Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Luuletuuled Lisa luuletus Lemmik luuletused Luuletus.ee äpp

Sõnale unustus leiti 54 luuletust

Uued Lühike (0-200 tähte) Pikk (201+ tähte) Hinnatumad Vaadatumad Kopeeritumad Parimad

Unustus

Vahel on tunne,
et vaadates Päikest,
Kuu põnevam tundubki veel...

Puhuvad tuuled
lükkamas äikest,
rahu kadumas on hinge teel...

Sulgunud huuled,
silm pisaraläikes,
seismas on aeg õhtu eel...

Hetked nii suured,
mis Sinule väiksed,
pühid Sa unustusse need...

- Tarmo Selter -

— Tarmo Selter
2
03/09/2021 Elu
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Unustuses

Võta minu tunded
ja proovi neid Sa kanda.
Siis minulgi on kergem
ja suudan rohkem anda

Mind vabastaksid piinast,
mis peitub minu sees.
Või muidu kaoksid viimaks
mu ainsad viidad teel.

Ma jääksin kurvi taha -
veel olen mälestustes.
Ja lõpuks kukun maha -
siis oleks unustuses.

— Sachtel
10
01/04/2022 Kurbus
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Kui kord kunagi kohtume jälle

Kui kord kunagi kohtume taas.
Ja sa tunned mind ikkagi ära.
Siis silmad sa tõsta võid maast.
Ning mu südames teha võid kära.

Ma ei unusta ära sind iial,
ei eales ma lahti ei lase.
Hoian kinni ma kõigest mis oli.
Ning mu mõtetes leidub sul ase.

Aastaid läinud on mööda nii palju.
Aega kahjuks ei tagasi saa.
Aga pole ju hilja meil liiga,
et veel elada saaksime taas.

Palun midagi uut selles elus.
Mis silmad taas lahti mul teeks.
Mida oodata, tahta ja tunda.
Et põleks tuli mul südames veel.

Tahan hirmu ma tunda su ees.
Sinu küüniseid tunda ma nahal.
Minna ..... Loe edasi →

— Janari T
2
07/07/2021 Elu
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Unustuse varjus

Taaskord mäslev tusailm
mu hingeoksi murdmas.
Rahu kaitsev süvasilm
on seekord alla andmas.

Tuuletormi marutaud,
kui põrgutule lõõmad.
Ei ole rahupaigaks haud -
need mõtted mulle võõrad.

Murtud oksa asemik
on puhasvärske võrse.
Arme varjav lehestik
loob peitva unustuse.

— Sachtel
05/07/2020 Kurbus
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Aga täna...

Eile marutas, maa oli must,
taevas mustem veel -
kas usud ennustust,
et tähendab kõik lõppu see?

Alles hiljaaegugi ju ladistas
ja üle ajas vesi.
Tuul üksikhingi ahistas
ning puudelt oksi rebis.

Aga täna... korraks oli ilus.
Ei pelutanud miski minu indu.
Aga täna... viivuks kuulsin vaikust.
Ei kohkunud vaid süda tõusis rindu.

Hetk veel ja rahupaiga unustad.
Kõik mis ilus - olnud, jälle saabub õõv.
Tormisilmus taaskord hinge pigistab.
Unustusse peitub olnud rõõm.

Aga täna...
korraks
oli
ilus.

— Sachtel
1
09/05/2020 Elu
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Kas mäletad?

Kas mäletad esimest korda, kui mind suudlesid?
Ei, mina ka mitte, küllap see oli ammu vist.
Kuid kas mäletad suudlust viimast?
See on silme ees elu lõpuni vast…
Saatsin su välja, saatsin su väravani.
Oli see plaanitult viimane, seda ei teagi…
Oleksin ma saanud midagi muuta..?
Tundmaks veel üht suudlust uut ah?
Ta küsib neid küsimus iga päev,
hoolimata, et mind piinlemas näeb.
Ma ei oska talle vastata, ei suuda…
Ootan, millal ta unustab ja muudab-
muudab end lõpuks tagasi minuks…
Mõtleb selgelt, et pilt sinust unuks…

— Merilin Jõnts
5
09/09/2019 Armastus
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Igatsus

Sind igatseda on privileeg.
Nii näib, et oluliselt pikeneb aeg.
Ning see tunne küll kõrvetab,
on tunne – aeg sootuks otsa saab,
kuid ei suudaks iial sellest loobuda…
Lasen sekunditel, minutitel, tundidel koonduda.
Ei väsi ootamast, mil
mu silma vaatab su silm.
Hoiad sama tugevalt oma pilku minul,
kui tugevalt oma käsi ümber minu ihu.
Ümber minu ihu, mis on kõrbenud…
Kõrbenud ihast olla andunud,
ihast Sinu keha järgi, mis mandunud.
Mandunud igatsusest olla mu käte vahel…
See kõik on justkui looduse poolt ettenähtud.
Ma näen ja tajun, kuidas minu läheduses ..... Loe edasi →

— Merilin Jõnts
8
09/09/2019 Armastus
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Kodu

Kodulinna rohtunud tänavad,
grafitiga kaetud seinad
ja varemetes majad...
Laudadega kinni löödud aknad
ning lahti vajunud uksed...
Raagus vahtrad ja kased
heites varje lagun'd aialippidele...
Kord pilke püüdnud roosipeenrad,
alles vaid surnud varred,
mis paraku keelduvad alla andmast.
Ajast räsitud kuuri najal
seisab nukralt mu lapseea jalgratas...
Ta sadul vihmast vettin'd
ning pedaalidel sõtkub vaid tuul...

— Cobban
67
01/03/2019 Igatsus
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Saatuseõde

Ma tunnen tülgastust nii suurt.
Inimesed me ümber nii võltsid.
Kutsun ja meelitan siia tuult,
et pühiks me seljast need hõlstid.

Tuli, kõrveta need kõverad grimassid,
mis seatud näole teesklemiseks vaid!
Sisemuses kõik on omadega sassis.
Millega nad küll hakkama said?

Vesi, vooluga vii kaasa sundused,
mille ühiskond meile peale surund!
Igaühel olemas on oma tundmused,
mis ajaga meie meeltest on unund.

Maa, kasvama neis pane lootusesäde,
et helgemalt nad maailma näeks!
Igaühel on ju saatuseõde,
kes raskustes, valus on abikäeks!

— Lea Hablar
4
04/12/2017 Ühiskond
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Nii üksinda

Nii üksinda me kulgeme siin tühjas maailmas,
lehed puudelt on kadunud ja ainus tõeline läks.
Olen loobunud endale valesid maalimast,
sest valus tõde on parem, kui enesepeks.
Teeb silmadki kaunimaks neist voolav vesi,
siis ma unustan ära sinu käed minu pihal.
Saan ju aru, et enam edasi kahekesi
minna ei saa, meid vaid kannustab iha.
Selle öö jätan tühjalt varjudesse lebama,
et enam ei meenutaks pimedus sind.
katan valusad haavad omaenese kehaga,
mis ükskõiksusega minu südame lõid.
Siis kulgengi selles tühjas maailmas üksi,
vaatan üksinda päikesetõusu ja eh ..... Loe edasi →

— GetDo
3
26/11/2017 Kurbus
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Unistusest Unustusse

Sina oled see kes jõudu annab
kui trööstitu on kõik
siis lootust endas kannab

Kui oled sina ei vaja midagi muud
sest ei õhku ega vett
vaid aint sind nagu pime öö kuud

Sina mulle päikese tood
kui hall on kõik
siis vikerkaare pilvedele kood

Kui keegi teaks kui õnnelik ma
sest seda mõõta saa
vaid ainiti minu silmis näed sa

Kui ainult vaid see tõsi oleks
Kui ainult vaid unistus poleks

Et seda suudaks unustada
Et seda mälust ära kustutada

Sest seda kõike enam pole
Sest sind lihtsalt enam ei ole...

— kukkunud täht
9
13/10/2017 Igatsus
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Keegi meist

Keegi meist pole sündinud emata,
aga õnn,
kui ei pea kasvama temata.
Keegi meist pole sündinud isata,
aga õnn,
kui sind välja või
eemale,
ära ei visata.

Ema ja isa õnnelikud päevad
on need, millest
lapsed tihti
und vaid näevad.
Keegi meist pole sündinud
põlgama,
hülgama,
unustama teist,
aga miks ometi,
miks
nii palju näha
ja kuulda on neist?



/Mari Uri/

— Mari Uri
5
02/04/2021 Elu
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Kedagi?

Kedagi, kes valu ära viiks? Kedagi, kellega unustada?
Kedagi, kes teaks, kuidas murtud südant ravida.
Kedagi, kes teaks, kuis on kaotada.
Kedagi, kes Õnne tooks ja kellega koos vanaks jääks.

-Janek V.

— vilkoit
13
10/12/2015 Igatsus
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

süüta hoorus

panen päikse
põlema
ta tookord kustus
ära
kui väljas oli vihmane
ja sina
läksid ära

suur sadu rennist
nirises
küll alles valas
märga
üks kärbes
kõrvus pirises
ei saandki pruudipärga

see solin aju loputas
nii silmist
pühkis veegi
mul mõistust pähe
koputas
ta polnudki ju
keegi

see keegi kelle pärast ma
peaks vihma
armastama
ja oma tervik-
unistusi
puruks narmastama

kui panen päikse
põlema
sest igatsen ta
sära
ehk unustan
me mõlema

ja rohkem sest
ei plära


Sanya

— Sanya
2
31/07/2016 Armastus
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

eebenipuust torn

kangetes tumedates jõgedes
voolab unustuse tuhk
ta kannab kaugeid mälestusi
mõne aja-ruumi taguse ruumi
põrandale kraabitud laavas

see on laastav ootus
maailma eksimise ime ees
kannan ise raskeid sulgi
unustus on ainult tolm
kulunud praokilejäetud uks

ei oota et aastaid saaks tuhat
vajan üht eluaega vaid
ja sedagi on liiga palju

millele üldse mõelda
kui mitte mõelda sellele
kuidas mitte mõelda
õmblusteta ruumid kistakse tühjaks
rõõmutud näod pühitakse valgeks

aga et ükskord peaks tulema
mingisugune vabastav lõpp
see on tuhk
kadu
udu

vabastav l ..... Loe edasi →

— tuhk
6
05/03/2013 Elu
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Naerata

Püüad tõsine Sa olla,
hoiad rõõmu enda sees
lase naeratus nüüd valla,,
kaunis päev Sind ootab ees.

Su naeratus ja silmasära
toovad rõõmu südameisse,
ajavad kõik pilved ära,
loovad selgust hingedesse.

Ära eales unusta
Sa ennast kurbusesse,
tõuse püsti, naerata,
las halb jääb unustusse.

- Tarmo Selter -
2022



— Tarmo Selter
3
04/08/2022 Elu
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Vereiha

Kas kuuled ajutist vaikust
mis muugib lahti rahust?
Luhansk on langenud
ning kõike on räsinud;

me kaevikus, siin perses
oodetakse parimat igat mehes
idanaabreid peatame
nende granaate tagasi heidame;

ainult adrenaliin alles
hoian kinni milles
ma veel elus ja valmis
ringi liigun tormis;

ja laseme püssidel rääkida
et tagasi itta rinnet rühkida
muudkui kasvab mu vereiha
kättemaks ja peatamatu viha;

saanud surmatud vaenlane
olla viimse meheni on meile omane
täägid ees, edasi kiirustame
ja esimesed vigased surnuks torkame;

ulja jooksja pikali lükkan
oma käe ..... Loe edasi →

— juku olen
05/07/2022 Elu
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Pole soolikad = pole võitu

Kõik meeled ainult suhtlevad
kõik tunded ainult lõhkevad
selles Unustuse ilmas
kiindumus ja vaim erinev igas silmas;

see ootus täidab hinge
lase vabaks hirm ja pinge
näed rohelisi mehikesi liikumas
siis las olla püssid paukumas;

kättemaks on siis, kui üle piiri
lennutab haubits kiiri
kaugele üle Dnepri jõe
on võit sinu, ära põe;

pole soolikaid = pole võitu
kõik lähevad saatusega sõitu
leidlikus ja julgus on kõige tugevam
ja üleilmne abi kõige vägevam;

pidage vastu, kuni Euroopa järele annab
oma rahvaid teie maale kannab
et idatiib uuesti itta l ..... Loe edasi →

— juku olen
04/07/2022 Igatsus
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Must auk

Olen võtnud tiba
Käin
mööda teadvuse tunnete
hämaraid paiku
Mu inimesed ja elu on liba
Näib
mu südame salajais soppides
valitseb vaikus

Mu südame varjatud tuba
on tühi
ometi tean- ma nii kindel
sind ootele jätsin
Pidid ootama luba
ei tohi
minna- mis siis et ma naise ja lapsed ja elu
vahepeal võtsin

Pean kallama unustust juurde
Jah valan
ja leian su- olgu et silt on ukse peal keelav
veel tumedam sügavam teadvuse paik
Ei valgust- ei tunnete mõtete keerde
nii sala
su olemust kujutlust jäägitult neelav
mu tundmuste kosmose mustendav auk

Jah- selles ..... Loe edasi →

— Rein Asugram
4
12/03/2022 Elu
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri
Sarnased luuletused:
elu ilu kurbus mina sina ühiskond rõõm hetk aeg tunne tarmo selter hing sõda euroopa ukraina naaber mälestus tunded igatsus pimedus süda armastus mõte valu unistus viha instrumental rahu lõpp öö ootus


Hankige see Google Play
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse
Luuletus lisati lemmikutesse
Luuletus kustutati lemmikutest
Selleks pead sisse logima
Luuletus tellitud.
Seadista e-maili teavitust
Järgimine lõpetatud
Selleks pead sisse logima
Aktiveerimiskood saadeti sinu e-mailile.
Võimalik, et see võis sattuda ka spam/junk postkasti