Sõnale unustus leiti 68 luuletust (parimad)
Eesti ajalugu
Ega ei saagi ausalt aru, kuidas me püsima jäime, Brockmann luuletab me lugu.
Ega me muud, kui sajandite tuhk ja tuhandete aastate kaja, tuul puhub tuhka, katel kajab,
See, kes valitseb me minevikku, juhib tulevikku ja olevik on pelgalt hallutsinatsioon,
Tartu linn kannatab Põhjasõjas, Käsu Hans laulab laulu,
Igavesti ootame oma valget laeva, laeva, millest saab meie hukatus ja unustus.
Kristjan Jaak peab end tõeliseks eestlaseks.
Eestlane, ise ei mõista, käib oma aurukatla ümber.
Elu ja surm, me lõpmatu tants ümber aurukatla, surm ja elu.
Looduseusku ennemp kui Juma .....
Suvi tuleb
Suvi suur ja kullaline,
veidi kuiv, kuid lilleline,
tuleb mõneks ajaks külla,
tuues meile päiksekulla,
sooja õhu, sooja vee,
imelised valged ööd,
saatjaks armastuse tiivad,
mis meid unustusse viivad
kastemärjal öisel rajal,
sõnajalaõite najal.
- Tarmo Selter -
2023
See on ju armastus
Tahaks lõpmata
vaadata tunda
hingata kallimat
ju on see armumine
Ükskord kui armunud
mõistad et päriselt
ongi nii hea
see elamine
Kuid elu teeb haiget
lööd tagasi võitled
mõtled kes vastu
sind valvanud
Alati valvel
ihkad ent enamat
rahu ja vaikust
kindlust ja unustust
Unustaks pilgu
sügavad silmad sinusse
varjamata kahtlemata
on see meeldimine
Sa meeldid
ning vastad korduvalt
et ka ju vaatad
ikka ja uuesti armastad
Sellest saab armastus
kui sekkuda
lihtsalt sekkuda aktiivselt
meeldimisse
Maa-sinine apelsin
Merre uppunud hinged,
tõusvad lained, pinged
vett täis valgunud ojad,
maha maetud pojad,
sügavas leinas on rahvas ja haual lilled on närbunud,
Õitsele puhkevad pungad valged,
näha on maailmale varem nähtamatud palged,
kruusane, liivane põrand jalgade all,
maailm-sinine apelsin-sinine pall,
metsad ja laaned ja aiad,
ja riigipiirid nii laiad,
unustuse, unistuse, uskumuse-lõputu tee,
kas kõik ongi lõppude lõpuks vaid see,
kas kõige alguseks ongi veed.
Mälestuste tuuled
Aeg kuivatab pisarad,
kuid seda, mis olnud,
eales ei kustuta
unustuste tolmu.
Hinges kandes edasi
läbi elu, läbi aja,
mälestustes sedasi
neid, keda vajad.
Sa neid iial ei näe,
nende naeru ei kuule,
kuid nende olemus jääb
ajas mälestuste tuules...
- Tarmo Selter -
lume valgust vaikust
sind tänan suvi
valge juuni
su pillamises kaua
sai olla meel
sinitaeva pilvede
astrite unustuseks
nüüd öö läbi hommikuni
maale sajab valge lund
meil unuks sootuks juuli
jääks silmapiiri taha
heleroheline kevadootus
lume valgust vaikust
aina rohkem päeva
hangedena kuhjuks
Meri
Merel on sinuga alati rahu,
merel on sinu poolt loodud aeg,
merel on tähed ja kuu,
merel on päike ja pilved,
merel on sügavus,
merel on lained,
merel on elu ja surm,
merel on algus,
merel on lõpp,
merel on unustus,
merel on meenutus,
merel on unistused,
merel on tühjus,
merel on süütuse puhtust,
merel on süüdlase räpasust,
merel on mõrvareid,
merel on ingleid,
merel on saatanad,
merel on linde,
merel on kalu,
merel on põhi,
merel on pind,
merel on raskus,
merel on kergus,
merel on vett.
Unustuses
Võta minu tunded
ja proovi neid Sa kanda.
Siis minulgi on kergem
ja suudan rohkem anda.
Mind vabastaksid piinast,
mis peitub minu sees.
Või muidu kaoksid viimaks
mu ainsad viidad teel.
Ma jääksin kurvi taha -
veel olen mälestustes.
Ja lõpuks kukun maha -
siis oleks unustuses.
Kodu
Kodulinna rohtunud tänavad,
grafitiga kaetud seinad
ja varemetes majad...
Laudadega kinni löödud aknad
ning lahti vajunud uksed...
Raagus vahtrad ja kased
heites varje lagun'd aialippidele...
Kord pilke püüdnud roosipeenrad,
alles vaid surnud varred,
mis paraku keelduvad alla andmast.
Ajast räsitud kuuri najal
seisab nukralt mu lapseea jalgratas...
Ta sadul vihmast vettin'd
ning pedaalidel sõtkub vaid tuul...
Naerata
Püüad tõsine Sa olla,
hoiad rõõmu enda sees
lase naeratus nüüd valla,,
kaunis päev Sind ootab ees.
Su naeratus ja silmasära
toovad rõõmu südameisse,
ajavad kõik pilved ära,
loovad selgust hingedesse.
Ära eales unusta
Sa ennast kurbusesse,
tõuse püsti, naerata,
las halb jääb unustusse.
- Tarmo Selter -
2022
Mälestused
Mäest
minu teadvuse tipust
veerevad all
vabalt valitud hooga
minu elusurma surnud
tunded ja mõtted
ära aetud
ja ära kulutatud
sõprused ja armastused
All
oru põhjas
näen neid veel
mõnda aega veeremas
kuni lõplikult hoo kaotanuna
teevad oma viimased
kahetsuse tiirud
ümber enese kujuteldava telje
ning vajuvad vaikse mütsuga
unustusse
Nad tahaksid olla
oma viimases puhkepaigas
lihtsalt vedeleda
mitte kellelgi jalus
minu ajastu lõpuni
Aga ei
ikkagi tuleb
mõni maailmakoristustoimkond
korjab nad koormasse
ja sõidutab utiili
Unustusest rebituna
taas s .....
Tänu Kõige vägevamale
Jalad vajunud pehmes liivas, tänu kõige vägevamale,
selles ma seisan!
Viimaks vaba, olema vaba, vihmast mõistsin, et vaid kalla,
suunda võtmata mööda põski alla, ja nõnda ma kirjutan,
ilma teadvuseta, ainult seal kus ennast olen eirand,
et leida mida ego kõigi eest ära suutnud peita,
vabanenud, vaevatud vetest mil triivides ennast petnud,
Taeva isa üles leidnud, tema auks kõik mu salmid on tehtud,
nõnda kaunilt mu elu vestnud, uhkusest ma keeldun,
kui kõik voolab alla mäge, enam ei tunne ennast neetult,
kõige ilu vaadeldes, südame valmis tagus pikse haamer sees,
t .....
Emale on tähtis...
Emale on tähtis iga laps,
isegi kui elu tundub kurb,
ei armastades otsa lõppe jaks,
on lapse naeratuses peidus kuld.
Emale on tähtis olla ema,
kahjuks võib ta rajalt eksida,
väljast paistmas elu nõnda kena,
päriselt vaid laps see peksa saab.
Emale on tähtis olla ise,
lastest enam välja ta ei tee,
luues endast ema mõttelise,
pisikestel algab elutee.
Lapsele on tähtis oma ema,
kui on tunded, soojus, armastus,
ema vananedes hakkab kahetsema
kui on hilja, teda saatmas üksindus.
- Tarmo Selter -
2023
Igatsus
Sind igatseda on privileeg.
Nii näib, et oluliselt pikeneb aeg.
Ning see tunne küll kõrvetab,
on tunne – aeg sootuks otsa saab,
kuid ei suudaks iial sellest loobuda…
Lasen sekunditel, minutitel, tundidel koonduda.
Ei väsi ootamast, mil
mu silma vaatab su silm.
Hoiad sama tugevalt oma pilku minul,
kui tugevalt oma käsi ümber minu ihu.
Ümber minu ihu, mis on kõrbenud…
Kõrbenud ihast olla andunud,
ihast Sinu keha järgi, mis mandunud.
Mandunud igatsusest olla mu käte vahel…
See kõik on justkui looduse poolt ettenähtud.
Ma näen ja tajun, kuidas minu läheduses .....
Tuhk
Kes on need inimesed? Kes eraldatult hoiavad meie terved meeled?
Millest tulevad need meelepetted, mis toidavad vaid enesekeskset?
Vaikne paistab epitsenter, kuigi raju segaduse kaos ümber selle keerlend,
Igal toonil igal real nii pehmel, usaldamata muud kui südant tasakaalu keskel,
arme põletavaid leeke vältimata, põgenemisteed pole, päev tuleb,
mis meid kõiki matmas, see planeet mu hauaks, suur vaim mu kuus jalga,
kui taevast tuld sajab alla, lõpp või uue algus, saab meist tuhk
või meie tulevik ongi valgus, tähtede keskel valguskiirena ekslend,
igi-kestev mis kirjutab neid .....
kodutee
Paksu lume sisse
Vajuvad jalajäljed
Viivad mind need
Kodutee väravani.
Avan -
Näen aeda ja puid
Puud mille külmunud
Mahlad peidavad endas
Unustuste hõlma jäänud
Lapsepõlve mälestusi.
Avan -
Ukse ja kuulen
Jalge all oleva
Põranda naaksumist -
ning seal nad on
ema pliidi ees istumas
isa vaatamas telekat.
Väiksem õde kes
tuterdab vastu
vennas kes kunagi
oli nii tüütu
noorem õde keda
vedasid pidevalt
lasteaeda ja kooli.
Paksu lume sisse
vajuvad jalajäljed -
kuid suuremad kui ennem.
Me oleme saanud suureks
kuid kodu ja kodutee
on jäänud a .....
Nostalgia
Me silmis nostalgiline õhk,
mälestuste tume lõhn.
Kauge aeg, mis unistuseks nüüd,
on kadunud unustusse,
paitavasse unelmasse.
Ei huvita meid, mis hakkab saama,
raev ja viha sellest ajast
on küündind läbi meie raja,
läbi teede pikkade.
On kustunud tuli igas majas.