Sõnale unusta leiti 375 luuletust
Mis edasi tegema peaks, et läheks vaid heaks, kui teaks.
Tegelt ma pole nii negatiivne vaataja
Kuid sinna võin ma ennast vahel saata ka
Sissejuhatus tehtud
Pilt on pestud
Nüüd algab vaatleja vestlus
Tõmban ma nööre
Mängin et olen ma röövel
Lauseid näkku üksteisel lööme
Või minu omasid ajuga sööme
Tunnen ma hetkes seda kõike mida ma mõtlen
On ju kõigile selge mida ma sihin
Kui käes on mul vihik
Kommunikatsioon ja pihil
Või kuidas saab aru üks isik
Olen filosoof
Mida ma vihjan
Ma ei tunne mitte midagi lihtsalt
See on näide et iga sõna mis valin on vä .....
Elus hing
Kes unustanud palju,
jätab meelde
ka pisemagi märkamatu rea...
Ta harjunud on
hammustama keelde
ja mällu kirjutama
iga väikse vea...
Kuid kellel meeles on
see, mis on meelel ise,
mis ühtki meenutavat nõksu
eal ei nõua -
ta võtab ette armastuses
elamise,
sest palju rohkemat
üks elus hing
ei jõua.
/Mari*Uri/
Mis?
mis mullast on võetud, see mullaks peab saama,
mis õitseb, peab närbuma,
mis laulab, peab vaikima,
mis jookseb, peab peatuma,
mis sünnib, peab surema,
mis võidetud, peab kaotama,
mis müüdud, tuleb tagasi osta,
mis kord rünnatud, tuleb nüüd kaitsta,
mis väärt, tuleb visata,
mis väärtusetu, tuleb hoida,
mis püha, tuleb põletada,
mis saatanast, tuleb nüüd kummardada,
mis päästetud, tuleb hukutada,
mis hukutatud, tuleb päästa,
mis hoolitsetud, tuleb unarusse jätta,
mis armastatud, tuleb vihata,
mis kuuldud, tuleb unustada,
mis leitud, tuleb kaotada,
mis pü .....
Olevik ühele igavesti surevale surematule liblikale
Plaanides mitte siia kauaks jääda,
on imelihtne neid sõnu sääda.
Sündides liblikana elaks vaid loetud päevad,
kuid nüüd ma vaatan, kuidas sajad aastad mööda läevad.
Ma elan kui liblikas, ehk ka kui lind,
sest vabana on sündinud minu hing, millel puudub hind.
Ma unistan, unustan, usun ja nean,
ja kõige vabamaks hingeks end pean.
Ma põletanud olen oma iidse silla,
ja loodan, et oma tulevikku ma maha ei pilla.
Mis sest, et elan vaid loetud päevad,
oleviku tunnid ju siiski ruttu mööda läevad.
Lind
Kui oleksin ma lind, siis oleks ma tuvi,
ja mul puuduks igasugune huvi,
nii maailma kui raha vastu,
ma põgeneksin maailmast “vabast”,
ja skulptuure teeksin ma nokaga vahast,
ma näeksin iga päeva algust,
ja igat viimast kiirt päevavalgust,
ma lendaksin üle Punasest merest,
ja unustaksin kõik, mis inimese verest,
ma oleksin vaba,
ja tuules lehviks mu saba.
Ma soojendaks pesa kuukiirte niidiga,
ja lebaks seal kui sultaana, kel voodi on kaetud siidiga.
Kui oleksin ma lind, oleks ma tuvi,
ja minu paradiis see oleks igavene soe suvi.
Miraaž
kõik kirjutavad kellelegi
see kõlab nagu lõputu nutusein
või rõõmuplatform
oleneb, kuidas seda võtta
kas oled ikka peateel
või kaldud rajalt kõrvale
kõik, mis enne olnud tuhastub
ja saab uueks, kui annad sellel loa
loa olla ja loa kasvada
peeglist peegeldub Su nägu
nagu miraaž
isegi silma vikerkestades on näha tuttavat
sära ja sädelust
mingi ühinemine, kus muutud sootuks teiseks
ega pole aimu enam, kumb neist kallistavatest varjudest oled sina
kuidas jagada eluraskuseid nii,
et need ei muutuks koormaks
ka mõlemal lenneldes ka langevari avaneb
ma vaat .....
Jõuluks koju
Tõid lilled ja liblikad
mu talvisesse tuppa:
Panid lumelilled aknale
ja kõhtu paabusilmad.
Ja ütlesid, et võin Sind
kasvõi igaveseks võtta
ja alatiseks unustada
liiga külmad ilmad.
Sa tulid minu juurde,
oo hilinenud Nipernaadi -
kui olin uhkelt juba
soojuseta harjunud
ja üksinduse...
öösse välja karjunud!!!
Nüüd taas näen
Su lumelilli oma aknal
ja usun,
et need varsti jälle sulavad,
ja paabusilmad kõhus
olen ehmatanud vakka,
sest tunnen mõistust
koju tulevat.
Nüüd palun:
võta oma lilled,
võta liblikad
ja haara kaasa kulunud kitarr!
Need .....
Joostes rõõmu järele
Nii ihaldan lõpuks püüda,
Südant soojendavat rõõmu,
Roidusin juba valjusti hüüdmast,
Et kustuks raevane valu lõõm...
Ringitan ettemääratusega iga sammu,
Sedasi väldin ma valu teket,
Kuid vahel ammendub mu ramm,
Ehk toob see kaasa rõõmu leket.
Kui hiilin ära kindlast käigust,
Lahkeid mõtteid kohe valu kummutab,
Jättes hinges kustumatud laigud,
Jõuab ka õnne alget lammutada,
Ei unusta ajada peale kõva kärinat,
Mida jõutusest ei suuda ma summutada.
Silmavaatest ähmast loori,
Väga tahan kergitada ma,
Kaugemale visata ära koormat,
Ning hakata sügav .....
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
Nõme olukord ***
alati kui viha ja vastikus kerib ülesse
ma küsin endalt
"Mille või kelle pärast ma tegelikult
pahane olen?"
See inimene, ei ole kunagi süüdi,
see on reaktsioon minus,
mis tekib, kui ma saan aru,
et inimese kihid lagunevad laiali
ja välja tuleb maskide alt päris olemus,
päris inimene, oma postiivsete ja negatiivsete omadustega
Mulle ei ole palju vaja
olen suhteliselt kardinaalne elus olnud
ma tegelikult ei kannata teiste vigu,
tunnistan
see peegeldab mind ennast hästi,
sest ma olen loomult perfektsionist
ja selle piitsa all ennast terve elu treeninud
sest kodust s .....
Kallis kodu
Koduväravani on jäänud veel üks samm,
juba eemalt paistab tuttav tamm,
tuttav linnulaul mul paitamas on kõrva,
pisar ikka ja jälle kippumas on silma.
Kodu kallist ei unusta ma iial,
ka võõrsil olles,
kõik mõtted koduni mind viivad
ja koju tagasi toovad.
Oma kodule au ma annan,
tema eest hoolt kannan,
armastan ja ei vaheta teda iial luksuse vastu-,
Kodus on mu hing ja mu süda,
hea, et ta alles on täna.
Õpetaja ütles
ma olin matkalaagris
ma keerlesin kohaliku tiigi peal
võtsin julguse kokku ja hüüdsin treenerile:
"Ma ei oska!"
Ta muheles selle peale kaugelt
ja vastas, et nii õpidki
Korraga muutus mu sisemus veidi kergemaks,
ent ma sain aru, et ma pean ise hakkama saama
vastutust teises paadis olijale ei saa kanda
ja nii korduvalt elus
ma palun juhiseid,
aga mulle neid ei anta lihtsalt kandikul
kui antakse juhised, siis arvan,
et saan ilma nendeta
orienteerumises olin tugev
aga parima sõbra kodu teises vallas ei leidnud
üritasin minna mälu järgi
mis näitab, et ka mälu võib .....
lillede õitsemisest
lillede õitsemisest
jäämas juba oled ilma
puudel lehtede kahinast
valgetest rünkpilvedest
mida otsida unustavad
peagi silmad justnagu
polekski neid enam ilmas
mida on mul peale hakata
aina varasemaks päeva
tuleva hämarusega
hea et maja taga alles on
mändide igihaljas käharus
sügavas talves lumiste
okste ehmatav vähratus
oma tütrele***
mõtlesin täna, kas ilusaid lõpetusi on olemas,
kas õudne lõpp või lõputu õudus
kuidas kaardistada seda,
mida anda oma lapsele kaasa,
mida olen õppinud, et ta ei tunneks ennast liiga raisatult,
liiga andvalt
liiga iseenesest mõistetavalt
vali inimene, kes paneb sind tundma kihisevalt
nagu sa oleksid kerge mulline vein
samas see pole meelemürk
vaid
vali inimene, kes paneb sind kihisema
kellega sa tunned, et võid kui Mary Poppins
taevalael vihmavarjuga lennata
ja iga su sõna on kui kandev lauluviis
mitte ühtlasena tunduv lora
vali see, kes on emotsionaalselt .....
Hinge igatsus sügisest kevadeni
Sa kui rändlind,
minuga hüvasti jätsid sel sügisel.
Sa ju iial ei unusta mind,
mina Sind.
Sa kui rändlind,
tuled tagasi kaunil kevadel,
kui puud on pungades
ja õitsele puhkevad kõik armastavad südamed.
Sa ju igatsed mind,
mina Sind....
Vahel olen mõttetu vahel tänulik
Ei tahtnud tookord
ei pidu pidada ei lõbu
ma tahtsin et mu mõtteid olemas ei oleks
kõik unustada tahtsin
Jõin mere ääres merest maheviina
jõin ökoloogilisest hiigelpitsist
jõin läbi nõnda rohe õlekõrre
et oli olematu jala jälg
Kesk joomist haaras aga
mul haaras õlekõrrest keegi
ei- mitte janune vaid uppuja
ei lahti enam lasknudki
Ohh issand- vaatab mind
miks ta vaatab nõnda
vaatab- ise ette heitev kurb
vaatab- silmist üdijoobunud
Teeme väikest viisi juttu
selgub et südamesugulane
tundis kangesti kaasa- mul mainis
võib võtta mu mõtted mult ise
.....
Armastus
Ta oli armas, hell ja hea,
kuid elupöörises ta kaotanud pea.
Kuhu ta läks- ei tea,
ootama kogu aeg pean-?
Ta lõhn veel voodis ja riiete peal,
ükskord pessu viima nad pean.
Ei unustada püüa ma sedasi,
mul vähem valu on niimodi.
Ta süda polnud ju murdunud,
ega võõrast ta taga ajanud.
Hinge tal vist miskit vaevand,
kuid ta iialgi ei kaeband.
Ära ma ei suutnud tunda
tema hingevalu suurt.
Tahtis mind vist kõigest säästa,
pimestas meid armastus suur.
Siiski loodan armsa tulemisse
ei mu süda jäta teda unarusse.
Ükskord koidab ilus päev
ja taas me ühenda .....