Sõnale unustus leiti 68 luuletust
Unustus
Vahel on tunne,
et vaadates Päikest,
Kuu põnevam tundubki veel...
Puhuvad tuuled
lükkamas äikest,
rahu kadumas on hinge teel...
Sulgunud huuled,
silm pisaraläikes,
seismas on aeg õhtu eel...
Hetked nii suured,
mis Sinule väiksed,
pühid Sa unustusse need...
- Tarmo Selter -
See on ju armastus
Tahaks lõpmata
vaadata tunda
hingata kallimat
ju on see armumine
Ükskord kui armunud
mõistad et päriselt
ongi nii hea
see elamine
Kuid elu teeb haiget
lööd tagasi võitled
mõtled kes vastu
sind valvanud
Alati valvel
ihkad ent enamat
rahu ja vaikust
kindlust ja unustust
Unustaks pilgu
sügavad silmad sinusse
varjamata kahtlemata
on see meeldimine
Sa meeldid
ning vastad korduvalt
et ka ju vaatad
ikka ja uuesti armastad
Sellest saab armastus
kui sekkuda
lihtsalt sekkuda aktiivselt
meeldimisse
Emale on tähtis...
Emale on tähtis iga laps,
isegi kui elu tundub kurb,
ei armastades otsa lõppe jaks,
on lapse naeratuses peidus kuld.
Emale on tähtis olla ema,
kahjuks võib ta rajalt eksida,
väljast paistmas elu nõnda kena,
päriselt vaid laps see peksa saab.
Emale on tähtis olla ise,
lastest enam välja ta ei tee,
luues endast ema mõttelise,
pisikestel algab elutee.
Lapsele on tähtis oma ema,
kui on tunded, soojus, armastus,
ema vananedes hakkab kahetsema
kui on hilja, teda saatmas üksindus.
- Tarmo Selter -
2023
Unustuses
Võta minu tunded
ja proovi neid Sa kanda.
Siis minulgi on kergem
ja suudan rohkem anda.
Mind vabastaksid piinast,
mis peitub minu sees.
Või muidu kaoksid viimaks
mu ainsad viidad teel.
Ma jääksin kurvi taha -
veel olen mälestustes.
Ja lõpuks kukun maha -
siis oleks unustuses.
Sellist armastust kui noortel...
Sellist armastust kui noortel
pole enam kellelgi
ometi meil oli kõigil
pole enam kunagi
Toonast armastust ei hooma
pole olemas su sees
pole niimoodi kui toona
annaks kõik vaid ühe ees
Sellist pole enam sest
mõned ära reedetud
mõned unustatud vist
paljud ära visatud
Kesk elu torme muresid
kesk kirgi patte nauding vaid
kesk valu vaeva valesid
ei kanna kaua unelmaid
Vanemal ehk korraks vilkab
tuttav tunne oma loole
näeb last kes meeletuna silkab
tuld mööda oma ainsa poole
Ei mõista vanad- kuis nad saavad
neil kõigil on ju ütelus
aeg ravima peab noo .....
Kui kord kunagi kohtume jälle
Kui kord kunagi kohtume taas.
Ja sa tunned mind ikkagi ära.
Siis silmad sa tõsta võid maast.
Ning mu südames teha võid kära.
Ma ei unusta ära sind iial,
ei eales ma lahti ei lase.
Hoian kinni ma kõigest mis oli.
Ning mu mõtetes leidub sul ase.
Aastaid läinud on mööda nii palju.
Aega kahjuks ei tagasi saa.
Aga pole ju hilja meil liiga,
et veel elada saaksime taas.
Palun midagi uut selles elus.
Mis silmad taas lahti mul teeks.
Mida oodata, tahta ja tunda.
Et põleks tuli mul südames veel.
Tahan hirmu ma tunda su ees.
Sinu küüniseid tunda ma nahal.
Minna .....
Unustuse varjus
Taaskord mäslev tusailm
mu hingeoksi murdmas.
Rahu kaitsev süvasilm
on seekord alla andmas.
Tuuletormi marutaud,
kui põrgutule lõõmad.
Ei ole rahupaigaks haud -
need mõtted mulle võõrad.
Murtud oksa asemik
on puhasvärske võrse.
Arme varjav lehestik
loob peitva unustuse.
Aga täna...
Eile marutas, maa oli must,
taevas mustem veel -
kas usud ennustust,
et tähendab kõik lõppu see?
Alles hiljaaegugi ju ladistas
ja üle ajas vesi.
Tuul üksikhingi ahistas
ning puudelt oksi rebis.
Aga täna... korraks oli ilus.
Ei pelutanud miski minu indu.
Aga täna... viivuks kuulsin vaikust.
Ei kohkunud vaid süda tõusis rindu.
Hetk veel ja rahupaiga unustad.
Kõik mis ilus - olnud, jälle saabub õõv.
Tormisilmus taaskord hinge pigistab.
Unustusse peitub olnud rõõm.
Aga täna...
korraks
oli
ilus.
Kas mäletad?
Kas mäletad esimest korda, kui mind suudlesid?
Ei, mina ka mitte, küllap see oli ammu vist.
Kuid kas mäletad suudlust viimast?
See on silme ees elu lõpuni vast…
Saatsin su välja, saatsin su väravani.
Oli see plaanitult viimane, seda ei teagi…
Oleksin ma saanud midagi muuta..?
Tundmaks veel üht suudlust uut ah?
Ta küsib neid küsimus iga päev,
hoolimata, et mind piinlemas näeb.
Ma ei oska talle vastata, ei suuda…
Ootan, millal ta unustab ja muudab-
muudab end lõpuks tagasi minuks…
Mõtleb selgelt, et pilt sinust unuks…
Igatsus
Sind igatseda on privileeg.
Nii näib, et oluliselt pikeneb aeg.
Ning see tunne küll kõrvetab,
on tunne – aeg sootuks otsa saab,
kuid ei suudaks iial sellest loobuda…
Lasen sekunditel, minutitel, tundidel koonduda.
Ei väsi ootamast, mil
mu silma vaatab su silm.
Hoiad sama tugevalt oma pilku minul,
kui tugevalt oma käsi ümber minu ihu.
Ümber minu ihu, mis on kõrbenud…
Kõrbenud ihast olla andunud,
ihast Sinu keha järgi, mis mandunud.
Mandunud igatsusest olla mu käte vahel…
See kõik on justkui looduse poolt ettenähtud.
Ma näen ja tajun, kuidas minu läheduses .....
Kodu
Kodulinna rohtunud tänavad,
grafitiga kaetud seinad
ja varemetes majad...
Laudadega kinni löödud aknad
ning lahti vajunud uksed...
Raagus vahtrad ja kased
heites varje lagun'd aialippidele...
Kord pilke püüdnud roosipeenrad,
alles vaid surnud varred,
mis paraku keelduvad alla andmast.
Ajast räsitud kuuri najal
seisab nukralt mu lapseea jalgratas...
Ta sadul vihmast vettin'd
ning pedaalidel sõtkub vaid tuul...
Saatuseõde
Ma tunnen tülgastust nii suurt.
Inimesed me ümber nii võltsid.
Kutsun ja meelitan siia tuult,
et pühiks me seljast need hõlstid.
Tuli, kõrveta need kõverad grimassid,
mis seatud näole teesklemiseks vaid!
Sisemuses kõik on omadega sassis.
Millega nad küll hakkama said?
Vesi, vooluga vii kaasa sundused,
mille ühiskond meile peale surund!
Igaühel olemas on oma tundmused,
mis ajaga meie meeltest on unund.
Maa, kasvama neis pane lootusesäde,
et helgemalt nad maailma näeks!
Igaühel on ju saatuseõde,
kes raskustes, valus on abikäeks!
Nii üksinda
Nii üksinda me kulgeme siin tühjas maailmas,
lehed puudelt on kadunud ja ainus tõeline läks.
Olen loobunud endale valesid maalimast,
sest valus tõde on parem, kui enesepeks.
Teeb silmadki kaunimaks neist voolav vesi,
siis ma unustan ära sinu käed minu pihal.
Saan ju aru, et enam edasi kahekesi
minna ei saa, meid vaid kannustab iha.
Selle öö jätan tühjalt varjudesse lebama,
et enam ei meenutaks pimedus sind.
katan valusad haavad omaenese kehaga,
mis ükskõiksusega minu südame lõid.
Siis kulgengi selles tühjas maailmas üksi,
vaatan üksinda päikesetõusu ja eh .....
Unistusest Unustusse
Sina oled see kes jõudu annab
kui trööstitu on kõik
siis lootust endas kannab
Kui oled sina ei vaja midagi muud
sest ei õhku ega vett
vaid aint sind nagu pime öö kuud
Sina mulle päikese tood
kui hall on kõik
siis vikerkaare pilvedele kood
Kui keegi teaks kui õnnelik ma
sest seda mõõta saa
vaid ainiti minu silmis näed sa
Kui ainult vaid see tõsi oleks
Kui ainult vaid unistus poleks
Et seda suudaks unustada
Et seda mälust ära kustutada
Sest seda kõike enam pole
Sest sind lihtsalt enam ei ole...
Keegi meist
Keegi meist pole sündinud emata,
aga õnn,
kui ei pea kasvama temata.
Keegi meist pole sündinud isata,
aga õnn,
kui sind välja või
eemale,
ära ei visata.
Ema ja isa õnnelikud päevad
on need, millest
lapsed tihti
und vaid näevad.
Keegi meist pole sündinud
põlgama,
hülgama,
unustama teist,
aga miks ometi,
miks
nii palju näha
ja kuulda on neist?
/Mari*Uri/
süüta hoorus
panen päikse
põlema
ta tookord kustus
ära
kui väljas oli vihmane
ja sina
läksid ära
suur sadu rennist
nirises
küll alles valas
märga
üks kärbes
kõrvus pirises
ei saandki pruudipärga
see solin aju loputas
nii silmist
pühkis veegi
mul mõistust pähe
koputas
ta polnudki ju
keegi
see keegi kelle pärast ma
peaks vihma
armastama
ja oma tervik-
unistusi
puruks narmastama
kui panen päikse
põlema
sest igatsen ta
sära
ehk unustan
me mõlema
ja rohkem sest
ei plära
Sanya