Sõnale vaade leiti 132 luuletust (pop)
Oma lill
Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui tornitrepp
juhtub olema katki...
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja lä'eb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
/Mari*Uri/
Märgates ilu oled vaba ...
Päike tõuseb kaugest kuuselaanest,
särab aasal aurustuvas kaste-vees .
Kuid ometigi seda kaunist-vaadet,
sa aknast imetled , kus trellid ees ...
Kuis tahaksid sa üle aasa - minna ,
sest vabaks loodud meist on iga mees.
Aeg aitab , jõuda ükskord ikka sinna ,
mis lootustes , sul hinges - südames...
Minu ema
Kullakallis on mu ema
tal on hõbedane juus
kaunis on ta häälekõla
õpetlikud sõnad suus
Soojust täis on ema süda
hing on õrn ja armu täis
silmavaade hell ja kena
pisar naeratuses särab
Kallimat ma ilmas tea
kui mu emakene hea
Palju tänu võlgnen Sulle
kullakallis oled mulle!
Pillimehe naine
Pillimehe naine ei saa iial tantsida -
tema võib vaid kohvi-koogi vahet vantsida.
Pillimehe pruut ei saagi öösel magada
ja päeval tuleb kallimale rahu tagada.
Meremehe naine ei saa pilvi vahtida -
vaja lasteaia-kooli kohti jahtida,
kirjaniku kombel postikaste sobrada
ja majakate valgel mööda randu kobada.
Sõdurpoisi naine ei saa iial istuda -
muidu võivad jalad kogemata ristuda,
kui kureparved juhuslikult mööda sõuavad,
enne kui kõik laigulised koju jõuavad.
Presidendi proua ei saa iial töötada -
aega tarvis kleite allapoole vöötada,
pottidega-pannidega kõ .....
Ülestõusmispüha
Tahaks päästa elusid,
tahaks päästa hingi,
kes on kapten Trummina
jäänud nõiaringi.
See ei ole mingi nali
kannatada üha,
pikisilmi oodata
ülestõusmispüha!
Avon küll ei vabasta
vanast eluvaatest,
rääkimata igasugu
targast telesaatest…
Vaba langemise kiirus
tõestab põhjapõrget -
alles alla kukkununa
hoomad taevast kõrget.
/Mari*Uri/
Su hääl on hüpnotiseeriv
Su hääl on hüpnotiseeriv,
vibreeriv, garboniseeriv
iga rakk mu kehas tõmbleb suurest erutusest,
kui puudutab su häälenoot mu kõrva,
ära mind sellega liialt mõrva,
tõrva ära kalla,
vaid võta vastu mu nätsukumm,
mille heast südamest kingin sulle,
puhu mulle või taga aja hulle,
kes sind austavad,
imalate võtetega meelitavad.
Sõrmega sind hellalt silitan,
salaja pihku itsitan,
pinistan kitarrikeeli,
et laulda sulle serenaadi,
lauluhäält pole antud mul,
mind sellegi poolest kaisutad,
haigutad, kui telekast tuleb mu lemmikseriaal,
pedaal olgu .....
Sa oled...
Sa oled mu põsepadi, mu mõnus villane sokk.
Mu üksik jalutuskäik. Mu pooleli lõngatokk.
Mu akna kodune vaade. Mu sajus krõbisev telk.
Mu auto taandatud iste. Maanteel mu helkurihelk.
Oled mu vaikus kesk melu, hämar mu nurga taga.
Mu uneliivane mõte – soov, mis iial ei maga…
Mu nägu ja näpujälg võõrsil, mu kokku volditud kaart.
Mu alati terane pliiats. Riigipiir ümber mu saart.
Oled mu väärikas pildiraam… Tunne mu rinnal ja süles.
Mu pere, kes lõpuks ja viimaks
on leidnud mind maailmas üles.
/Mari*Uri/
Elu kiirteel...
elu kiirteel ruttame ajas
annaks aeg hetke peatuseks
hüüda häälega mis kajas
ehk teeks me möödunud veatuteks
anda luba saatusel vaadelda
piiluda su teedel ja merel
kas mõistlik on õnne eest maadelda
seni kuni huuled ja rusikad verel
lollusest uskuda uskumatut
vihaselt võidelda vastu
eksides endale lubamatult
kes nii su kaitseks välja astus
anna aega ajal end sättida
ära hinda vaid tänast hetke
üle piiride vahest ehk läheb ta jaa
ainult selleks et kaunistada retke
Täbarad lood
Olen maha jäänud oma rutiinsest argipäeva elust
Ei suuda loobuda enda heast sõbrast - lelust
Hetkel küsin endalt, kas näen ka helget lõppu
Või olen sunnitud minema oma pahega igavikku
Vihkan oma käitumist, mõtlemist, tegutsemist ning
Seda, kui mitmeks killuks on purunenud minu hing
On teada tõsiasi, et olen rumal, nõrk ja ennasttäis
Ei suuda lahti öelda nendest mõtetest, mis on peas
Kas kuskil vedeleb veel elu elamise käsiraamat?
Mina oskan elada vaid igalt poolt leides draamat
Pole mõistust, pole jõudu, tahet - mitte midagi pole
On valu, on mustad toonid, on maa .....
Erinev tõde ...
Sinu tõde, ainult sulle omane mõttelaad,
üldjoontes sugurahvas , kattuvad - nad.
Teisel rahval erinev mõtte - meel, keel,
kohtud kas partisani , või sõbraga teel?
Maailmas ühine olla , võiks inimlik tõde,
naabriga sarnane sul aade, elule vaade.
Sinna käija veel palju , tundmatut maad,
siin sinagi kaasa , pisut aidata saad !!!
Hansi!!!
Vaade minevikku
Minevik,elus möödunud ajastu,
see kuskil ei kajastu.
Hinges avanevad mälestuste kraanid,
kaugeid hetki aitab süvendada alles jäänud maalid.
Pilk tagasi eelmisesse ellu,
meenutad vaarvanemate sõnu hellu.
Pisar vaikselt silma nurka poeb,
need armsad hetked,minu jaoks palju loeb.
Süda,just see mis kogub hetki,
elus olnud radasid,piltilusaid retki.
Kõik tunded,meened mu peas,
nad on järjest,kõik kenasti seal reas.
Marko Vaima
Unistused
Ma soovin käia hommikukastes,
kui värsket jahedust õhkub nii järvest.
Soovin nautida hetki, tajudes loodust…
et säraksid silmad… et täidaks mu ootus.
Ma soovin istuda, unistades vaikuses,
uidata puude all… varjukas aias
imetleda linde, kes tiiblevad taevas
luuletada loodusest kodumaapaigas.
Soovin lentsida metsas… tee mööda ringi…
haista lõhna, mis õhkavad ilusad lilled…
soovin kuulda, kui laulavad hommikulinnud…
korjata maasikaid… juba täis on mu pihud.
Soovin supelda järves kuuvalguse ribas…
sel ajal on vaikus, pole ainustki hinge ...
.....
Uus lehekülg oma elus
Vaatab poiss aknast välja,
mingit erilist vaadet ei ole.
Poiss on kurb ja õnnetu,
sest ta elu läheb allamäge.
Ta pole kunagi naernud südamest,
ta pole kunagi olnud õnnelik.
Tal pole kunagi olnud naist,
kes teda tõeliselt armastaks, hoiaks ja hellitaks.
Poiss vajub mõttesse...
ta vaatab tagasi minevikku,
kuid ta ei saa ikka veel aru,
mis tegi ta valesti.
Nüüdsest hakkab ta unistama
ja tegema suuri plaane.
Ta südamest soovib Armastust,
Armastust suure algustähega.
02.05.2009