Sõnale uurike leiti 33 luuletust (pop)
Sõprus
Sõprus ei küsi:”Palju sa kaalud?
Oled veevalaja, kalad või kaalud?”
Sõber ei küsi:”Kus olid nii kaua?”
Kui tuleb sõber, katad vaikselt laua.
Sõber ei küsi:”Oled kaugel või ligi?”
Sõber teab niigi, kui pidid-siis pidid.
Sõprus ei küsi:”Kas oled mu sõber?”
Ta tuleb sul karguks, kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi:”Kas olen sul ainus?”
Ta toob pudeli veini ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem-
Ta on nagu hea vein, mida vanem seda parem!
Arm on üürike, sõprus püsiv.
Mina ta vanust iial ei küsi!
Novembri lõpp
Nii roheline muru jälle
On paljaks poetund üürikese lume alt
Ja sina tundud äkki külm ning kauge
Su huuli tunnen võõralt lõhnavat
See on novembri lõpp
Just kadripäeva hõngu õhkab
Sest sinihämarusse mattund
sügavsumbest varaõhtust
Jah veel on vara
Igatseda taliharja karget külma
Kuid liigselt hilja
Et võiks tunda suve sooja hõlma
See on novembri lõpp
Mu hing ei enam suuda
Vaid taluda su külma võõristust
Mis elu jälle hellaks muudaks
Maren Toom 1983
Heinakuu
Heinakuu värelev kuumus
Metsmaasikate magushullutav lõhn
Toob meelde lapsepõlveraiesmikud
Rammestava päikese
Kihavad sipelgapesad
Väärikad sõnajalapuhmad
Ja veendunud uskumuse –
Nii turvaline ja õnnestav ongi
Maailm
Rampväsinud hallile talvele
Järgneb alati
Iseeneseksolemise aeg –
Üürike Eestimaa suvi
Maren Toom 2005
Mis on õnn?
Kas viib mind ükski tee õnneni?
Või ehk on valesti see kuidas mõtlesin?
Kas saab sundida õnne?
Või on õnn see üürike hetk,
mida ootamatult tõdesin?
"Mari ainult magusast moosist hakkab kõht valutama!"
Lapselik jonn, soov et elu üle valitseks kontroll,
mõistmata, kui võikana allasurumine võib lõppeda,
Konfliktiga ei saa tulla ju rahu,kõik mida vajan on..
saada aru
Milleks ma veedan oma aja, et ära joosta,
Kui tõde on siin samas mu sureva näo peegelduses,
Raisates aega et luua ammu kadunud tunnet,
Mu lapsepõlv on surnud, on aeg edasi liikuda,
.....
Seenelkäik Siguldas
Minu lõuendiks on mu keha.
Ise teed ning tead
mida sellega teha.
Mõtle, murra pead ☆
Liida-lahuta arvuta.
Tiri parukast pirukaid.
Sa vana Musta Maagia professor.
Oo sõbranna sa lôhnad.
Müstilisust sinust óhkab,
tuttav tunne mõnda aega.
Ajast aega erineb,
åra kallis pead vaeva.
Mari, sind tänan,
Jaana, sind tänan.
Minul tutvustasid põiktãnavaid millel joostes
komistad ning põlved veristad.
Haamrid vőid votta päriseks
kuid kellukesi ära unusta.
Teeme kraavi pervel pervi.
Penetreerime teeservi,
Peavaevamisega kobame pimeduses.
Sellega aega ei vaeva .....
Ulmeline Vend
Kas see on nüüd luuletus,
või see on unetus,
mis edasi veab seda pummelust,
kummaline päev uurida unarust,
keegi oli siin pussanud,
aga ei kõssanud,
kas tuli see sõbra suust,
või sai võimalik just võimatuks,
võigas tuul, lehk läbi luude lõiganud,
paistab, et täna ei tulnud kõva junn
ekskremente terve elu uurind,
Eureka!
Lugupeetud Professor Punnsilm!
Õhus on gaasi! Jah! Mina seda esimesena tundsin!
nõnda said tehtud esimesed sammud-uurida eeterliku olematut,
taevalik ilming alati mu näos asub, kui keegi rõveda käraka
peeru mu akna all pannud, kui hais kadu .....
Üürike elu
Ma pole tundnud armastust ja kirge;
Ei ole olnud armuvalust virge.
Mul pole olnud naisrivaale,
Ei ole teinud iial utoopilisi plaane.
Nüüd küsid,kas ma pole eksinud,
Kas seiklusi ei olegi ma otsinud?
Saab vigadest ju ometi ka õppida.
On vale ------ saatusega leppida.
Pea möödas elu lühikene,
Miks ometi nii üürikene?
Ja praegu näen ma kurba und ----
Ma polegi vist elanud...
päevad jäänud me vahele
On päevi jäänud me vahele
kui Sa mu kõrvalt lahkusid
tunded mis oli mõeldud vaid kahele
ootamatult kiirelt jahtusid.
Peatus takso maja ees
nägin Sind veel korra rõdult
unistused purunesid mu sees
ei leidu sellise valu jaoks sõnu.
Nüüd oled õnnelik kusagil mujal
kellegi teise armastuse kaisus
minus veel Sinu hääl kajab
jäänud katkiste mälestuste vaikus.
Refrään : Meie vaheline leek kustus
nõnda üürikeseks õnn jäi
Süda Sinule veel tuksub
kuigi me eluteed enam koos ei käi.
elujoon
Sammume mööda teed.
Väljas on külm -
peatume kohviku ees.
Ukse vaikides avad
sulan päevinäinud
ruumi hubasuses.
Tellime teed
silmitsen Su -
peopesi.
Pikk ja lühike
koos või lahus
määrab -
elujoon.
Üüratult üürike
hetk rahu
neelab.
Kaon
vaid üheks
elutee
vaoks -
Sinu peopesal.
Ekskrement jätkub
Rumaluse tunnistamine oli mu parim omadus; suur kahtlus su kottide pihta nagu obadus;
mida oleksid justkui terve elu oodanud; hirm meid kõiki oli moondanud; tõe eest jooksma pannud;
mootsalt üksteise kannul; naerdes selle üle kes ennem alla vannub; siht olla ees teistest lasub;
jooksid enne kui kõlasid stardi paugud; nüüd igal sammul kardad selja taha vaadata; igakord
kui vitsalt tulevad laksud; higisena enneaegselt porises meele mürgi mülkas maandud;
ja üle jäänute kombel valesti mõistmise tõttu mandud; kui kurb ja kahju; kui julm: ta karjub;
sul junn tardus kui vesi len .....
inglitiivad
Sul üleöö kasvasid
inglitiivad.
Need mis igaviku
kaugustusesse ja
kõrgustesse vaid
viivad.
Nõnda noorelt kõik
poolikuks Sul jäi.
Elu - nagu üürike
õnnelik hetk korra -
süttib ja siis kiirelt
läind.
Peopesadest jookseb läbi
mälestuste liiv -
aastad mida olen läbind
Sinuta.
Tunnen siiski aeg - ajalt
Su sünni - lahkumispäeval
et oled taas tagasi siin.
Kas kunagi suudangi leppida
et saatus su meie juurest
nii kiirelt minema viis.
Kuuse saatus
Kui kuused oskaks ennast tappa
Kas nad masenduses sureks
Saabuv jõuluaeg neid tapma
saadab kirvestega mehed
Kuused sündind istanduses
Suureks saamis lootus läbi
Ometi on neil ka tung
kasvatada oma käbi
Üheks üürikeseks õhtuks
Kogu kuuse elumõtteks
Tema elu tipu faasis
Vaikselt surra meie vaasis
Puust Laevad
Puust laevad veel, kadumas kaugele-kaugele,
Pole randund veel, tunne millest neid laule teen,
Vees nii külm, saaks vaid kuidagi ma pardale,
Kaua siin vees juba hulpinud - ei tea, ei mäleta,
Laeva huku üle elanud, endiselt pole suutnud pääseda,
Nii kaua vees ligunenud, et täpselt ka, ei saa määrata,
Kes ma olen, kus ma tulen, kuhu mu kurss kulges,
Kõigest triivin tuules sinna kuhu laine uhub - minna tuleb,
Ei otsi mind pääste paadid ega majaka tuled, kui hõikaksi,
kas keegi kuuleks? Väikesed tunduvad kõik argi elu mured,
harjunud juba, et nagu ilmgi, kõigi meel täis k .....
Aeg
Kui üürike on hetk meile antud, et olla
Kui pikk on ootaja aeg
Kui vähe on aega, et tulla
Kui kaugel on lapsepõlvekodu
Kui hoomamatu on veel homne
Kui tihti lahkub kallis sõber omasoodu
Kuis seier taas tiksub ringi täis
Ja heidad pilgu peeglisse
Ammu möödunu veel eilne näib
Tänanegi kantud ajalooarhiividesse
Ära karda!
On homne veel tundmatu
Sissekäimata võõras rada
Aeg hoiab käsi avali
Astu sisse, homse ootesaali!
Ole, kuniks aega on antud
Kanna, kuniks koorem on kantud
Ela, sest uus päev on lootus
Kui ärkad veel homme, on see sinu saatus
Kiirust lisab kurbus
Kiirust lisab kurbus
rõõm jääb maha tast
Lisatud küll sammu,
kuid ette ei jõua tast
Valge haiglamaja
hirm on akendes
Veel üks kannataja
kustub küünlaleek
Aeg ei anna armu
ei jaksa oodata
Nii kurbus lisab sammu
ja aina materdab
Mõtted mustad,sünged
südant rõhuvad
Ülesköetud pinged
veres ulbivad
Elu näitab hambaid
Karjatab kui vaguraid lambaid
Oma lõputul teel
Talvetaat
Talvetaadil valge ürp on maani
nina kui jääpurikas
härmas habe,puna palgel
peas lumesahmakas
Suur on tema võluvägi
kaanetades järved, veed
igal sammul jätab maha
lumised rajad ja teed
Vahest taadil jõud saab otsa
siis ta oskab nuttagi
Raske lumi puudelt langeb
langeb maha potsati!
Lumememmed ridastikku
talvetaati trööstivad
neile pandud sütest silmad
taadil vastu helgivad
Vahest talvetaat on käre
siis ta aina paugutab
aiateibal linnukesi
näpistab ja pigistab
Tallatud tal suusarajad
vihiseb võidu tuulega
laseb liugu liulaual
kõrgest mäest,mis e .....