Sõnale vaba leiti 856 luuletust
Sina ise
Kuidas tunda ennast ära,
olla iseendana,
vaata ringi kohe täna,
kes Sind mõjutavad taas,
laskmata Sul olla ise,
püüdes muuta Sind,
peites Sinus mõttelise
osa, milles hing.
Ennast vabana saad tunda,
kui Sa oled Sina ise,
nii endast teistele saad anda
hetked hingelised.
- Tarmo Selter -
2022
Rõõm sügislehtedest
Väike Lehti riisub lehti
koerake lehtedes püherdab
vallatu tuul puistab laiali lehti
Lehti käsi plaksutab.
Puudel lehed elavnevad
päiksekiir sillerdab lehtede peal
Lehti muudkui riisub ja riisub
kokku lehti ei saa ta eal.
Las olla need lehekesed tuules vabad
las lendlevad üle maa ja vee
Lehtile meeldib olla vaba
see tema meele rõõmsaks teeb.
Oi, mis rõõm!
Oi, mis rõõm on täna olla,
päike paistab otse silma!
Oi, mis rõõm on täna minna
kohvikusse, kinno, külla!
Kinni piirangutes kui köidikutes,
halb oli olla-
see surus rinda ja muserdas meelt.
Nii hea on taas end vabana tunda,
pole kohta kuhu ei tahaks minna.
Ahnelt otsid paika, kust uuesti alata,
see sulatõsi, mis seal salata.
Tervitan sind, köidikutest
vabastatud päev!
Kevad on nii ilus
ja meeldejääv!
Kevad taas mu südame on löönud lõkkele
Kevad taas mu südame
on löönud lõkkele.
Kallim, kus küll viibid sa?
Mu süda igatseb!
Kevade kui magus mesi,
mis voolab südame,
tunnetele annab voli,
arm lööb õitsele.
Tahaks hõisata ja laulda,
naerda südamest,
unustada murehetked--
Sügis niigi kurvameelne, kurb...
Täna kevad peidab ära
meelekurbuse,
välja toob ta oma sära,
täies hiilguses.
Tänan sind mu kaunis kevad,
et rajad teed õnneni!
Tervitan sind armukevad,
mul tunded kõik on laiali!
Uni
Oli see vast tore uni
nägin kuidas suvi tuli
Püüdsin aasal liblikaid
noppisin metsas maasikaid
Õhus õrnas liuglesin
päike süles, uinusin
taevatähti korjasin
maa peale pildusin
Tuulel kinni hoidsin sabast
lendasin üle soost ja rabast
Tundsin end kui linnuna
Nii vabana ja piirdeta!
Süda tihub vaikselt nutta
Süda tihub vaikselt nutta
Hinges sees on rahutund
Kurbus tasa vajub alla
Hing ja süda rahul on
Ei nüüd iial enam talla
rohtu kasvanud eluteed
Lõo lõõrgi sinitaevas
kõrvus vilistamas veel
Tunne vaba,mis nii habras,
meeli kõditab
Vaasi pandud lillekobar,
toodud metsa alt
Lahkuminek võibki olla
väike ilus retk
Tõusta pilvedeni välja
Mulda kuldab iga hetk
Üks linnapoiss küla peal jõlkus
Üks linnapoiss
tuli suurest linnast ära
tuli küla peale jõlkuma
vahetas uhked riided ära,
et tunda ennast vabana
Külakõrtsis juttu vestis
habetunud taadiga
Raske oli taadil süda
Piibupilv hõljus lae all
Külatüdruk ülemeelik, kena
poisil silma pilgutas
Külapoodi põikas sisse
külla tulnud linnapoiss
Leti ääres külanaised,lihtsad,
olid suures jutuhoos
Poiss,see jõlkus mööda küla
tuli mõtteid koondama
olla lihtsalt linnast ära
jõlkuda küla tänaval,
mõned mõttedki peita ära,
mis linnapoissi vaevavad
Huulilt lendu lasi vile
ja siis rõõmsa .....
Vabanemine
Taas võin laulda
rõõmu tunda
täiel rinnal hõisata
puurist pääsend linnu kombel
vabadusse lennata
Rikkust, vara mul ei ole
mille otsas istuda
sestap vähemgi on mure
pole tarvis säutsuda
Taas võin hõlmad lahti lüüa
sügavalt sisse hingata
mõtetele voli anda
kindlal sammul astuda
Õhtune promenaad ...
Vaatlen rannal kuis tuul lainetama tõstab vett,
kaldal rebenemas vahuks laineist voogav kett.
Uljad kajakad , neil tiib merepinda puudutab,
plinkiv majaka valgus ööpimedusse sähvatab.
Üksi päris promenaadil , minu kohal ilmaruum,
päike mere taga koitis uus seal hommik kuum.
Sinu üle miljon tähte , kuusirp selge helendab,
lõppmatuse ees meil hing härdalt kummardab.
Siin kõiksus ta looja universum koos teie ees,
kaugele pole tulla asud võimsa süsteemi sees.
Planeet Maa meid hoiab , kosmilise ohu eest,
meie rajada jääb maailm vaba turvaline seest.
Hansi!!!
Tunne on hinges
Täna on tunne mul hinges,
et kuskile minema pean.
Kuhu? Ma seda ei küsi.
Ja milleks? ma seda ei tea.
See tunne on tugevam minust.
Ning kõigest, mis seisab mul ees.
See tunne on mõteldes sinust,
Kes ootab seal pimedal teel.
Sind silmates teadsin ma kohe,
et selleks ma olengi siin.
Sinu järgi ma tulnud ju olen
ning kaasa su endaga viin.
Aga oleks ma ainult siis teadnud,
et elu nii muutuda võib.
Sulle silma vaadates tundub,
et ära me ümbert kaob kõik.
Sinu embus mind vaikima sunnib.
Nõnda kuulen su südame häält.
Las kaduda minutid, tunnid.
Tahaks kõik ,et .....
Lootust lootusetusse ...
Tulime kui maailm oli veel pime,
karmi Põhjala rüppe - sellal.
Väikerahvana õnneks - kestsime,
orjusest vabal nüüd isade maal.
Lihtrahvas , kes saanud - priiks,
pisut haridust ja valmis plaan.
Riigijuhtimises olla neil sobiks,
üle tormas meist mässu orkaan.
Nullis ida riik , vabadus võidud,
korda läks , kommunistide võim.
Rahva eliit , vangi piina viidud,
järelkajas neil osaks , vaid sõim.
Väike - riigis juhte nüüd palju,
rahva õnnele , plaanid kas neil.
Veel töörahvas püsib, kui kalju,
jaksab kukrud - täita ka teil.
Aastaid rahvas kes olnud vaev .....
Pühakoda õnnele ...
Kodumaad otsides , eelkäijate rännakuist,
leidsime põhjala-külma ,õnnes kui vaevas .
Esiisad kaitsnud , väikest me - rahvust ,
ajal-hämaral , hoidnud õnnistus - taevas...
Nüüdseks ajad , on muidugi - muutunud ,
kuid - ründed , ei vaibu siin veel ...
Suur-korporatsioonid , võrke - pununud ,
mil super-projektide , orjastav meel ...
Ei vaja sa A klassi eramuid , mille laen ,
võla-koorma sulle , su perele toob ...
Vaba - rahvas , kus - kodusid ehitab ?
Püha - koja , ka - õnnele loob ...