Sõnale unustus leiti 68 luuletust (pop)
Austus ning armastus
Vastumeelne tunne, painav.
Valdusi endale koljus laiab.
Salvab kõk organismi lihased
katab viimsegi naha pinnase.
Sulgeb lootuse silme sees
varjab pilti reaalelu ees.
Oled muutunud külmaks ning mõistmatuks,
teistele jäänud südamelt avamatuks.
Sind ei paisteta kuulavat kui seletad,
üksnes oma tuimsusega teisi peletad.
Pühendud tõsimeeli oma huvide arendusse
ent nende väärtus ilma sotsiaalse rahuta langeb unustusse.
Rääkimata, et oled peagi murdumas
on su lähedased end süüdi tundmas.
Kinnitad neile, et emotsionaalselt ajad on tormikad,
saladuslo .....
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis LMõtisklus.
Ilmuvad täies üksinduses, mälestuste tolmud,
neid unustustetolmu õhkõrnast kihist puhastan.
Mõtlen siis kõigele sellele, mis kunagi olnud,
mõne meenutuse peale ma endiselt punastan.
Unustama kipun kauneid aegu, halvaga asendan.
Mõne asja meenutamine on jällegi mõrkjalt magus.
Mõni südant valusalt riivab, sisemust masendab.
Kurbi sündmusi minu mälestustes piisavalt jagub.
Vead, halvad teod, end nende pärast siiani nuhtlen.
Ei saa olla nende üle uhke, ei saa neid ju unustada.
Hoolimata sellest, et mõnega neist ma veel suhtlen,
kes mu tegusi tundsid, siiski ei saa .....
Sa lihtsalt võtad ja lööd mu kildudeks.
Ikka ja jälle.
Ma voolan endast välja ning
otsin end päeval ja ööl
Kõigist võimalikest ja võimatuist nurkadest
Mõistus ütleb ei kuid süda sosistab jah
Täna siis
Mosaiik minust tumedais toonides
Tahan haihtuda kõiksusse
Lahustuda olematusse
Unustuse merre
Silmad suletud ja
Süda tühi
Olnu helgem vari ...
Lähen valguses ja vari saadab mind,
hämaruse aeg vaid päästab - sind.
Minevik , meenutamas ulme - sarju,
eredana pikalt , kannad tema varju.
Mure-uus , vanad unustusse jäävad,
sinna mõned sekka , rõõmu päevad.
Mälu loodud meil , kustutama paha,
jätab olnust pildi , helgemana maha.
süüta hoorus
panen päikse
põlema
ta tookord kustus
ära
kui väljas oli vihmane
ja sina
läksid ära
suur sadu rennist
nirises
küll alles valas
märga
üks kärbes
kõrvus pirises
ei saandki pruudipärga
see solin aju loputas
nii silmist
pühkis veegi
mul mõistust pähe
koputas
ta polnudki ju
keegi
see keegi kelle pärast ma
peaks vihma
armastama
ja oma tervik-
unistusi
puruks narmastama
kui panen päikse
põlema
sest igatsen ta
sära
ehk unustan
me mõlema
ja rohkem sest
ei plära
Sanya
eebenipuust torn
kangetes tumedates jõgedes
voolab unustuse tuhk
ta kannab kaugeid mälestusi
mõne aja-ruumi taguse ruumi
põrandale kraabitud laavas
see on laastav ootus
maailma eksimise ime ees
kannan ise raskeid sulgi
unustus on ainult tolm
kulunud praokilejäetud uks
ei oota et aastaid saaks tuhat
vajan üht eluaega vaid
ja sedagi on liiga palju
millele üldse mõelda
kui mitte mõelda sellele
kuidas mitte mõelda
õmblusteta ruumid kistakse tühjaks
rõõmutud näod pühitakse valgeks
aga et ükskord peaks tulema
mingisugune vabastav lõpp
see on tuhk
kadu
udu
vabastav l .....
Saatuseõde
Ma tunnen tülgastust nii suurt.
Inimesed me ümber nii võltsid.
Kutsun ja meelitan siia tuult,
et pühiks me seljast need hõlstid.
Tuli, kõrveta need kõverad grimassid,
mis seatud näole teesklemiseks vaid!
Sisemuses kõik on omadega sassis.
Millega nad küll hakkama said?
Vesi, vooluga vii kaasa sundused,
mille ühiskond meile peale surund!
Igaühel olemas on oma tundmused,
mis ajaga meie meeltest on unund.
Maa, kasvama neis pane lootusesäde,
et helgemalt nad maailma näeks!
Igaühel on ju saatuseõde,
kes raskustes, valus on abikäeks!
Keegi meist
Keegi meist pole sündinud emata,
aga õnn,
kui ei pea kasvama temata.
Keegi meist pole sündinud isata,
aga õnn,
kui sind välja või
eemale,
ära ei visata.
Ema ja isa õnnelikud päevad
on need, millest
lapsed tihti
und vaid näevad.
Keegi meist pole sündinud
põlgama,
hülgama,
unustama teist,
aga miks ometi,
miks
nii palju näha
ja kuulda on neist?
/Mari*Uri/
Kodu
Kodulinna rohtunud tänavad,
grafitiga kaetud seinad
ja varemetes majad...
Laudadega kinni löödud aknad
ning lahti vajunud uksed...
Raagus vahtrad ja kased
heites varje lagun'd aialippidele...
Kord pilke püüdnud roosipeenrad,
alles vaid surnud varred,
mis paraku keelduvad alla andmast.
Ajast räsitud kuuri najal
seisab nukralt mu lapseea jalgratas...
Ta sadul vihmast vettin'd
ning pedaalidel sõtkub vaid tuul...
Nii üksinda
Nii üksinda me kulgeme siin tühjas maailmas,
lehed puudelt on kadunud ja ainus tõeline läks.
Olen loobunud endale valesid maalimast,
sest valus tõde on parem, kui enesepeks.
Teeb silmadki kaunimaks neist voolav vesi,
siis ma unustan ära sinu käed minu pihal.
Saan ju aru, et enam edasi kahekesi
minna ei saa, meid vaid kannustab iha.
Selle öö jätan tühjalt varjudesse lebama,
et enam ei meenutaks pimedus sind.
katan valusad haavad omaenese kehaga,
mis ükskõiksusega minu südame lõid.
Siis kulgengi selles tühjas maailmas üksi,
vaatan üksinda päikesetõusu ja eh .....
Igatsus
Sind igatseda on privileeg.
Nii näib, et oluliselt pikeneb aeg.
Ning see tunne küll kõrvetab,
on tunne – aeg sootuks otsa saab,
kuid ei suudaks iial sellest loobuda…
Lasen sekunditel, minutitel, tundidel koonduda.
Ei väsi ootamast, mil
mu silma vaatab su silm.
Hoiad sama tugevalt oma pilku minul,
kui tugevalt oma käsi ümber minu ihu.
Ümber minu ihu, mis on kõrbenud…
Kõrbenud ihast olla andunud,
ihast Sinu keha järgi, mis mandunud.
Mandunud igatsusest olla mu käte vahel…
See kõik on justkui looduse poolt ettenähtud.
Ma näen ja tajun, kuidas minu läheduses .....
Unistusest Unustusse
Sina oled see kes jõudu annab
kui trööstitu on kõik
siis lootust endas kannab
Kui oled sina ei vaja midagi muud
sest ei õhku ega vett
vaid aint sind nagu pime öö kuud
Sina mulle päikese tood
kui hall on kõik
siis vikerkaare pilvedele kood
Kui keegi teaks kui õnnelik ma
sest seda mõõta saa
vaid ainiti minu silmis näed sa
Kui ainult vaid see tõsi oleks
Kui ainult vaid unistus poleks
Et seda suudaks unustada
Et seda mälust ära kustutada
Sest seda kõike enam pole
Sest sind lihtsalt enam ei ole...
Kokku-lahku
Vahel tunnen end, kui tantsiks Sinuga taevas
Seejärel kukun valusalt maha.
Ent uuesti ja uuesti oleme koos,
kuid siiski, tunne on üksik.
Mõtlen, et miski ei taasta seda unelmat,
mis kord oli nii suur ja kustumatu
On nüüd nii tuhm ja kõle
Nagu unustusse vajunud tuulelohe,
millese on näritud, üks kole lõhe...
Mu suur soov oleks, et austusega astuksime edasi oma teile
Astuksime uusimaid radu, jätaksime jälgi kustumatuid
Võtaksime elult kõik mis võtta annab.
Ja oleksime Õnnelikud, nagu me loodud olimegi. -Janek V.
Vajumine unustusse
Praegu keset merd ses suures laevas
olen kurb, kuid ikka mõtlen sulle.
Tähed säravad selles öises taevas,
säravad eredalt ja ainult sulle.
Ma loodan, et homme tuleb parem päev...
...parem tänasest,
millest homme saanud eilne päev.
Kuid on hetked, milles elan vaid korra
ja on päevad, mis kahjuks kunagi ei kordu.
Ma ei ole kindel, kas uue päeva algust näen
ja ei ole kindel, kas tänast homme enam mäletan...
...sest...
...tänasest päevast saamas on viimnepäev,
homme keegi mind enam ei näe.
Keegi ei mäleta ja keegi ei mälesta
ja eda .....
Kas mäletad?
Kas mäletad esimest korda, kui mind suudlesid?
Ei, mina ka mitte, küllap see oli ammu vist.
Kuid kas mäletad suudlust viimast?
See on silme ees elu lõpuni vast…
Saatsin su välja, saatsin su väravani.
Oli see plaanitult viimane, seda ei teagi…
Oleksin ma saanud midagi muuta..?
Tundmaks veel üht suudlust uut ah?
Ta küsib neid küsimus iga päev,
hoolimata, et mind piinlemas näeb.
Ma ei oska talle vastata, ei suuda…
Ootan, millal ta unustab ja muudab-
muudab end lõpuks tagasi minuks…
Mõtleb selgelt, et pilt sinust unuks…