Sõnale up leiti 1916 luuletust (pop)
Sünnipäeva luule lastele
Alles oli emal väike beebi
aina tatsas mööda tuba.
Pea tal märg ja juuksed sassis
oma kõhu tühjaks rassis.
Tuli uperdades kööki
rippus põlles,nõudes sööki.
Aga täna(nimi)juba suur
seljas kleit tal täitsa uus!
-----------------------------------------
Kaua laps siis hällis püsib,
juba rähkleb, juba rüsib.
Paneb oma pehme sääre
üle kõrge hälli ääre!
-----------------------------------------
Pese hästi puhtaks musi,
emmelt-issilt torti küsi,
ole hästi virk ja pai
aasta vanemaks ju said!
-----------------------------------------
.....
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viims .....
Sünnipäevaluuletus tüdrukule
Sa olid pisikene armas plika,
kel päiksetäpid põskedel reas.
Sul mõni hammas suust puudu oli ikka
ja valendavad patsijupid peas.
Sa märkasid kõike, milles peitus ilu,
ka põllulillele sa tahtsid teha pai.
Nii õrnalt üle samblatuti silud
ja imestad, kust lepatriinu täpid sai.
Mis sest, et lapsepõlv on jäänud selja taha,
mis sest, et rohtu kasvand liivakast.
Sa ikka julgelt hoia õnnepäikest süles,
et möödunud mängud jääksid mängumaaks.
Kalleim aare
Iga laps on emale kalleim aare,
justkui kaunis oaas kõrbesaarel.
Ta suu, väiksed pihud ja süütud silmad,
toovad suurt rõõmu, kui sünnib ta ilma.
Ema hool ja hellus last edasi viivad,
annavad jõudu ja tugevad tiivad,
et laps elus õnnelik olla suudaks
ja ema elupäevad nii rõõmsaks muudaks.
Armastus
Mu armastus on sügav kui ookean,
selle kaldal sind igal õhtul ootan.
Sinna armastusse uppuda sa võid,
see on armastus mille sa ise lõid.
Mu süda on suur kui atmosfäär,
sellel puudub kindel ots ja äär.
Siia mahuvad kõik sinu mured,
see lõhkeb valust kui sa sured.
Suur kevad õitseb
Suur kevad õitseb
ja paneb päikese särama
Suur kevad õitseb
ja katab maad iluga
Suur kevad õitseb
ja paneb linnud rõkkama
Suur kevad õitseb
ja paneb südamed põksuma
Suur kevad õitseb
ja paneb jalakesed tantsima
Suur kevad õitseb
ja jagab rõõme kuhjaga
KEVAD TULEB
KEVAD TASA KOPUTAB
VIHM PÄIKSESILMAD LOPUTAB
SIIS LUMEMEMM REISIMA LÄHEB
ÖÖ TAEVASSE RIPUTAB TÄHED
TUULEKE KEVADE LÕHNA KANNAB
PÄIKE SOOJUST JUURDE ANNAB
LUMEHANGEDEST TEKKINUD OJAD
OKSTEL PAJUKASSIPOJAD
SINILILL ÄRKAB JA PILGUTAB SILMA
KARUPOEG UUDISTAB KEVADIST ILMA
AIAS VILISTAB KULDNOKAPAAR
ÕHUS LIBLIKA LENNUKAAR
Ausammas
Ema tuleb,
ema läheb,
ema teeb ja
ema toob –
ema lehvitab,
kui lähed,
ema küpsetab
ja koob.
Ema annab,
ema kannab,
ema hoiab,
hellitab –
ema mõtteid
loeb ning võlub,
mida ainult
ihaldad.
Ema põuest
jagab ära
armastuse
särava,
avab sulle
kõhklemata
kauni elu-
värava…
Kallis ema!
Olgu sulle
emadepäev ausammas,
millele ei hakka iial
ega kuskil
ükski hammas!
/Mari*Uri/
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
Hilinenud õnnesoovid
Hilinenud õnnesoovid!
Õnn hilines
ma jõudsin enne
teda lahkuda
ta nuuskis mind
kui jahikoer
ja jälje võttis üles
mu keha oli
jõudnud juba
pisut jahtuda
kui leidis ta mind
haiglauksel medõe
soojast sülest
Ref; Kõik hilinenud õnnesoovid
Ma kogun ühte patta
neid kupatan ja kaanetan
et ohutult neid matta
Olgu õnn teile kerge! ????
Hilinenud õnnesoovid on vist ühed julmemad soovid mida saab soovida.
Mis saab olla hullem kui hiljaks jäänud õnn? Õnn peaks ikka kulgema koos inimesega või olema sammukese eespool. Aga kui keegi jäi aut .....
Ilusaid jõulusoove
Kas tunned õhtut, kuhu vaibub tuul
ja kogu ilm käib muinasjuturadu
ja kauge inglilaulu taeva alt
toob maha imepehme lumesadu?
Sel õhtul jõuluime ette koos
kõik hardalt kummardavad küünlavalgel
ja nagu ükskord sõime kohal täht
lööb headus helendama igal palgel.
.................
Salasoovid – küünaldesse
Jõulusära – silmadesse
Usk ja lootus armastusse
Jõulurahu südamesse
.....................
Võbiseb küünlaleek kuusel,
selles on soojust, kui tunned,
selles on valgust, kui vaatad,
selles on soov .....
Vanaema
Vanaema
kirstukaanel
kokku lapituna
sukapüksid,
villakleit ja
tinavalupärg...
Mina, kümneaastane,
seal seisin
sõnatuna,
soolasamba asendis,
pisarnõremärg.
Mulle tundus:
kohe-kohe
lõhkeb minu süda,
voolab alla
sõrmedesse
vasakumast käest...
Soovinuksin
miskit sooja
vastu väikest põske
või et oleks
keegi võtnud
vaikselt kinni käest.
Pärast tundus
üsna tihti -
käies haua manu -
vanaema
tegelikult
polegi ju seal...
Siiski laulsin laule talle
uuemaid ja vanu,
rohides
ja rehitsedes
äärekivi peal.
Jõuluõhtul
küünlakumas
jätan laual to .....
Maikuu sünnipäev
Täna kõik on roosamas toonis,
kõik linnukesed laulavad Sinu hoovis.
Pidupäeva puhul tüki pekki,
poetad rõõmsalt rohelisse hekki.
Toas sind ootab magus kook
ja selle kõrval kibe kannujook.
Igaüks nüüd võtab suure sõõmu,
soovides Sul palju õnne ja rõõmu !
Maria-Eva Maasik
Karupoisi kevad
Õues nägin eile karu,
Karu oli veidi pahur.
Pidi ärkama ta talveunest,
Kaevama end välja lumest.
Ta õues nägi kevadlilli,
Nüüd tatsata võib jalad villi.
Kõrgel taevas paistis päike,
pesast ilmus karu väike.
Väiksel karul tuju hea,
Ei magama ta enam pea.
Vastupandamatu kaos(jäätis)
külm ja kõva,
vastupandamatu
end anda mul ei taha
siiski hammustan
väikse tüki, murran
šhokolaadi jäämäe tipu
tõrgud, kuid su võtted
mäkerdasid käed, nüüd
limpsin need puhtaks
tasapisi sulad,kuum
tean, sul pole valikut
üha kaugemale uuristan
oma painduva kühvliga
juba olengi sees
pillad magusaid tükke
teele, et lõbusam näiks
murdub pooleks rüü
kõik kohad on sind täis
söön nõrkuseni, lakun
ela(n/d) kord vaid