Pimedikus valguse vari, paar surnud rotti, nari külmad rõsked seinad vajub varsti lagi hullunud mõistus, valed süüdistav, hale ja kole küsin lõpuks, kes ma olen?
Tohutu laviin kurbust vajub, vajub voolates tasa, läbi eha, pimeduses ja valus, sinna, kus leidub armastust ja ilu, tahtetute ennastsüüdistavaid õnnetuid karjeid.
Mis? Kus? Millal? Mida? Kuhu? Milleks?
Valetada polnud ilus, süüdistada oli valus. Palud Sa mult andestust, tõendamiseks on kallistus.