde.
Tunnen kätt veel, mis paitas ja silus.
Sügis nukrana aeda on vajund.
Täna taevas on hallimast hallim.
Ma üksindust teravalt tajun.
Kuigi kõrval on vennad ja õde,
ei suuda nad tühjust mu`s täita.
Ja see on mu valusaim tõde.
Eestimaa...
Kuuled Sa tuulekest väljas,
oksad liikumas hetkes,
loodus paitab Eestimaad...
Tunned Sa rõõmu ja rahu,
üksteist siin hoides
meie oma Eestimaal...
Hingata saad, kuulda Sa saad
elu siin Eestimaal!
Hoiame koos, kuni veel saab
rahvast me Eestimaal!
Mullaselt musta, taevaselt valget,
siniselt veesilmades
on meie Eestimaa....
Vaata ringi ja meeles Sa pea,
milline on kodumaa,
meie rahva Eestimaa...
- Tarmo Selter -
KAOTUS
LUIGED ON LENNANUD ÄRA
LEHESAHIN MU JALGADE ALL
TAAMAL PUNETAB PÄIKESEVÄRAV
KUID MAAILM TUNDUB NII HALL
ISTUN PINGILE OOTAMA IMET
MÕTTED KEERLEVAD MÖÖDUNU SEES
VAID SOSINAL ÜTLEN SU NIME
TUUL PILLUTAB LEHTI MU EES
SULEN SILMAD JA OOTAN SIND ÜHA
HETKEKS TUNNEN SU SUUDLUSE MAIKU
AEG SESKUB - NII HABRAS, NII PÜHA
KURB IGATSUS HINGES MUL KAIKUB
MINNA RASKEMGI VEEL ON KUI TULLA
TUHAURN MINU PIHKUDE VAHEL
LUMELIBLIKAD KATNUD ON MULLA
SUUR ARMASTUS KATKES MEIL KAHEL