Mis saab siis, kui kuivavad jõed ja pisaraid enam ei voola? Valged valed ja mustad tõed hingekõrbes kajavad loona
Mu klaasist süda on murdunud Ja killud on sinu käte vahel Meie armastus on tardunud Jääks ta seilab pisarate lahel
Elukella seierit edasi käsin Südamega samas rütmis põksub Ta ajanappuse lõksus Niikaua kuni viimaks väsib Ja end unustuse hõlma mässib.