Sõnale unusta leiti 370 luuletust
Olevik ühele igavesti surevale surematule liblikale
Plaanides mitte siia kauaks jääda,
on imelihtne neid sõnu sääda.
Sündides liblikana elaks vaid loetud päevad,
kuid nüüd ma vaatan, kuidas sajad aastad mööda läevad.
Ma elan kui liblikas, ehk ka kui lind,
sest vabana on sündinud minu hing, millel puudub hind.
Ma unistan, unustan, usun ja nean,
ja kõige vabamaks hingeks end pean.
Ma põletanud olen oma iidse silla,
ja loodan, et oma tulevikku ma maha ei pilla.
Mis sest, et elan vaid loetud päevad,
oleviku tunnid ju siiski ruttu mööda läevad.
Lind
Kui oleksin ma lind, siis oleks ma tuvi,
ja mul puuduks igasugune huvi,
nii maailma kui raha vastu,
ma põgeneksin maailmast “vabast”,
ja skulptuure teeksin ma nokaga vahast,
ma näeksin iga päeva algust,
ja igat viimast kiirt päevavalgust,
ma lendaksin üle Punasest merest,
ja unustaksin kõik, mis inimese verest,
ma oleksin vaba,
ja tuules lehviks mu saba.
Ma soojendaks pesa kuukiirte niidiga,
ja lebaks seal kui sultaana, kel voodi on kaetud siidiga.
Kui oleksin ma lind, oleks ma tuvi,
ja minu paradiis see oleks igavene soe suvi.
Miraaž
kõik kirjutavad kellelegi
see kõlab nagu lõputu nutusein
või rõõmuplatform
oleneb, kuidas seda võtta
kas oled ikka peateel
või kaldud rajalt kõrvale
kõik, mis enne olnud tuhastub
ja saab uueks, kui annad sellel loa
loa olla ja loa kasvada
peeglist peegeldub Su nägu
nagu miraaž
isegi silma vikerkestades on näha tuttavat
sära ja sädelust
mingi ühinemine, kus muutud sootuks teiseks
ega pole aimu enam, kumb neist kallistavatest varjudest oled sina
kuidas jagada eluraskuseid nii,
et need ei muutuks koormaks
ka mõlemal lenneldes ka langevari avaneb
ma vaat .....
Jõuluks koju
Tõid lilled ja liblikad
mu talvisesse tuppa:
Panid lumelilled aknale
ja kõhtu paabusilmad.
Ja ütlesid, et võin Sind
kasvõi igaveseks võtta
ja alatiseks unustada
liiga külmad ilmad.
Sa tulid minu juurde,
oo hilinenud Nipernaadi -
kui olin uhkelt juba
soojuseta harjunud
ja üksinduse...
öösse välja karjunud!!!
Nüüd taas näen
Su lumelilli oma aknal
ja usun,
et need varsti jälle sulavad,
ja paabusilmad kõhus
olen ehmatanud vakka,
sest tunnen mõistust
koju tulevat.
Nüüd palun:
võta oma lilled,
võta liblikad
ja haara kaasa kulunud kitarr!
Need .....
Joostes rõõmu järele
Nii ihaldan lõpuks püüda,
Südant soojendavat rõõmu,
Roidusin juba valjusti hüüdmast,
Et kustuks raevane valu lõõm...
Ringitan ettemääratusega iga sammu,
Sedasi väldin ma valu teket,
Kuid vahel ammendub mu ramm,
Ehk toob see kaasa rõõmu leket.
Kui hiilin ära kindlast käigust,
Lahkeid mõtteid kohe valu kummutab,
Jättes hinges kustumatud laigud,
Jõuab ka õnne alget lammutada,
Ei unusta ajada peale kõva kärinat,
Mida jõutusest ei suuda ma summutada.
Silmavaatest ähmast loori,
Väga tahan kergitada ma,
Kaugemale visata ära koormat,
Ning hakata sügav .....
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
Nõme olukord ***
alati kui viha ja vastikus kerib ülesse
ma küsin endalt
"Mille või kelle pärast ma tegelikult
pahane olen?"
See inimene, ei ole kunagi süüdi,
see on reaktsioon minus,
mis tekib, kui ma saan aru,
et inimese kihid lagunevad laiali
ja välja tuleb maskide alt päris olemus,
päris inimene, oma postiivsete ja negatiivsete omadustega
Mulle ei ole palju vaja
olen suhteliselt kardinaalne elus olnud
ma tegelikult ei kannata teiste vigu,
tunnistan
see peegeldab mind ennast hästi,
sest ma olen loomult perfektsionist
ja selle piitsa all ennast terve elu treeninud
sest kodust s .....
Kallis kodu
Koduväravani on jäänud veel üks samm,
juba eemalt paistab tuttav tamm,
tuttav linnulaul mul paitamas on kõrva,
pisar ikka ja jälle kippumas on silma.
Kodu kallist ei unusta ma iial,
ka võõrsil olles,
kõik mõtted koduni mind viivad
ja koju tagasi toovad.
Oma kodule au ma annan,
tema eest hoolt kannan,
armastan ja ei vaheta teda iial luksuse vastu-,
Kodus on mu hing ja mu süda,
hea, et ta alles on täna.
Õpetaja ütles
ma olin matkalaagris
ma keerlesin kohaliku tiigi peal
võtsin julguse kokku ja hüüdsin treenerile:
"Ma ei oska!"
Ta muheles selle peale kaugelt
ja vastas, et nii õpidki
Korraga muutus mu sisemus veidi kergemaks,
ent ma sain aru, et ma pean ise hakkama saama
vastutust teises paadis olijale ei saa kanda
ja nii korduvalt elus
ma palun juhiseid,
aga mulle neid ei anta lihtsalt kandikul
kui antakse juhised, siis arvan,
et saan ilma nendeta
orienteerumises olin tugev
aga parima sõbra kodu teises vallas ei leidnud
üritasin minna mälu järgi
mis näitab, et ka mälu võib .....
lillede õitsemisest
lillede õitsemisest
jäämas juba oled ilma
puudel lehtede kahinast
valgetest rünkpilvedest
mida otsida unustavad
peagi silmad justnagu
polekski neid enam ilmas
mida on mul peale hakata
aina varasemaks päeva
tuleva hämarusega
hea et maja taga alles on
mändide igihaljas käharus
sügavas talves lumiste
okste ehmatav vähratus
oma tütrele***
mõtlesin täna, kas ilusaid lõpetusi on olemas,
kas õudne lõpp või lõputu õudus
kuidas kaardistada seda,
mida anda oma lapsele kaasa,
mida olen õppinud, et ta ei tunneks ennast liiga raisatult,
liiga andvalt
liiga iseenesest mõistetavalt
vali inimene, kes paneb sind tundma kihisevalt
nagu sa oleksid kerge mulline vein
samas see pole meelemürk
vaid
vali inimene, kes paneb sind kihisema
kellega sa tunned, et võid kui Mary Poppins
taevalael vihmavarjuga lennata
ja iga su sõna on kui kandev lauluviis
mitte ühtlasena tunduv lora
vali see, kes on emotsionaalselt .....
Hinge igatsus sügisest kevadeni
Sa kui rändlind,
minuga hüvasti jätsid sel sügisel.
Sa ju iial ei unusta mind,
mina Sind.
Sa kui rändlind,
tuled tagasi kaunil kevadel,
kui puud on pungades
ja õitsele puhkevad kõik armastavad südamed.
Sa ju igatsed mind,
mina Sind....
Vahel olen mõttetu vahel tänulik
Ei tahtnud tookord
ei pidu pidada ei lõbu
ma tahtsin et mu mõtteid olemas ei oleks
kõik unustada tahtsin
Jõin mere ääres merest maheviina
jõin ökoloogilisest hiigelpitsist
jõin läbi nõnda rohe õlekõrre
et oli olematu jala jälg
Kesk joomist haaras aga
mul haaras õlekõrrest keegi
ei- mitte janune vaid uppuja
ei lahti enam lasknudki
Ohh issand- vaatab mind
miks ta vaatab nõnda
vaatab- ise ette heitev kurb
vaatab- silmist üdijoobunud
Teeme väikest viisi juttu
selgub et südamesugulane
tundis kangesti kaasa- mul mainis
võib võtta mu mõtted mult ise
.....
Armastus
Ta oli armas, hell ja hea,
kuid elupöörises ta kaotanud pea.
Kuhu ta läks- ei tea,
ootama kogu aeg pean-?
Ta lõhn veel voodis ja riiete peal,
ükskord pessu viima nad pean.
Ei unustada püüa ma sedasi,
mul vähem valu on niimodi.
Ta süda polnud ju murdunud,
ega võõrast ta taga ajanud.
Hinge tal vist miskit vaevand,
kuid ta iialgi ei kaeband.
Ära ma ei suutnud tunda
tema hingevalu suurt.
Tahtis mind vist kõigest säästa,
pimestas meid armastus suur.
Siiski loodan armsa tulemisse
ei mu süda jäta teda unarusse.
Ükskord koidab ilus päev
ja taas me ühenda .....
Sügis teel
Ikka kaunis sügis kutsub,
kutsub looduse rüppesse.
Kooliteel ei enam püsi,
kihk on minna hüppesse.
Meelitavalt päike piilub,
mahe tuul mul silitab pead.
Lõbus linnukene oksal siristab,
ma sootuks koolitee unustan.
Täna löön ma kõigel käega,
kuulan sügise kutset ma.
Arvan, olen teel ma õigel,
näpistan veidi aega ma,
et olla koos kauni sügisega.
Millal siis veel,
kui mitte nüüd,
see on kauni sügise hüüd!
Pilk ette
I don`t know – simply how?
Can´t you live here and now?
That` s simply not empowered,
Not now and not at any hour...
Veenad saatust, et kõik paremaks saab,
Pidevad ülehüpped ähmasesse tulevikku,
Loodad hetkele, et jõudu täis taas,
Kuid miks mitte, et hetkes juba ulatud?
See ees sind ootav tundub nii tore,
Igal sammul ootab sind tegev uha,
Et kukkuksid sinna lausa kohe,
Pilk ette on värske, kristalselt puhas,
Kuid pilk su näo ees on udustatud,
Selles kaalu sa ei näe ning ka unustad...
Не займу себя определением,
Ценно ль слово .....
See on ju armastus
Tahaks lõpmata
vaadata tunda
hingata kallimat
ju on see armumine
Ükskord kui armunud
mõistad et päriselt
ongi nii hea
see elamine
Kuid elu teeb haiget
lööd tagasi võitled
mõtled kes vastu
sind valvanud
Alati valvel
ihkad ent enamat
rahu ja vaikust
kindlust ja unustust
Unustaks pilgu
sügavad silmad sinusse
varjamata kahtlemata
on see meeldimine
Sa meeldid
ning vastad korduvalt
et ka ju vaatad
ikka ja uuesti armastad
Sellest saab armastus
kui sekkuda
lihtsalt sekkuda aktiivselt
meeldimisse
Merd vaadates 12.08
Meri, küll tahaks elada
su kaunis ökosüsteemis.
Su lõhn ja mahe hääl,
mu luulelt aina vaadet röövis.
Sa oled nii naturaalselt lahe,
ei näe enese muukimisega vaeva.
Sa oled nii elus, et unustan paigal taeva
ning jätan oma uhkuse-ja tallajäljed
su läbipaistvasse päikselisse jahedasse
varju.
Armas meri, su loksumine
on kõige rahulikum rahulikkus.
Ma ei lahku su kõrvalt
vaid jään vaatama õrnalt,
kuidas vaikselt vahu vahetades lahutad
mu meelt.