Sõnale unustatud leiti 29 luuletust
Kahtlused* (üks sahtlisse unustatud lugu)
Ise ma olen veendunud
et ma ei oska kirjutada
midagi ei saa osata
mis tuleb nii loomulikult
loomulikumalt kui hingamine
Ei ole mul kohati rütmi ega taju
luuleanalüüsigi pidid parandama
tunnustatud kirjanikud linnast
kes aitasid teha ära kirjanduse kodutöö
võimalik, et mulle lihtsalt meeldib jutulõnga keerutada
meeldib sõnadega mängida
ja otsida neile erinevaid kujundeid
luua värvikaid pilte
ja siduda ennast hetkedesse
või kinnitada need hetked
pakkepaelaga
võimalik, et ma olen papagoi
kes korrutab kõike, mida ühiskond räägib
ja siis läbi oma soolav .....
Üks ammu unustatud tunne
Üks ammu unustatud tunne,
see tunne jälle
kerkib seest.
Maailm justkui
vajub unne
mu teadvus kistud
ribadeks.
Sadu teravaid nõelu
torgivad mu elupuud.
Ma mäletan su õelust
mind jälgib ärev kuu.
Ulg mind saadab tasa
pimedus mind irvitab.
Kuniks iseend ma avan
kätleb kurbus minuga.
Mis ka lootsin leida siit
leidmata võiks jäädagi.
Kõik unustusse vajuks -
seda ööd ma enam ei talu.
Kiigub vana roostes värav,
vana kuuse silmis lein.
Rohtunud ammu meie rada
mõni valu on nagu vein.
Vaatan pilvedega tõtt veel
ja tallan rada igavest.
Kes teab, mi .....
Unustatud suveöö
Kargel, vaiksel suveööl ma oma akna avan ja nukra pilguga vaid kuusirpi kõrgel ülal taban. See toob mul meelde, kuidas kuvas see kunagi ka üle meie ühiste retkede, veel seni unustamatute naudinguhetkede.
Kas mäletad ka seda, kui kõlas eemal äike ja meile tundus see vahemaa veel kauge, kuid sina juba tajusid, et torm niipea siiski ei rauge? See olid alati sina, kes tõi minus esile tahte ja jõu, andsid mulle eksistentsi mõtte, täitsid armastusega mu põu.
Nüüdseks möödas need päevad on ammu ja jäädavalt läinud ka sina, mispärast siis väärin elu veel mina? Miks küll .....
Mälestused
Mäest
minu teadvuse tipust
veerevad all
vabalt valitud hooga
minu elusurma surnud
tunded ja mõtted
ära aetud
ja ära kulutatud
sõprused ja armastused
All
oru põhjas
näen neid veel
mõnda aega veeremas
kuni lõplikult hoo kaotanuna
teevad oma viimased
kahetsuse tiirud
ümber enese kujuteldava telje
ning vajuvad vaikse mütsuga
unustusse
Nad tahaksid olla
oma viimases puhkepaigas
lihtsalt vedeleda
mitte kellelgi jalus
minu ajastu lõpuni
Aga ei
ikkagi tuleb
mõni maailmakoristustoimkond
korjab nad koormasse
ja sõidutab utiili
Unustusest rebituna
taas s .....
blink-182 - Adam's Song
Ma ei uskunud kunagi, et suren üksinda
Naersin kõige valjemini, kes oleks arvanud?
Jälitan juhet tagasi seina
Pole ime, see polnud üldse pistikus
Võtsin aega, kiirustasin
Valik oli minu, aga ma ei mõelnud piisavalt
Olen liiga masenduses, et jätkata
Sa kahetsed, kui mind enam pole
Ma ei vallutanud, harva tulin
Kuusteist hoidis paremaid päevi
Päevi, mil tundsin end ikka elavana
Me ei suutnud ära oodata, millal välja saaksime
Maailm oli lai, liiga hilja proovida
Tuur oli läbi, me olime ellu jäänud
Ma ei suutnud ära oodata, millal koju jõuan
Et aega veeta oma toas .....
Bathory - One Rode to Asa Bay
Üks mees ratsutas läbi metsa
Alla Asa lahele
Kus draakonilaevad merele sõitnud
Rohkem kordi kui keegi suutis öelda
Et oma silmaga näha imet
Mida inimesed rääkinud suust suhu
Kõikvõimas jumal
Oli saabunud võõralt maalt
Kuuldused rääkisid mehest
Kes oli tulnud merede tagant
Kandis kaelas kullast risti
Ja rääkis rahukeeles
Ta oli tulnud koos võõraste meestega, kes kandsid
Lillasid särke ja pitsi
Ei lõhnanud õlu järele, vaid lillede
Ilma habemeta
Julge mees, kes kandis risti
Rääkis kõigile Asa lahe inimestele
Et kõikvõimas jumal oli saabunud
Kõi .....
Mu peas on terve maailm
Mu peas on terve maailm, mida keegi ei näe.
Ma oskan varjata seda, mis mul mõtteis.
Välja olen mõelnud terve maailma, mis eksisteerib vaid mu peas.
Keegi ei näe, keegi ei tea.
See maailm pole püsiv, ta muutub ja kasvab koos minuga, ta on minu hästi hoitud saladus. Ta paistab väike, kuid minu jaoks on ta kõik.
Mu peas on paik, kus saan endiselt tunda lapselikke rõõme.
Või kasvada vanaks, olles ise veel noor.
Ses maailmas on unistused reaalsus ja reaalsus unustatud.
Päris elu käib siiski minuga kaasas,
tusase tujuga on sealgi torm.
See on aga okei,
Sest lill .....
Ja immuunsus tuleb
Leidsin autost Circkle K topsi
milles veel jooki sees
selleks kohvi ja veits napsi
tundus, et ma õnnelik mees;
et saan hommikul juua
tasuta teise unustatud ostu
mida võisin koju tuua
muidu tööle värskena ei astu;
aga oh häda, kui vaid teaksin
milleks see tops maha jäeti
teiste jutuga ära ehmatasin
et sinna sisse juba sülitati;
mida nad läbisegi tegid
ja ma hommikul ära selle jõin
peagi mul haigusemärgid
võõrkehasi organismi tõin;
ja immuunsus tuleb
oksendan, aga vähemalt tean
et mu tervis tugevneb
töölt viilima pean
Armumine
Armumine-
on võti kellegi südamesse,
see hing võib olla habras ning noor,
nagu meie maakoor.
Vastu tahtmist öelda kellelegi,
asendasin sind millelegi.
Tean, et hoiad sa mind,
tead, et hoian ma sind.
Minu maailm see suletud tuba,
sõnu maalin- korrata ei luba.
Kes kord üle astus,
see igavikku jääb.
Mõni mõte mis unustatud on juba,
kadunud tundeid meenutab alatasa.
Kuid siiski korrata ei luba,
oli vaid maailm ja see suletud tuba.
Naiselikkus ja mehelikkus
Ei loobi ma salvrätte
või tikitud taskurätte,
et leiaksid neilt teelt.
Nagu mu sõber arvab,
et mehelik energia soovib olla teenistuses.
Ja kõik need rätid ja unustatud asjad,
on lihtsalt naistepoolne manipulatsioon.
Unustatud asju ei ole,
on asjad või inimesed, mida või keda me tahame, aga varjatult küsime.
Naiselikkus on nii haavatav ja pehme
ja tahab kogu aeg aina rääkida ja olemas olla,
samas kui sellest emotsionaalsuse mullist võib mehelikkusel kord kõrini olla.
Huvitav, et ma ei ole näinud Sind kunagi joomas.
Ma kardan, et ma loon endale illusiooni,
.....
Sellist armastust kui noortel...
Sellist armastust kui noortel
pole enam kellelgi
ometi meil oli kõigil
pole enam kunagi
Toonast armastust ei hooma
pole olemas su sees
pole niimoodi kui toona
annaks kõik vaid ühe ees
Sellist pole enam sest
mõned ära reedetud
mõned unustatud vist
paljud ära visatud
Kesk elu torme muresid
kesk kirgi patte nauding vaid
kesk valu vaeva valesid
ei kanna kaua unelmaid
Vanemal ehk korraks vilkab
tuttav tunne oma loole
näeb last kes meeletuna silkab
tuld mööda oma ainsa poole
Ei mõista vanad- kuis nad saavad
neil kõigil on ju ütelus
aeg ravima peab noo .....
m3
avan end taas siia kirjapilti sest muidu hajub mu riim
kui pasahäda hetke seis ma vaatan ikka suht mäda
tänapäeva lood räpiskenes muusikud rohkem haigestunud
juures mõned peded dj del plaat nii hästi enam ei keerle
üksluisus ja muu mis teeb meele ebaterveks
kus on kadunud hip hop nyyd teeb seda jama iga tont
lood eneseupitusest või kui suur on tema lont
kui suur on tema oskus sellel alal kuidas tinti muudkui sulest kallab
unustatud teemad mis ehe mis toimub hetkel
keda kotib kui oskuslikult kadedaks teed terved
Eelmiste elude mälestus tõlkes
Sa tuled vaikselt öös
Mu juurde kui teadvuse tuul
Keerutades mälestuste tolmu
Hinge teadvuses ammu unustatud käikudes
Kus ekslen üksinda oma mälestuste rajal
Sinu nähtamatud käed
Seovad sallina mälestuste niite
Põimivad puulehtedest pärgasid…
Nüüd oled sa tuul
Mis libiseb üle mu näo
Mida tunnen suudlusena oma suul…
Klimp
Aina põgenevad eest,
nende skeem väriseb,
sest iga rida mida teen,
on kaunis ja peen,
kulgemas vabades värssides,
nauding, kui kuulen saundi,
millele maalin, mida taevas andis,
rütmides tantsin, justkui võitu,
loteriilt välja kraabiks,
neil lõug läheb krampi,
olen pettunud, et teie suust..
isegi seda mõttetut- ei tulnd,
Endiselt teen ma tuld,
ära ole kurb.. võrreldes sinuga;
Olen tõeliselt suur,
ära ahhuijeitand,
a ma ei kavatse iial peita oma veidrat,
pigem üle nootide lendan,
ning seda võimalust ennast avada emban,
kes teist mind keelab? Taon kella,
ei su .....
Eesti mees
Olen küllalt elu näinud
Veidi läinud rasva ja
Masenduses põhjas käinud
naha all on kasvaja
Kas veel elan ühe aasta
või siis nelikümnend kaks
Noorust iialgi ei taasta
Lähen järjest paksemaks
Rikutud on eluskeem ja
unustatud diskoteegid
heitlikuna ajukeemia
väidab ilusaks kolleegid
Ainult arstid minu viga
ei usu - tugev eesti mees
Tule siis kui pensi iga
praegu oled teistel ees
Algus
paksud seinad ja nende taga uued müürid
põletatud sillad, kustunud endised leegid
tuulde lastud sõnad ning murtud lubadused
unustatud mälestused, purustatud unistused
Hommikuse päikese ootus kui viimane lootus
Kui otsid ja iga õhtu ootad, iga hommik loodad
Sinna kus valgus ning ootamas uus vaid algus
Viimaks jõuda, kohale jõuda kuhu üritad sõuda
hävitatud seinad ja lõhutud need müürid
sillutatud sillad, süüdatud uued leegid
hingest öeldud sõnad ning vannutud lubadused
ühised mälestused, viimaks täidetud unistused